Sõrmkübar

Elasid kord kavala allika ääres kaks imeilusat ja värvilist haldjaliblikat Aurita ja Sõrmkübar. Sõrmkübarat kutsuti niimoodi põhjusega- ta oskas suurepäraselt õmmelda ja ta töötas mitmetel põnevatel kursustel stilistina. Sõrmkübaral olid alati vaimustavad ja geniaalsed disaini ideed.

Üks päev aga juhtus kohutav õnnetus. Sõrmkübar kaotas oma lemmiku sõrmkübara ära ja seeläbi kadus tema suurepärane oskus õmmelda.

Ta jutustas kõigile, et ta leidis selle sõrmkübara ühel imekaunil hommikul, kui koos päikesetõusuga ta nägi allika ääres üht värvilist ja kaunilt sädelevat sõrmkübarat.

Ta korjas selle sõrmkübara üles ja pistis oma taskusse.

Seejärel läks ta toimetama oma igapäevaseid asju. Asjatoimetuste käigus tõmbas ta kogemata oma jaki tasku õmbluse katki. Sealt veeres maha sõrmkübar. Ta tõstis selle üles ja pistis sõrme, et seda lähemalt uurida. Siis aga tekkis Sõrmkübaral kohe suur soov oma tasku kinni õmmelda ja seda lisaks veidi kaunistada imeliste metsalilledega. Varem ei olnud ta kunagi õmmelnud ega teadnud mitte tuhkagi õmblemisest.
Ta otsis välja siiru- viirulisest kasetohust õmbluskarbist ämblikhaldja tehtud niidid ja takjahaldja valmistatud nõelad ja asus jaki tasku kallal pusima. See õnnestus tal kohemaid ja nii imeliselt, et ta ei uskunud isegi oma silmi.

Selgus, et see sama sõrmkübar omab võlujõudu, mis andis oskuse teha müstiliselt kauneid rõivaid.

Seeläbi saigi temast kuulus õmbleja ja kõik arvasid, et ta on üks tubli ning andekas disainer.

Ta otsis ja otsis meeleheitlikult igalt poolt oma kadunud sõrmkübarat aga kahjuks jäi see kadunuks.

Mure oli kohutavalt suur- ei tea ju mida teised nüüd asjast arvavad, kui ta enam neile ilusaid rõivaid õmmelda ei oska.

Sõrmkübar asus öösel ja salaja teiste pilkude eest varjates õppima kaduma läinud õmbluskunsti.

Kuna ta oli seda ju siiski mõnda aega koos oma sõrmkübaraga teinud, siis suutis ta selle kunsti ka varsti selgeks saada.

Olles ühele heale haljadele uue kauni, särava ja luksusliku kleidi päris iseseisvalt valmis õmmelnud otsustas ta kõigile allikarahva haldajatele oma loo ära jutustada.

Kõik kuulasid ja imestasid, et ta oli suutnud ju ka iseseisvalt teha ilusaid rõivaid kui tal enam sõrmkübarat ei olnud.

Kuna need uued rõivad, mida Sõrmkübar oli disaininud ja õmmelnud ilma oma võlu sõrmkübarata oli veelgi imelisemad ning lausa müstilised, andsid haljad talle andeks tema varasema väikse pettuse.

Elu allikatel läks rõõmsalt edasi ja Sõrmkübar sai kuulsaks oma vaimustavate rõivaste disainimise ja õmblemisega kauaks- kauaks ajaks kuni nad imerõõmsalt elasid palju aastaid sellel salapärasel kaval allikal.

Mia Pauline ja Oliver