12. klass


Viimane loodusklass kulgeb kõndides
*

Teil seisab ees viimane loodusklass. Kui päevikust kõik retked kokku lugeda, saate numbri 25 kanti. See on tagasi vaadates kindlasti päris võimas kogemus, kui hakkate mõtlema, kus olete käinud, mida näinud, kogenud; mis on juhtunud, kellega kohtutud?
Mis on olnud loodusklassi eesmärk? Lühidalt võiks öelda Jean Jacques Rousseau sõnadega: „Tagasi loodusesse!

Teie kooliaeg on kestnud üksteist aastat. Ühiskonna arengus ei ole see pikk aeg, aga ometi on selle aja jooksul tohutult muutunud. Üksteist aastat tagasi ei räägitud päris kindlasti nii palju mahetoidust, sellest, et meie toiduained võiks pärineda siitsamast meie lähedalt maalt. Ei räägitud nii palju prügist ja plastikust, inimese ja looduse vahekorrast, Maa saatusest. Aastatuhandeid on inimene elanud looduses, loodusega kõrvuti. On kujundanud loodust omal kombel ümber, talle vähemal või rohkemal määral kahju tehes, samal ajal proovides ka kaitsta. Aga vist mitte kunagi varem pole meis olnud nii suurt ohutunnet, et äkki me hävitame lõpuks iseennast ära.

Mis siis nüüd on teisiti?
Muutunud on mastaabid. Alati on inimene raiunud metsi, et ehitada endale maju, laevu, sildu, teid. Nüüd on metsade raiumine meie jaoks kuidagi eriti valulik. 
Aastatuhandeid on inimene küttinud metsas loomi, nüüd peetakse seda sageli julmaks ajaviiteks. Midagi on meie mõtlemises väga tugevalt muutunud. Üheks põhjuseks ongi kahtlemata pidev linnastumine. Loodusest eemal elades tunneme me, et seda on väga vähe meie ümber ja seda tuleb kaitsta. Inimene, kes elab maal, võtab loodust enda ümber märksa loomulikumalt: Maainimene niidab heina; peab kanu, lambaid, lehmi, hobuseid; käib jahil ja kalal, seenel ja marjul; ehitab maju ja kaevab kraave – kõike seda on tehtud aastasadu. Viimase aja protestiaktsioonid metsa kaitseks, Rail Balticu vastu, tselluloosivabriku vastu, linnujahi vastu jne, jne on tekitanud ka arvamusi, et varsti ei saa Eestis enam mitte midagi teha, ilma et see ei tekitaks järjekordset protestiaktsiooni ja vastuseisu: ei saa võtta maha metsa, ehitada uut vabrikut, lasta metsas looma või lindu, rajada prügihoidlat, avada uut kaevandust. Teatud mõttes on asi läinud nii kaugele, et me oleme paanikas. Ükskõik, mida ette ka võetaks, nähakse selles kõigepealt suurt ohtu loodusele ja elukeskkonnale.


Uita ja märka!

Te olete täiskasvanud inimesed.
Viimases loodusklassis ei anna me teile enam väga konkreetset ülesannet, vaid soovime, et te püüaksite üheskoos mõtestada loodust ja inimese ning looduse vahekorda. Arutaksite seda omavahel, kuidas on võimalik inimesel ja loodusel tasakaalus koos eksisteerida ja kas see on üldse enam võimalik? 

Igal juhul seisab teil ees üks väike jalutuskäik.
Jalutuskäik looduses, aga mitte ainult looduses, vaid paikades, kus on näha inimese ja looduse kõrvuti kulgemine. Me ei saada teid teele läbi metsa ja padriku, vaid uitama mööda inimeste rajatud teid, mille kõrval kulgevad kõrvuti ning vaheldumisi looduse ja inimese poolt rajatud maastikud. Püüdke neid märgata, jäädvustada oma mälus, üksteisega mõtteid jagada ja lihtsalt kogeda. Jalutamine on üks eripärane tegevus, mis paneb inimese mõtted liikuma. Jalutades inimene avaneb rohkem kui paigal istudes ja küllap on see ka loomulik, sest inimene on loodud liikuma.

* Õpetaja Jaanus Vaiksoo sissejuhatav loeng.