Salapärane liblikas

Elas kord üks imeilus liblikas. Ta elas maagilisel lilleaasal. See lilleaas polnud aga mitte tavaline aas, kus lilled kasvasid ja liblikad lendasid vaid see oli pigem võluaas. Nimelt kasvasid seal aasal maagilised sõrmkübarad. Jah, just sõrmkübarad kasvasid lilleaasal nagu lilleõied. Keegi ei teadnud aga ka võib-olla polnud keegi uurinud, miks nad seal kasvavad. Ja kuidas üldse saavad sõrmkübarad kasvada ise nagu lilled? Igatahes kasvasid sellel aasal imeilusad värvilised, sätendavad sõrmkübarad. Igaüks neist oli omamoodi vaatamisväärsus. Lilleaasal lendasid ka liblikad ja ka need polnud väga tavalised liblikad vaid ikka suured, värvidest pakatavate tiibadega, imekaunid olendid. Ühesõnaga oli tegu imeilusa lilleaasaga, millel oli aga oma saladus. Seda saladust teadis ainult üks liblikas, nimelt see meie „salapärane liblikas“. Ta oli kogu aasal elavate liblikate liider. Teda austasid ja järgisid kõik liblikad. Ta oli liblikate kuningas. Töökas ja tragi kuningas, kes oli auga ära teeninud oma liidripositsiooni. Just seetõttu ka teda jumaldati ja järgiti. Kuid keegi peale tema polnud aasa saladusega kursis. Nimelt meie „salapärane liblikas“ tegi kõik selleks, et võluaas „toimiks“. See tähendas seda, et ta jälgis valvsal pilgul, et liblikad kannaksid aasa eest hoolt. Lendaksid õielt õiele, et need tolmleksid ja õitseksid täies ilus. Mida rohkem liblikad hoolitsesid aasa lillede eest, seda rohkem tekkis imekauneid salapäraseid sõrmkübaraid. Miks neid viimaseid vaja on, ei osanud paraku teised liblikad aimata. Igatahes teadsid nad, et sõrmkübaraid on mingil põhjusel nende liidril vaja. Nad olid märganud, et nende liider viib alati ühe kauni sõrmkübara oma personaalsesse koopasse kui keegi liblikatest on raskes tervislikus seisus. Miks ta seda teeb, ei teadnud keegi neist. Küll olid nad tähele pannud, et vahest lendab see hukule määratud liblikas, imekauni ja tervisest pakatavana, koopast välja. Mõnikord aga ukerdab koopasuust aga välja hoopis mõni pehmesulgne linnupoeg või loomalaps. Kui nad vaid teaksid…..

Tegelikult aga on asjad natuke keerulisemad. Nimelt liblikad ju ei ela kaua aga need kummalised aasal kasvavad sõrmkübarad on andnud neile võimaluse elada. Elada just järgmises elus sellisena nagu nad on soovinud aga ka osaliselt ära teeninud. Sõrmkübarad aitavad mingil salapärasel kombel hukule määratud liblikatel taas ellu ärgata. Ja mitte niisama ellu, vaid nad saavad valida kellena nad oma uut elu elama hakkavad. Liblikate liider ehk „salapärane liblikas“ asetab sõrmkübara hukule määratud liblika juurde. Mis edasi juhtub, ei tea täpselt keegi aga peagi kogu koobas täitub ereda valgusega. Kui valgus kustub, on mitmed tunnid koopas lihtsalt meeli rahustav vaikus. Varsti aga ärkab kõik jälle ellu ja hukule määratud liblikast saab täpselt see, kelleks ta oma salajastes mõtetes soovis saada või kelleks ta oli määratud saama. Nii tulebki koopast välja vahest loomalaps, linnupoeg või imekaunis liblikas…täpselt see, kelleks ta oli loodud saama oma järgmises elus…. Seda, kas liblikas saab valida oma edasist eluvormi ise või hoopis määrab selle tema eluviis. Ehk siis tublid, tragid liblikad, tõenäoliselt saavad valida ise oma edasise eluvormi. Need aga, kes laisad ja lodevad on peavad tulevases elus hakkama saama suuremate raskustega…. selline oligi salapärase liblika saladus…

Claudia ja Sophia