Vanad jõulud

Teate, ammu-ammu aega tagasi polnudki olemas Jõuluvana. Jah, nii oli. Kuid tema asemel oli olemas Jõulutäht, kes oli jõuluaja jumalanna. Ta polnud üldsegi nii salajane tegelane, kui nüüd on Jõuluvana. Teda teadsid ja kummardasid kõik kuningriigi elanikud. Ta oli Põhjanaba kuningriigi kuninganna.

Ta kandis alati kas valgeid või helesiniseid riideid. Enamasti kleite ja keepe. Ta kiharad olid valged, kui härmatis ning ta kandis neid pea alati elegantses kõrges krunnis. Senise kirjelduse järgi võib tunduda, et ta on üks noor veetlev neiu. Kuid seda ta pole, õigemini pole ta lihtsalt enam eriti noor, veetlev on ta muidugi. Ta elas jäälossis koos oma abikaasa, kolme põhjapõdra ning viie lapsega. Neist neli olid päkapikud, sest neile meeldis teistele lastele rõõmu ja heameelt teha, viies nende susside sisse maiustusi ning väikeseid kinke. Ühele poegadest aga ei meeldinud teistele head teha. Tema mõtles ainult enda peale. Nimelt ta vihkas jõule ning ootas igavesti suve, kuigi ta teadis, et Põhjanabale ei saabu seda iialgi.

Ühel päeval, kui Jõulutäht töölt koju jõudis tuli talle ukse peale vastu tema kallis poeg ning teatas et ta ei kannata enam, kuidas ta ema nii vastikut tööd teeb, asetades salaja kinke laste jõulukuuskede alla. Ema Jõulutäht vihastas selle peale väga ning karjus: “Küll sa oled alles üks jultunud poisiklutt, et ei austa oma ema hingetööd! Selle eest pead sa nüüd istuma kolm ööd-päeva oma kambris!”. Poiss läkski vihastades oma kambrisse ja jäi sinna ootama. Ja ega tal midagi paremat teha olnudki, välja ta minna ei võinud, ema oli väljastpoolt ukse lukku keeranud ning võtme riputanud ukse kõrval olevasse varna. Ainult teener võis teha võtmega lahti selle toa ukse, et viia poisikesele süüa või puhtaid riideid.

Õhtul istus Jõulutäht kamina ees ja mõtles: “Kuidas ma küll saaks kasvatada sellisest jõnglasest viisakat noormeest?”.Ta muretses väga, sest nende riigi seadustes oli kirjas, et need kodanikud, kes jõuluaega ei austa, mõistetakse hukka. Selliseid mõtteid mõlgutas Jõulutäht veel mitu nädalat, kuni tal tuli lõpuks üks mõte. Ta lasi sõnumitoojatel üle terve kuningriigi levitada teadet, et kas keegi oskaks aidata teda selle jubeda probleemi lahendamisel.

Juba mõne päeva pärast saabus talle teade, et leidub üks isik küll, kes oskaks aidata. Jõulutäht teatas kohe, et sooviks selle inimesega väga kohtuda. Ta käskis saata talle kirja. Ta oli väga elevil, et lõpuks ometi saab lahendatud ta mure. Aga samas oli ta ka veidi ebakindel, sest mitte keegi õukonnast ei teadnud selle salapärase isiku nime ega üldse midagi temast.

Kui külaline uksest sisse astus, ehmatas kuninganna kohe väga ära. Sisse astus üks väike vanamutike mustas hõlstis. Ainus asi, mis selle alt välja paistis oli ta krimpsus näolapike. Tal olid süsimustad silmad ning kongus nina, ta suunurgad olid kisutud täiesti alla. Salajase märguandega, milleks oli hoogne käeviibe sel ajal, kui külaline ei vaadanud, käskis Jõulutäht lapsehoidjal ta võsukesed kiiremas korras toimetada kas oma kambritesse või mängutuppa, igal juhul külalise juurest kähku minema. Seda märguannet polnud veel kunagi seal lossis vaja olnud, kuid selle külalise välimusest õhkas halba.

