Väike hiir ja Härra Võlulamp

Elas kord pisike hiirepoiss koos oma emaga. Hiireke armastas oma ema väga, kuid ta ema oli raskesti haige. Ükskord kui hiireke sõpradega õues mängis komistas ta ühe kaardikese otsa kus oli kirjas: SEAL MAJAS KUHU SIND KAART JUHATAB ELAB KEEGI KES TEEB SU EMA TERVEKS.

Hiire poiss imestas nii väga, et keegi saaks ta ema terveks teha. Kahe päeva pärast asus hiireke teele. Ta kõndis üle hiiglaslike mägede, ujus läbi laia jõe ning lõpuks jõudis ta ühte tihedasse hiide. Ta kõndis veel natuke aega ning, siis nägi ta üht pisikest majakest. Ta koputas vaikselt majakese uksele ja vastu tuli halli habemega vana hiir. Ta oli üsna pahur, sest ta oli just hr Võlulambiga malet mängind. Hiiretaat küsis pahuralt: ,,KES SIIN NIIMOODI ÖÖSEL TULEB?”. Hiireke oli kohkunud, sest arvas, et oli päev, kuid ei olnud sugugi märganud kui kaua ta kõndind oli ja juba oli öö saabunud. ,,Vabandust, et tülitan aga ma komistasin ühe kaardi otsa, kus oli kirjutatud, et teie majas on keegi kes saaks mu ema terveks teha”, ütles hiirepoiss. Vana hiiretaat oli üllatunud, sest ta ei teadnud, et hr Võlulamp ongi see, kes hiirkese ema terveks saaks teha. Minu majas pole kedagi kes su ema terveks teeks, ütles hiiretaat. Hiireke küsis, et kas ta ikka on päris kindel, kuid hiiretaat oli endas vägagi kindel. Ta kutsus väikese juustukuninga sisse ja pani ta hr Võlulambi kõrvale istuma. Alguses oli kõik tavaline, kuid siis märkas ta enda kõrval istuvat võlulampi. Nüüd aga torkas talle pähe mõte, et see lambike võibki olla see aare. Hiireke jagas oma mõtet hiiretaadiga. Kui ta oli oma mõtte ära rääkinud, jäid kõik hr Võlulampi vahtima. Hr Võlulamp mõtles endamisi, et võiks tunnistada, et ta on see keegi, kes teeb hiirekese ema terveks ning ta tunnistaski üles. Nüüd läksid hiireke ja hr Võlulamp hiirekese ema juurde ning Võlulamp tegi ta ema terveks. Ja siis elasid nad õnnelikult elu lõpuni ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad veel õnnelikult edasi.