Karjus

Elas kord üks noor lambakarjus, kes murdis oma pead öösel ja päeval. Ta ikka mõtles, et kuidas ta ei suuda kolme musta värvi ja eriti valju häälseid lammakesi taltsudada. Ikka murdis oma pead, et mida teha? Siis ühel õhtul hilja, läks ta oma sõprade juurde muret kurtma. Sõbrad soovitasid noorel karjusel minna tähistaeva alla kose juurde ujuma, siis leiad sa maailma võluvama neiu, kes saab sind aidata. Kuid hoiatasid, “Maailma võluvam neiu tuleb ainult välja ja teeb sulle teene, kui sa ta ära võlunud oled,” ütlesid karjuse sõbrad. Karjus kõhklemata kiirustas kose juurde. Kui karjus oli vette supsanud ja veidi aega ujunud ning oma mure üle pead murdnud. Järsku tuligi maailma võluvam noor neiu vee alt välja. Neiu keha sädeles nagu ta oleks tehtud tuhandest teemanditest ja juuksed olid kui kullast. See oli silmipimestav vaatepilt, kõikjal hakkasid roosid kasvama ning mitte kuskilt ilmusid roosad pilved välja. Ning siis lausus neiu, “Noormees, kuulsin sinu murest ja soovin sind aidata. Mine üles neid roosasid pilvi, mis on täis teravad veripunaseid roose,” ohkas ta ning lausus veel, “kui oled üles jõudnud, ole, kannata seitse päeva joogita ja söögita ning siis leia üles võluvits paksudest pilvesoppidest, siis avaneb sulle tähistaeva loss.” Noor karjus tänas neiut ja hakkas mööda roosasid pilvi üles minema, kuid siis hüüdis neiu, “ oota karjus, mul on veel üks hoiatus sulle. Tähistava lossis elab üks ilmatu kuri murueit, sa pead talle võluvitsaga andma kõue tuulest tugevama löögi, et needus murduks.” Vapper poiss ronis ja ronis mitmeid tunde, kuni lõpuks oli jõudnud tähistaeva atlase maailmasse. Kannatlik karjus kannatas nälja ja janu, oli üles ka leidnud võluvitsa. Avanes talle tähistaeva loss, salaja hiilis sisse, mööda kõikidest valvuritest ja rüütlitest. Lõpuks, kui nägi kõige kurjema olemisega vanaeite, teadis ta kohe, et see peabki olema südametu murueit. Karjus tormas murueide trooni juurde ja lõi teda nii kõvasti nagu oleks olnud maailma ja kõuetuule vahel ilmatu suur sõda. Kuri naine langes noormehe jalge ette ning, siis kui ta tõusis siis ja kallistas poissi. Poiss märkas, et tüdruk oli isegi võluvam, kui neiu maa peal. Tema karamelli värvi pikad juuksed voogasid tema õlgadel, silmad olid sinisemad kui taevas. Kuri murueit tegelikuses oli olnud printsess Aurora, printsess seletas kõik karjusele ära. Nad armusid ning pidasid maailma suuremad ja ilusamad pulmad, mida on eales nähtud. Nüüd elavad nad õnnelikult elu lõpuni.

Claudia ja Arseni