Uued käpad koolihoovis

Oli esmaspäeva õhtupoolik, kui tulime perega rannast. Olin ujudes palju kalu näinud – kollaseid ja siniseid, väikseid ja suuri.

Puhusin parasjagu emaga juttu, kui mu õde avastas pisikese ime. Ta nägi pisikest, kõhna kiisut, kes süüa palus. Ta ootas meid müüril ja nuttis „mjäu mjäu“. Ma olin lihtsalt hullumas! Ma ei oodanud sekunditki, kui ta mul juba süles oli. Viisime ta aeda, et ta auto alla ei hüppaks ning andsime talle vorsti tükke ja vett. Kuid tuli välja, et tal polnudki eriti janu. Ta tahtis vaid õgida. Me mängisime temaga terve õhtu – nii kaua kui ema meil lõpuks magama minna käskis.

Kartsime, et pisike lahkub öösel me juurest ent ta hoopis istus klaasist ukse taga ja kraapis käpaga. Mul käis teda vaadates peast läbi mõte „Liisa“! See jäi mind kummitama ning kordus nii nii mitu korda kuni mul suust välja lipsas ”Liisa, meie väike Liisa.” Terve õhtu mõtlesin temale.

Hommikul ärkasin vara – oli teisipäev ning kell oli 07.30 ja ma nägin ema minemas igahommikust ujumist tegema. Äkitselt jooksis üks väike must, valge täpike temal järele. Olin karjatamas rõõmust, sest sain aru, et see oli Liisa. Sain viie minutiga riided selga visatud, hambad pestud ning juuksed kammitud. Jooksin õue ja nägin Liisat enda poole jooksmas. Tegin talle suure kalli ja mängisin temaga, kuni hakkas kool.

Me panime ta jänesepuuri, mille olime talle väga koduseks teinud – näiteks mänguasjadega, padjast magamis alusega, kraapimis seinaga ning otseloomulikult söögi ja veega. Õhtul sai ta päris kassipoja krõbinaid ja kassiliiva.

Nii kalpsab ta nädalavahetustel terve päev koolihoovis ja ka koolipäeval peale kooli. Ta on ikkagi õuekass. Vahepeal luurab teda panter – ehk siis üleni must ning pika karvaga kass, kuid Liisa on vapper ja hakkab vastu.

See ongi meie kooli uus kass. Ta on must, valge, roheliste silmadega ja väga mänguhimuline. Liisa! Tere tulemast!

 

Gerta Triinu Kägu