Kui moor sai kutsutud söögisaali, aidatud kenasti istuma ja road lauale kantud, hakkas too kohe oma kähiseval häälel rääkima: “Tema majesteet. Ma mõtlesin pikalt, kas üldse tulla, sest tegu on siiski keerulise maagiaga ja see ei tohi sattuda valedesse kätesse. ” “See on väga kena teist, et te ümber mõtlesite. Mul on tõesti teie abi väga vaja. Kas Te siis räägiksite, mida ma tegema pean?” rääkis seepeale Jõulutäht. Siis hakkas moor rääkima. Ta ütles, et annab hiljem emandale kasseti ja ühe kukli. Veel rääkis ta midagi, et esmalt kuningannal tuleb võtta väike ampsuke kuklist ja seejärel kuulata kassetti, sealt pealt kuuleb kuninganna juhist, kuhu täpselt minna ja mida edasi teha. Kui Jõulutäht jõuab õigesse kohta, peab ta sööma järgmise ampsu kuklist ning seejärel kuulama puude sosinat, mis räägib, kuhu edasi suunduda. “Ja pea meeles, ära sa mingil juhul üle kahe ampsu…” moor hakkas veel midagi rääkima, kuid Jõulutäht katkestas teda ning lausus, et läheb nina puuderdama. Aga kui emand tagasi tuli ei olnud eidekest enam kusagil näha. Vaid salapärane nikerdatud karbike seisis laual, kirjaga, et teda tohib avada vaid keskööl üksi olles. Kui neid kahte reeglit aga rikkuda, pidi laskuma kuningriigile igavene pimedus.

Juba järgmisel ööl avas Jõulutäht karbikese ning seal vaatasid talle vastu ei miski muu, kui üks kassett ja üks kukkel. Viivitamatult läks Jõulutäht maki juurde ja toppis kasseti sisse. Siis võttis ta ampsukese kuklist. Küll see maitses hea, oleks kohe tahtnud terve kukli nahka pista. Kuid selle asemel hakkas ta kuulama kassetti. Sealt kuulis ta selle sama eidekese häält rääkimas, mis ütles täpselt mida teha. Kuskile lossi aeda pidi olema peidetud põõsasse kaart. Aga et õues valitses kohutav pakane, pidi Jõulutäht end väga soojalt riidesse panema. Kui ta siis mõne aja pärast aeda läks, hakkas ta otsima seda õiget põõsast. Peagi ta selle ka leidis ning tõesti selle varjus peitis end kaart. Selle peal oli kujutatud kõrvalkuningriigi üks väike osa, Jäämeri ning Maagiamets. Veel oli seal suur ala sood. Ning peenike punktiir ning suur punane rist nagu aardekaartidel ikka tavaliselt. Jõulutäht ohkas. Oli tulemas pikk retk. Kuid kuninganna teadis, et tal on vaja see ette võtta, või on tema poja tulevik suisa ohus.

Teekond oli suisa pikemgi, kui ta oli arvanud. See viis läbi ilusa Maagiametsa, üle jääga kaetud Jäämere, isegi teise kuningriiki ning lõpetas soos. Kui ta oli lõpuks jõudnud kaardi peal ristiga tähistatud kohta, pidi ta pettuma. Seal polnud mitte kui midagi. Vaid lõputult palju puid ümbritsesid teda. Jõulutäht hakkas juba tagasi pöörduma, kui talle meenus see väike kukkel. Ta võttis sealt ühe tillukese ampsu ning silmapilkselt hakkas ta kuulma mingit sosinat. Koheselt sai ta aru, et see sosin tuleb puudelt. Nagu moor rääkinud oli. Puude sosin oli aga väga vaikne, peaaegu et kuuldamatu. Seepärast võttis ta veel ühe ampsu. Ning asjaoludel, et kukkel viis suisa keele alla, Jõulutäht ei kuulnud siiani eriti hästi kuuskede sosinat ning et ta polnud ammu miskit söönud, võttis ta veel ühe ampsu. Veidike toitu oli ta kaasa varunud, kuid nagu ennist öeldud kestis retk oodatust kauem. Niisiis oli järel ta kuklikesest vaid tibatilluke raas. Vähemalt selle jättis ta alles. Siis tuli talle aga meelde, et ta pidi kuulama puude sosinat. Kuigi enam polnud see mingi sosin. Üks puudest rääkis, et emandal tarvitseb minna niikaua paremat kätt, kuni ta jõuab rohelise jõeni, mis on ühtlasi ka Lilleriigi ja Põhjanaba kuningriigi piir. Pärast sinna jõudmist tuleb kõndida mööda jõge seni, kuni ta jõuab esmapilgul mahajäetud hütikeseni. Ning just sealt leiab ta lahenduse oma probleemile. Jõulutäht tänas neid südamest ning asus teele. Vahepeal mõtles ta juba, et pöörab tagasi, sest oli juba nii kaua kõndinud. Kuid õnneks mitte kaua aega hiljem nägigi ta silmapiiril seda sama hütikest. Ta hakkas jooksma ning peagi jõudis ta selle ukse juurde. Majake oli lagendiku peal, seal oli ümber ka aed, mis oli kunagi ilmselt olnud valget värvi, kuid nüüd nägi see välja juba üsna pruunikas. Aias kasvasid lilled. Või noh…lilled olid igaljuhul ammu närtsinud. Maja ise oli alguses vist olnud kollane kui päike. Igatahes nüüd oli ka see kaotanud oma värvi. Hütikesel olid tillukesed aknad, kuid neile olid tuhmid kardinad ette tõmmatud. Kokkuvõtteks võib öelda, et aeg oli oma töö teinud. Jõulutäht läks majakese ukse juurde ning koputas valjusti. Pärast pikka ootamist oligi ukse tagant kuulda kellegi raskeid ja aeglasi samme. Tundus olevat nagu vanainimene. Siis aga järsku avanes suure hooga uks. Jõulutäht oleks napilt sellega suisa vastu pead saanud. Ja nii suur, kui ka see üllatus polnud, seisis uksel tuttav nägu. See oli see sama eideke. Kuninganna oli jahmunud. Seevastu eidekese näol oli muie. Moor kutsus kuninganna edasi, et too end soojendaks. Viimane oli väga õnnelik, kuid samas ka veidi kärsitu, sest ta tahtis juba asjaga ühele poole saada. Moor tegi ettepaneku, et Jõulutäht ööbiks tema juures ning hommikul ajaks asja edasi. Jõulutäht nõustus ning tänas juba ette.

