Liisa needus

Elas kord seitsme maa ja mere taga üks imeilus õrnahingeline printsess, kelle nimi oli Liisa. Kahjuks oli tal jube needus ja seepärast muutus neiu iga öö hirmuäratavaks libahundiks. Teda valvasid pühendunult sada kartmatut ja väsimatut valvurit. Lisaks tugevate meeste armeele oli neiul silma peal hoidmas ka kaitseingel Jõulutäht. Iga päev kohe peale päikeseloojangut, kui Liisa hakkas moonduma, pandi ta kitsasse raudpuuri.

Printsess Liisa ootas pikki päevi, kuid ja aastaid, aga keegi ei tulnud teda päästma. Suur kurbus oli pugenud neidise hinge. Jutud õnnetust printsessist olid jõudnud aga lihtsa noormehe Kalju kõrvu, kes ühel päikselisel päeval otsustas minna printsessi päästma. Ta oli küll väga vaene, aga vapper ja hakkaja oma hingelt. Noormehel ei olnud raha, mida teekonnale kaasa võtta, kuid soe süda ja lahke meel olid rohkem väärt kui kotitäis kulda. Nii kui plaan oli küpsenud, hüppas Kalju sadulasse ja hakkas innukalt oma kangelanna poole ratsutama.

Kui mees oli läbinud juba kolm kuningriiki, siis nägi ta kaugel mäeveerul laiutamas hiigelsuurt kindlust. Jõudes peaaegu raudsete kindluseväravate juurde, võttis mees hoo maha, sest väravaesine mustas hirmsatest valvuritest. Kalju juhtis hobuse kindluse taha, et sealt leida viisi kindluse tippu ronimiseks. Pärast mõningast otsimist Kalju avastaski koha, kust oli võimalik torni pääseda. Oli pime ja sünge öö, kus kuu vaid aeg-ajalt piilus pilve tagant välja ning kaarnad lasid lendu üksikuid õudseid hõikeid. Kui noormees lõpuks ülesse jõudis, siis nägi ta kuuvalguses põrandal süsimusta kaarnakivi. Kalju ei teadnud mis see on, aga arusaamatu sisemine vajadus sundis teda kivi üles korjama ja seda kaasa võtma.

Pikkade ja pimedate lossikoridoride peal kohtus vapper noormees kentsaka välimusega loomaga, kelle keha oli tähekujuline. Olend kandis siidist punast kleiti, mille peal helkisid kuldsed taevatähed. See müstiline tegelane küsis: ,,Tere, kes sa oled? Mina olen Jõulutäht. Kas sul kaarnakivi on, noormees?´´. Kalju vastas ebalevalt: „Tervist, mina olen Kalju,´´ ning ta käsi sukeldus põuetaskusse. Mees sirutas oma käe Jõulutähe poole ning näitas täiuslikult musta ja siledat kaarnakivi. Jõulutäht silmitses lummatult kivi, naeratas ning viipas käega Kaljule. Koos liikusid nad mööda rõskeid süngeid koridore, mis muutusid aina helgemaks ja heledamaks. Viimaks jõudsid nad raudnaeltega üle löödud ukse juurde, mis avanes kääksudes iseenesest. Kui Kalju Liisa tuppa sisenes, siis silmas ta nurgas kohutavat raudpuuri. Kalju surus kaarnakivi vastu rasket lukku ja otsemaid muutus puur tuhandeteks kuldseteks liivateradeks, mis hakkasid keerlema ümber Liisa. See tants kestis vaid hetke, sest ühtäkki haihtusid kullakarva terad pilkasse öösse. Koos nendega oli kadunud ka needus. Neiu puudutas uskumatult oma käsi, nägu ja juukseid ning ulatas pärast rõõmuhõiget tänutäheks Kaljule oma mõlemad käed.

Mõne aja pärast Kalju ja Liisa abiellusid, pidasid uhked pulmad, kasvatasid üles trobikonna lapsi ning elasid õnnelikult elu lõpuni Jõulutähe kaitsva sära toetusel.

Loore ja Elenor