Merealused saladused

Elas kord seitsme maa ja mere taga vetevaim Milo, kes oli kõigi merede kaitsja ja valitseja. Temalt sai küsida kõike ja kalad usaldasid teda. Ta elas ühe kose põhjas olevas lossis.

Tema mälestustes lapsepõlvest, oli see kõige ilusam ja lopsakam linn, mida ta näinud oli. Kõik oli ilus, roheline, värviline, ning kõikjal valitses üksmeelsus ja kõik kalad oli rõõmsad.

Nüüd oli täiesti teisiti, linn on ühe kala poolt, nimega Cora, tehtud pooleks. Tema võim ja raev oli nii suur, et meie valitseja ei osanud midagi teha. Cora oli tavaline kala, keda vaevas tohutu raev.

Aga miks oli Cora nii raevu täis?

See oli sellepärast, et Cora ja Milo olid lahutamatud. Nad tegid kõike koos, kuid ühel päeval leidis Cora pärli, mis oli läikiv ja särav. Corale meeldis see väga. Milo tahtis seda pärlit endale ja ütles, et kui ta pärlit endale ei saa siis ei taha ta enam Corat näha. Cora ei loobunud leitud pärlist ning sellepeale Milo vihastas ja ütles: „ Sa oled kitsipunn ning ma ei ole enam Sinu sõber.“

Nüüd aga tahab Milo oma sõprust ja linna päästa. Cora pool oli kidur, tuhm ja kui aus olla, siis ka kole, aga vetevaimu pool oli lopsakas, värviline ja ilu oli näha igal pool. Kuid kahjuks valistses omavahelistes suhetes viha ja vaen. Seal elasid kõik kalad, välja arvatud Cora ja ta käsilased. Mere valitseja Milo tahtis midagi ette võtta, aga mida?

Tal oli väikene saladus. Ta peitis enda lossi kambris liivakella. Milo teadis, et sellega saab minna mineviku, tuleviku või panna aeg seisma.Ta mõtles, et ei saa enam ootada, peab proovima. Vetevaim läks enda salajasse kambrisse, mida ei teadnud isegi teenrid. Ta võttis liivakella ja proovis minna ajas tagasi. Ta raputas ja ütles „tagasi lapsepõlve“. Ta läks ajas tagasi, aga ei suutnud seda tüli klaarida, sest kui ta hakkas vabandama sai Cora aru, et midagi on valesti ja Milo käitub imelikult nagu keegi võõras. Seetõttu läks kõik untsu. Tal oli vaja uut plaani ja ta läks hoopis tulevikku. Seejärel raputas ja ütles liivakellale „tahan näha tulevikku“. Ta läks tulevikku ja nägi, et kõik oli palju hullem. Cora oli Milo maa ka endale saanud ning Milo kükitas kuristiku ääres. Tal oli vaja järgi mõelda aga iga sekund tulid küsimused ja kohtumised. Siis tal tuli meelde, et aega saab ka seisma panna ja ta pani hoopis aja seisma. Raputas ja ütles „mul on vaja järgi mõelda“. Ta mõtles terve päeva kuid keegi ei saanud aru, et aeg seisab. Lõpuks sai ta aru, et tuleb vabandada. Milo võttis enast kokku ja läks mööda lagendiku Cora lossi poole. Alguses ei lastud teda sisse ning öeldi, et ta peab lahkuma Cora maalt. Lõpuks sai ta selgitada, milleks ta tuli ning ta lasti sisse. Coral oli nii hea meel seda kuulda ning nad leppisid ära. Nii siis elasid nad õnnelikult kõik koos ja Cora pool sai tagasi rõõmu ja värvid. Kõik said jälle läbi.

Milo lubas endale, et ei lähe enam kunagi nii hea sõbraga tülli.

Laura ja Gerda