XIV LEND!

          Juhtusin hiljaaegu lugema ühe eesti kunstniku kirjutatud esseed ajast. Viiel leheküljel vaatles ta seda nii mitmest küljest, kui see dimensiooniliselt vähegi võimalik on, ent järeldus oli lihtne: aja mõõde ning selle tunnetamine on tänapäevases igavikuihaluses kaduv nähtus ja seetõttu peame tegema kõik enesest oleneva, et oma aega hoida ja mäletada.
          Üheks hoidmise eelduseks on tunnetamine, et oldud aeg on eneses kandnud mõtet. Et selle jooksul on arenetud, jagatud, võetud midagi eelmistelt ja antud neile, kes tulevad hiljem. Vaid nii saab ring täis ning aeg oma ideaalseima mõõtme.
          Aprillikuu keskpaigus andis aeg ka meie majas ühe ringi lõpusirge (või siis poolkaare) kättejõudmisest märku. Seekordseks finišeerijaks kujunes 14. lend, kes enne eksamiperioodi algust viimast korda lapsepõlvest nõnda tuttavaid seebimullimaitselisi killukesi meenutas ning seejärel juba suurtele inimestele sarnaselt väärikalt tiibu sirutas, et siin koolis tehtule väärikas punkt panna. Sealjuures ringi otsad said kokku tõmmatud tugevalt ja mitu sõlmegi peale tehtud: väljendugu see siis esimese septembri väikeste kaaslaste uuestinägemises või hirmu ja igatsuse segus, mis omaenese esimest koolipäeva meenutas.
          Minnakse aga teatavasti selleks, et uus ja parem saaks tulla. Nõnda on lõppenud 14. lennu aeg ning algamas kellegi uus; lubame aga, et mäletame enesele kuulunut suurima au ja parimate sõnadega.

Marilyn Mägi
14. lend 

HEAD LAPSEVANEMAD

          Kooliaasta hakkab lõppema ja on hea aeg teha nii pereringis kui ka klassi teiste lapsevanematega arutades kokkuvõtteid, analüüsida, kuidas on kooliaasta möödunud.

          Kooli ja laste hariduse omandamisega seonduv on kogu koolipere - õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate ühine vastutus.

          Meie koolis ongi asjad hästi, meie kool kõneleb ja kodu kõneleb vastu, tagasiside toimib läbi arenguvestluste, kujundava hindamise ja kooliperega koos veedetud aja. Samas meie ühine soov peab olema veelgi paremini lapsevanematena toime tulla, et lapsed ei peaks üksi kandma seda suurt vastutust, mis kaasneb neil kiiresti arenevas ja pidevalt muutuvas keskkonnas eluks ettevalmistumise keerulisel teel. Ütleb ka üks Rocca al Mare Kooli algtõdedest: "Lapse arengu põhikeskkond on kodu, kooli ülesanne on kodu toetada."

          Vanema rolli lapse väärtushinnangute kujunemises ei saa alahinnata. Mai lõpus toimunud kooli suurkogu koosolekul oli keskne teema „Vastutus tuleviku ees“, kus ühe teemana oli arutluse all ka koolist puudumine, mis mõnes klassis on kujunenud arvestatavaks probleemiks. Meie vanematena peame aru saama, et puudumise korral teiste poolt klassis omandatu järeleõppimine on õpilase enda ülesanne ja kohustus ning peame seda ka vajadusel lapsele meelde tuletama. Kooliskäimine võib noorele inimesele tunduda igav, ehk nagu õpilased ise värvikalt kohtumisel kirjeldasid, siis „tarkus tuleb takkajärgi“ – noor ei oska alati piisavalt objektiivselt hinnata, millist tähtsust omab talle esmapilgul ebahuvitavana tunduv õppeaine. Ajalugu peab teadma, võõrkeele sõnavara peab kordama pidevalt, samuti ei jää korrutustabel iseenesest pähe. Meie kool oma innovaatiliste, Eesti haridusmaastikku kujundavate õppemeetoditega püüab õppimise teha huvitavaks, kuid nn “igavate asjade“ tegemine on samuti eluks väga vajalik oskus.
          Meil on koolis suurepärased õpetajad ja koolipersonal. Nad on meie lastega päeva jooksul rohkem koos, kui meie lapsevanematena. Kool on nagu väike ühiskond, kus klassijuhataja hoolitseb selle eest, et juba esimestel aastatel kasvaks lastest ühtehoidev ja üksteist toetav hooliv klassipere (klassijuhataja, õpilased ja lapsevanemad). Õpetajad oskavad märgata lapse kui isiksuse arengut, nende andekust ja isikupära. See on see, kuidas kool lapsi nende sirgumisel toetab. Arengukeskses koolis pole õpetajatel enam esmased ainult akadeemilised, vaid ka sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused – olulised on suhted kõigi osapoolte vahel, et tekiks dialoog õpilase ja õpetaja ning õpetaja ja lapsevanema vahel. Samas peab suhtlemine olema igal tasandil väärikas - õpetajad koolis ja vanemad kodus on otsene eeskuju lastele.
          Siinkohal üks ilmekas näide märkamisest ühe algklassi õpetaja silmade läbi. Kui lapsevanem hilineb lapse kooli toomisega, siis kannatajaks ei ole keegi muu, kui see väike poiss või tüdruk, kes nuttes seisab klassi ukse taga ja ei julge tundi minna, kartes anda selgitust, miks ta hilines. Põhjus ei ole ju enamasti see, et laps tuli hilja, vaid põhjuseks oli näiteks ummik (nagu igal hommikul) ja auto jõudis parklasse alles mõni minut enne tundide algust. Muidugi on õhtuks lapsel see raske ja pingeline hetk üleelatud ja kui me küsime kodus, kuidas koolis läks, on tihti vastuseks lihtsalt „hästi“. Laps ei pea ju vajalikuks hakata meid õpetama, et peab varem tõusma ja hakkama varem kooli minema. Meie vanematena oleme ju temale eeskujuks, mitte vastupidi.
          Lapsevanemate ülesanne on märgata ka seda, kui mitte oma laps, vaid mõni teine õpilane või lapsevanem vajab abi ja head nõu. Olgem südamlikud ning empaatilised, märkame üksteist ja hoolime teineteisest.
          Kõigile sündmusterohket ja ilusat suve soovides,

