Muhumaa tulekahju

Muhumaal polnud mitu kuud vihma sadanud, ilm oli kuiv ja palav. Mandrilt saabus saarele grupp noori, kes vaatamata keelule tegid randa kõrkjate vahele lõkke, et toitu valmistada. Õhtu saabudes panid nad telgid püsti, kuid lõke jäi kustutamata. Öösel tõusis tugev tuul. Lõkkesse kukkus murdunud võimas mänd, mis süttis põlema. Noored hakkasid tugevat kuumust tundma ning hüppasid telkidest välja. Nad nägid, mis toimub ja jooksid kaussidega merest vett tooma, kuid asjatult. Mõne hetke pärast oli telkide juures olev mets tohututes leekides. Tugeva tuulega levisid leegid juba üle terve saare.

Kogu Muhumaa oli leekides ja viimases hädas meenus inimestele nende vägilane Tõll, siis hakkasid kõik teda appi hüüdma. kuulda kaeblevaid karjeid: “PALUN TULE MEILE APPI SUUR TÕLL,” karjus rahvas. Peatselt oli kuulda tugevat mürtsumist, see oli Suur Tõll oma hiiglasliku paja ja laevaga. Ta pani ruttu laeva kalda lähedale merre ja hakkas inimesi saarelt noppima. Kohe kui kõik olid päästetud haaras ta oma paja, võttis merest mõne poti täie vett ja kallas saarele peale. Leegid olid kustunud. Inimesed tänasid Tõllu kogu südamest. Lisaks päästmisele aitas kangelane inimestel uuesti kodud üles ehitada ning pani saare uuesti särama selle täies hiilguses.