Seiklus Valenciasse

See oli üks väga tore ja elamusterohke reis, täis elevust ja rõõmu.

Meil oli plaan minna paariks päevaks Valenciasse. Läksime kohe peale kooli. Sõime tennisekeskuse kõrval pelmeene ja pannkooke. Kui kõht oli täis, arutasime, millist teed mööda minna. Emal oli juba otsustatud, aga isa telefon ei näidanud seda. Lõpuks ikkagi  pakkusin abi ja leidsime õige tee.

Kui olime natuke aega sõitnud nägime väikesevõitu kaljusid. Need ei olnud muidugi kaljud, aga meenutasid neid. See oli nagu kuumaastik ja samaaegselt meenutas Marssi. Ma pole küll Marsil käinud, aga olen pilte näinud. Niisiis oli kõik pruunikasoranž nagu oleks sattunud teisele planeedile.

Planeet Maal edasi sõites muutusid kääbuskaljud aegamisi laugeteks küngasteks, kuid need künkad olid meie mõistes siiski kõrged. Imestades avastasime, et nendes on suured augud. Imetlesin auke, kui järsku märkasin, et ühe augu ees oli pesurest. Jah, valge pesurest. Ilmselt elas seal keegi.

Aja möödudes hakkas hämarduma. Kõik oli öist pimedust täis. Kuid enne seda jõudis ka sadada kerget vihma ja tekkida udu. Õnneks oli see kõik pimeduse saabudes kadunud. Udu ajal oli ka natuke hirmus, sest sõites ei näinud kaugele ette.

Lõpuks jõudsime hotelli. Hotelli kompleksi kuulusid väikesed majad, kus elas korraga neli pere. Muidugi mitte koos, vaid maja oli jaotatud neljaks. Kaks pere elasid all ja maja kõrvalt läks trepp üles. Seal elasid veel kaks pere. Meie elasime siis all. Kogu meie väike pere vallutas terve alumise korruse! See koht ei lõhnanud just kõige meeldivamalt ja oli natuke külm. Kuid peatselt juba harjusime ja saime sooja naha vahele.

Meil oli vaja ka süüa. Pidime ootama 15 minutit, kuna kõik istekohad olid täis. Kogu see aeg tundus tühja kõhu ja väsimusega väga pikk. Lõpuks teenindas meid hispaanlane, kes ei rääkinud muid keeli peale oma emakeele. Oma vähese ja nappiva hispaania keele oskusega saime siiski hakkama. Ühtaegu leidsin ka endas julguse hispaania keeles toitu tellida.

Ülejärgmisel päeval otsustasime, et tagasi minnes teeme peatuse Murcias ja sõidame hommikul edasi. Leidsin meile sobiva hotelli, kus ka ööbisime. Muidugi enne viimast ringteed hotellini, sai mu telefon tühjaks ja me ei teadnud, kuhu minna. Oma sisetunde järgi valisime tee ja õnneks jõudsimegi kohale. Järgmist päeva meenutades tuleb ka meelde, kuidas sõitsime teed mööda, mida ümbritses vasakult ainult lumiste mägede rodu.

Minu seiklus oli väga meeldiv ja täis vajalikke tarkusi tuleviku jaoks.

 

Carmen Kraav 6.klass