Hiirekese tragöödia

Elas kord pontsakas hiireke, kelle kodu oli Salaaia kõrval, praguneva puutüve sees. Hiireke kuulis igal õhtul, enne magama heitmist, kummalisi ja õudseid hääli. Ühel soojal, aga samas tuulisel päeval, läks hiireke vaatama, kust siis need hääled tulevad, mida ta kuuleb. Ta kõndis ja kõndis, kuulis erinevate lindude laulu, nägi mitmeid liike puid ja äkitselt nägi ta enda ees silti „Salaaed“. Eemalt ta nägi ka väravat, mille ees oli suur, kohe väga suur, punaste sipelgate armee. Kuna hiireke oli pisut arg, küsis vaikselt: “Kas ma võin Salaaeda minna?“ Punased sipelgad vastasid kooris: “Jah, ikka!“

Kaks päeva hiljem tuli tohutult suur raisakotkas plaaniga hiirekese kinni nabida. Sellest plaanist said teada metsas elavad pruunid sipelgad, kes andsid teada ka punastele sipelgatele. Punaste sipelgate kuningas kogus kokku kõik punased sipelgad, et väikest hiirekest kaitsta. Kui raisakotkas oli sisenenud Salaaeda, tekkis sõda. Oli tohutult suur lärm ja pika sõja käigus sai siiski raisakotkas väikse argliku hiirekese kätte. Punased sipelgad tõid välja oma kõige suurema ja uhkema kahuri ja tulistasid sellega otse raisakotka poole. Kuul riivas raisakotkast ja ta kukkus lennates vastu maad. Sipelgatel oli aga alati plaan ette tehtud. Seitse sipelgat ehitasid kambaga, nii kiiresti kui võimalik, endale suure võrgu. Punased sipelgad hakkasid suure kiirusega hiirekest püüdma, kes lendas raisakotka suust alla. Hiireke maandus õnnelikult ja tervena võrgu sisse. Hiireke tänas kogu oma südamega punaseid sipelgaid. Sipelgad olid rääkinud, et kui järgmine kord raisakotkas tagasi tuleb on neid plaan olemas.

Pool aastat hiljem, peale viimast kisklust ja sõda, tuli metsa suur ja tugev tuul, mis hakkas Salaaeda maa pealt kaotama. Kõik olid paanikas. Siis kuulsid nad suuri mürtsatusi, see polnud enam seesama raisakotkas, kes tahtis hiirekest kinni nabida, vaid suur ülekaalus koer. Koer tungis Salaaeda ja hakkas punaste sipelgate maju limpsima ja nende peal tallama. Hiireke oli koera peane nii kuri, et hakkas teda jalast hammustama. See ajas koera segadusse ja koer kihutas suurel kiirusel sealt minema. Äkitselt nägi hiireke maas mingit helkivat kellukest. Ta oli ka varem näinud mingeid kellukesi salaaias, aga ta ei teadnud mis need on ja ei olnud neid varem ülesse võtnud. Ta võttis kellukese kätte ja raputas. Sellest tuli välja ilus heli, mis oli kui mõnus kohin kõrvadele. Järsku ilmus, kui maa seest, koera peremees. Sipelgad olid hämmingus, et kuidas peremees järsku siia sai. Koera peremees vabandas, et tema koer oli sellise segaduse teinud ja lubas, et sellist asja ei juhtu rohkem. Kuna peremees tundis ennast väga halvasti ja ta tahtis elanikele head teha, ehitas ta neile kõigile uued majad ja värava ette hiiglasliku võrgu, et tuul enam sellist asja ei korraldaks. Punased sipelgad ja väike armas hiireke olid nii tänulikud peremehele, et ei suutnud teda ära tänada. Hiireke veel sõnas, et te ei pea muretsema, me täname teid selle eest veel. Kui nad raisakotka pool pole ära söödud on nad tänase päevani elus ja mõtlevad plaane ette.

Carola ja Hans