Kuuno Kirspuu
RaM Kooli vanematekogu juhataja

UUED KÕLAD JA RÜTMID MEIE KOOLIS

Eelmises uudiskirjas oli väike ülevaade 14. märtsil toimunud heategevuslikust grumeeõhtusöögist kooli muusikaõppe toetuseks. Nüüd on meil heameel teada anda, et projekt „Kultuur kutsub“ on üle ootuste hästi õnnestunud. Koolil on uhiuus trummikomplekt ja ka vanad trummid said väikese remondi järel uue hingamise.  Kindlasti saame nende trummide rütme edaspidi kõikvõimalikel kooliüritustel nautida, sest mängumeeste puudust õpilaste hulgas pole vaja karta. Viimasel koolipäeval näitab trummarina eeskuju koolidirektor isiklikult.  Kooli bändiruumis on nüüd olemas ka moodne helipult – kõik võimalused oma punt kokku panna ja proove tegema hakata on asjahuviliste tarvis olemas.
          Tänu Arengufondile saime välja vahetada kaks päevinäinud vana pianiinot. A-korpuse klassidesse on jõudnud sügava ja maheda kõlaga Rootsist pärit Baumgardt ning pisut teravamat tooni väljendav sakslane Zimmermann.
          Suur tänu kõigile, kes kooli muusikaellu uut värskust aitasid tuua!

Jaanus Vaiksoo
Kultuuri õppetool

NOORE RAMUUSIKU FESTIVAL KULDNE TRIANGEL 2014

          Käesoleval kevadel toimus Noore RaMuusiku festival "Kuldne Triangel" juba kolmeteistkümnendat korda. Festival kestis 10. märtsist kuni 6. maini ja sisaldas kuut erinevat kontsertvooru ning žürii poolt väljavalitud esinejatega galakontserti.
          Festival jaguneb noorema, keskmise ja vanema kooliosa voorudeks, kus esinevad vokaal- ja instrumentaalsolistid ning vokaal-, instrumentaal- ja vokaalinstrumentaalansamblid. Festival on avatud ka õpetajatele ning kooli vilistlastele. Žürii koosneb RaM Kooli õpetajatest ja väliskülalistest. Žürii annab kontsertidele akadeemilisemat hõngu, jagades toredaid preemiaid, mille hulka kuulusid tänavu ka hüüdlauselised preemiad, nagu "Tegid kõrvale pai!", "Said muusikaga laval üheks!", "Stiilselt musikaalne ja musikaalselt stiilne!" ja "Aarne Saluveeri nimeline elutöö eripreemia: Oled tubli klaver!".
          Nooremas kooliosas esines viiel kontserdil kokku 69 solisti ja ansamblit. Peapreemia pälvis parima vokaalsolistina 3A klassi õpilane Johanna Emilia Toodo. Keskmises kooliosas osales 22 solisti ja ansamblit. Peapreemia sai kõige terviklikuma esituse eest 8A klassi õpilane Mattis Rump. Vanemas kooliosas oli osavõtt tagasihoidlikum ja žürii otsustas peapreemiat mitte välja anda.

          Esinejate tase oli käesoleval aastal järjekordselt kõrge, mis annab tunnistust nii RaM Kooli muusikaõpetuse kui ka muusikakooli heast tasemest. Samuti ka sellest, et muusikast ja selle tegemisest tuntakse rõõmu ning soovitakse seda ka teistega jagada.