Järgmisel hommikul kuulis Jõulutäht juba väga varakult köögist kolinat. Tal polnud valikut, müra sees pole võimalik magada. Seega tõusis ka tema üles. Moor pakkus talle taimeteed ning putru. Seejärel hakkas ta rääkima: “Sa vist mõtled praegu, et miks ma pole veel sulle seda lahendust kinkinud, jah?”. Jõulutäht noogutas. Moor rääkis edasi: “Selleks on väga lihtne põhjus. Nimelt kas sa mäletad meie esimest kohtumist?”.Jõulutäht noogutas jälle. “Mäletad seda kirja, mis ma jätsin?” Kuninganna vastas jaatavalt. “Vot just selle pärast. Seal oli väga täpselt kirjas, et kukklist on lubatud võtta vaid kaks ampsu, kuid sina võtsid palju rohkem ning sellepärast kaalusin ma suisa, et ma ei aitagi sind.” Eideke jätkas: “Kuid ma mõtlesin midagi muud välja. Nimelt mul on sulle üks ülesanne.” Siis rääkis eideke, et kuningannal tuleb minna tagasi rohelise jõe juurde ning tuua talle sealt pudelike selle vett. Kuningannal ei jäänud muud üle, kui ülesanne täita. Kui ta tagasi tuli, ootas moor teda juba uksel. Kui pudelike oli eide käes lausus ta: “See pole piisav. Mine otsi soost üks must kass ning too ta minu kätte.” Kuningannal polnud õrna aimugi kuidas seda teha, kuid pärast pikka otsimist leidiski ta ühe kassikese. Ta pani ta oma kaasa võetud korvi ning viis moorile. Too oli rõõmus, aga teatas taaskord, et see polnud piisav. Seekord oli Jõulutähel tarvis korjata soost neid samu taimi, millest moor oli teinud ennist teed. See ülesanne oli kõigist kõige keerulisem, kuid kuninganna sai sellega edukalt hakkama. Moor oli taas õnnelik.

Seejärel kadus ta kuskile tahatuppa. Sealt tagasi tulles ulatas ta Jõulutähele ühe kena väikese karbikese. Kui kuninganna selle avas nägu ta seal väikest kivi. Moor seletas koheselt, et selle asja nimi on Kaarnakivi. Kuningannal tarvitseb seda vaid oma poja tee sees enne veidi solgutada ning teed juues, avaldab see oma mõju – poeg muudab koheselt oma meelt ning kiindub jõuludesse igaveseks. Jõulutäht tänas moori südamest ning ütles, et jääb talle igavesti võlgu. Kohe asus Jõulutäht koduteele.

Kodus tervitati teda rõõmsalt. Juba sel samal õhtul panigi ta korraks Kaarnakivi oma poja tee sisse. Juba järgmisel hommikul tuli poeg ema juurde ning vabandas oma käitumise pärast ning teatas, et hakkab samuti päkapikuks. Jõulutäht oli väga õnnelik ning korraldas suure jõuluballi.

Muide tema poja nimi oli Klaus. Nüüd kutsutakse teda Santa Klausiks. Laste suus aga Jõuluvanaks.

Katarina ja Paul