          Suur tänu kõigile esinejatele ja nende õpetajatele ning taaskohtumiseni järgmisel festivalil!

Hanna Renter
festivali "Kuldne Triangel" algataja

SÕBRALIK, LÕBUS JA LÄRMAKAS

           Kohe-kohe saab läbi esimene aasta RaM kooli n-ö paralleelideta gümnaasiumis. Nagu ülikoolis, nii moodustasid meilgi kõik septembris 10. klassi astunud 68 (sügisel 71) õpilast ühe suure kursuse, mis jaguneb igal perioodil ja eri õppeainetes erisugustel viisidel kas kaheks, kolmeks, neljaks või viieks õpperühmaks. Ja vahel juhtub, et ei jagune üldse, sest näiteks loengut on enamasti mõistlik pidada kõikidele korraga. Ka hommikuste klassijuhatajaminutite ajal saab harilikult kokku kogu kursus ning info- ja mõttevahetus käib siis umbes nagu Novgorodi veetšel. Mis mõistagi tähendab, et meil ei ole enam seda põhikoolist tuttavat pisikest mõnusat hommikuringi, kus üksteisele jõuab hingelt kõik ära jutustada ning iga laps astub päevale vastu, kaasas klassijuhataja kallistus.
          Kaotatud lähedust ning väikese pere tunnet igatses 10. klass vist rohkem taga kooliaasta alguses, ehkki juba jaanuarikuine ankeetküsitlus kinnitas, et õpilaste valdava enamiku jaoks kaaluvad nüüdse süsteemi plussid selgelt üles selle miinused. Meeldib võimalus ise endale õpperühmi valida, olla kord ühes, kord teises koosluses. Meeldib suur kursus ja avatud suhtlemine, kõik kinnitavad, et on leidnud uusi sõpru. Mujalt meie kooli tulnud tüdrukud-poisid kiidavad kiiret kodunemist. Meeldib, kui tehakse midagi koos ka väljapool koolimaja.
          Olgem ausad, ega me palju ole teinud: loodusklassid, üks teatriõhtu ja muuseumipäev Tartus – ning ongi vist kõik. Ehk jõuame veel, sest tegelikult pole ringiliikumine hiigelklassiga, vähemasti mitte meie omaga, mingi probleem. Kuni ühed Emajõel lodjasõitu tegid, olid teised muuseumis, hiljem jälle vastupidi, söögilauas ja bussis (loe: kahes bussis) saime taas kokku. Kõik käis kui kellavärk, ei ainsatki hilinemist ega kellegi järele ootamist, mitte ühtegi kapriisi ega vingus nägu. Oli ilus ilm ja imetore huvipäev ka õpetajatele, meiegi lõime lõunatunnil koos lastega päikese käes nurru, polnud seal vaja midagi korraldada või kellegi eest vastutada.
          Kümnendikud ise on samuti iseendaga rahul. Vahest ehk ülearugi, kuid eks see ole eakohane. Paras annus enesekindlust on tore asi, tagab pingevabad suhted oma sisemine minaga ja hoiab meele rõõmsa. Laias laastus ongi meie klassis hästi rõõmsad, tegusad ja ettevõtlikud noored. Kevadised arenguvestlused ning nüüd maikuus tehtud uus ankeet lubavad väita, et endist paralleelklasside süsteemi on jäänud eelistama vaid üksikud.
          Paraku ei saa sama öelda õpetajate kohta. Kui väikse klassi juhataja teadis enam-vähem kõike mitte ainult igast õpilasest, vaid ka tema perest ja koduloomast, siis nüüd on suhtlemine kaugem ning pinnalisem, lähedane kontakt tekib vähestega. Nendega, kes seda mingil põhjusel ise rohkem otsivad ja vajavad. Nendega, kellega kohtume regulaarselt oma ainetundides. Ja muidugi nendega, kellega on teistest enam muret ning seetõttu ka suhtlemist.
          Loomulikult tahaksime meie, õpetajad, oma õpilastele võimalikult lähedased sõbrad olla. Noortele aga on eemaldumine klassijuhataja kõike kontrolliva hoole alt osa iseseisvumisest, mida uus õppekorraldus ju peaasjalikult taotlebki. Mõni õpilane on arenguvestlusel suisa otse ja ausalt välja öelnud, et üks mõnusaid asju, mille gümnaasiumisse tulek kaasa tõi, on võimalus ise enda eest vastutada – ilma klassijuhataja igapäevase valvsa pilgu ning ette ja taha muretsemiseta …
          Ei ole ükski koolikorraldus läbinisti hea ega läbinisti halb. Klassideta gümnaasiumil on kahtlemata miinuseid, ent omad hädad on ka noori ülemäära hooldaval väikeklasside süsteemil. Mõndagi saab ja tuleb edaspidi paremini korraldada uues süsteemis eneses, alguse asi on teadagi milline. Sellest hoolimata pole esimene vasikas aia taha läinud.
          Sõbralik, lõbus, toetav, lärmakas, ühtehoidev – need on sõnad, millega tänavused kümnendikud ise kõige sagedamini oma klassi on iseloomustanud. Tõsi, kõrvalt vaadates näib, et tugevalt hoiavad nad ühte siiski mitte niivõrd seitsmekümnekesi, kuivõrd suure koosluse sees tekkinud väiksemates sõpruskondades, mida seovad kas ühised huvid või muidu sarnane olek. Kuid ka kogu klass tervikuna saab omavahel kenasti läbi, olgu sõpruskonniti või üks ühele suheldes.
          Õige on seegi, et gümnaasiumiklassi kohta on meie tänavused kümnendikud tihtipeale uskumatult valjuhäälsed ja talitsematud, isegi ainetundides. Ent nagu nad ise tunnistavad, pole see suure kursuse häda, vaid pigem põhikoolist kaasa tulnud lapsik harjumus, millest ei ole veel jõutud välja kasvada. Esimese gümnaasiumiaasta tavaliste õpitulemustega võrrelduna on praegusel suurel klassil hinnete järgi otsustades lood pigem head kui halvad. Loomulikult võib seegi olla pelgalt juhus, millel pole pistmist ei nüüdse ega varasema õppekorraldusega.
          Mis on saanud kolmest noorest, kes sügisel 10. klassi nimekirjas olid, aga praegu enam pole? Kaks neist, kellele RaM kool pakkus siin võimalust uueks alguseks, lahkusid kohe esimestel nädalatel, suutmata või söandamata õieti kohanema hakatagi. Kolmas on jaanuarist alates välismaal vahetusõpilane, aasta pärast tuleb tagasi. Järgmisel sügisel läheb meie suurest klassist mujale õppima veel kuus või koguni seitse hakkajat noort, mõni ajutiselt ja mõni ilmselt alaliselt. Ja jällegi ei tea, kas söakus julgeks sammuks on neile sünniga kaasa antud või hiljem külge hakanud ning mil määral on seda mõjutanud viimane, iseseisvat toimetulekut ergutanud kooliaasta. 
          Ootame, vaatame, püüame – eks aeg näitab.

Tiia Penjam,
üks viiest suure lennu klassijuhatajast

SUUR TÄNU VANEMATELE!

          Järjekordne õppeaasta on lõppenud. Soovime tänada lapsevanemaid, kes on andnud toeka panuse selle  kooliaasta tegemistesse.

          Triinu Ojala – meeletult suur vabatahtlik panus uurimistöö aluste kursusel. Mitte ainult loengud, vaid ka kodutööd, nende parandamine ja hindamine.

          Teadusloo kursust käisid lugemas: Mari Palgi, Jaan Palgi, Maarja Kruusmaa, Kristjan Port, Tarmo Mere, Guido Viik

          Toomas Susi – suur töö andekate õpilaste toetamisel.

          Kuuno Kirspuu – töövarjupäeva korraldamine.

          Vanematekogu ja Arengufond
Täname abi ja toetuse eest!  Suur aitäh unustamatu õpetajate päeva eest! Aitäh trummikomplektide ja pianiinode eest!

          Mare Orav, Tiia Kurel, Kristi Mäe – vabatahtlikud klassiõpetajad.

          Meie raamatukogu on juurde saanud väga palju häid raamatuid.
Aitäh: vanemate suurkogu, perekond Tallinn, perekond Palts, perekond Pillak, perekond Mokrik, perekond Toots, Peep Vain, Krista Esta.

          Annika Tallinn - suurepärane TEDx-i korraldamine.

          Kulla Rüütel ja Kaido Jõeleht – puutöökoja suursponsorid.

          Kadi Laur, Kadi Asmer, Hele Soomets – projekti „Koolivorm 360 kraadi“ käivitamine

          Kõik emad, kes aitasid kaasa 3.-4.klassi koori muinasrõiva komplektide valmimisse.

Ilusat suve kõigile!
Teie Rocca al Mare Kool

LÄHIAJA SÜNDMUSED

21. juunil pidulikud lõpuaktused RaM Koolis

Armas koolipere!
Pidulikud lõpuaktused toimuvad sel aastal RaM Kooli aulas laupäeval, 21. juunil.

9. klasside lõpuaktus toimub algusega kell 12.00
12. klasside lõpuaktus toimub algusega kell 17.00
 
Olete kõik oodatud!

NB! Kuna kooliparkla on väike, siis mugavamaks parkimiseks soovitame kasutada Rocca al Mare Keskuse parklat.