NOOREMA KOOLIOSA VAHETUNNID

Teisel perioodil kooli tulles olid hommikud juba pimedad ja päeval päikest näha oli ilus haruldus. Et elul särtsu oleks ja jaksaks pimeda aja kenasti vastu pidada, tuleb teha midagi teisiti. 

Nii me noorema kooliosa õpetajatega mõtlesimegi, et meie lapsed jaksaksid mõnusalt tundides toimetada, olla oma mõttega n-ö kohal, peaksime oma vahetundide peale mõtlema…. mis nad teeksid, kuidas nad end saaksid ka liigutada ja ikka nii, et siin majas kõigil hea oleks olla. 

Elus peab olema tasakaal, ka vahetunnis. Seepärast on olnud raamatukogus igal esmaspäeval ja neljapäeval söögivahetunnis ettelugemine. Meie maja erinevad õpetajad loevad omal valikul lastele lugusid. Kuulajateks on olnud esimese ja teise klassi tegelased, kes mõnulevad patjadel ja naudivad. Oma raamatuid on käinud lugemas õpetajad Liili, Ronald, Anni, Ingrid Imelik, Parry, Kaialiisa, Lea, Heiti, Siiri ja ka meie abiturient Karoliine Pruul. Jätkame oma lugude lugemist ka kindlasti kolmandal perioodil. 

Meie kolmapäevased tantsuvahetunnid on saanud väga populaarseks ja üldse mitte ainult noorema kooliosa laste seas, vaid tantsu löövad rõõmuga ka meie gümnasistid. See vaatepilt aulas on ilus…ole sa esimese, teise või kaheteistkümnenda klassi poiss-tüdruk…nad on koos ja tantsivad, mõnuga. Mõni vaatab lihtsalt pealt ja tal on ka hea.

Õues armastame endiselt käia. Ja kus siis veel, kui mitte meie enda kooliõues. Tore, et ka KiVa meeskond ja vanematekogu tuli oma jõu ja väega appi, et selle perioodi kahel viimasel nädalal saaksime võimalikult palju lapsi söögivahetunni ajal värske õhu kätte suunata. Kellel oma jalgpall, luurekad, kullimängud ja ka kellel lihtsalt jalutamine ning mereõhu nuusutamine. 

UV-SEADE SEOTUD KLOORI VÄHENDAMISEKS BASSEINIVEES

Meie kooli basseini puhastusseadmetele on lisandunud kaasaegne UV –seade, mille eesmärgiks on hoida basseinivesi puhtana inimesele ohutul moel. 

UV-seade toimib fotooksüdatsiooni põhimõttel ja on väga tõhus erinevate bakterite ja teiste mikroorganismide hävitamisel, lagundades muu hulgas ka „kahjulikke“ klooriühendeid kloramiine .

Kloramiinid (seotud kloor) on kloor, mis on reageerinud „mustusega“ (mikroorganismid, bakterid, nahk, higi, uriin, sülg jne) ja jäänud basseinivette saastena. Seotud kloor on ebameeldiva lõhnaga (tuntud kui „ujulalõhn“) ja selle suur kogus vees mõjub limaskestadele ärritavalt.

Kuna seotud kloori hulk meie kooli basseinivees on nüüd oluliselt väiksem kui varasemalt, on põhjus loota, et lapsed, kellel varem esines kloorist põhjustatud ärritusnähte (nahalööve, silmade punetus, köha) saavad edaspidi rõõmsalt ja kaebusteta ujuma õppida.

RAM TANTS 2016 - ÕHTU TÄIS EMOTSIOONE!

Reedel, 2. detsembril toimus juba kuuendat korda RaM Tants. Sel aastal oli ka rekordarv osalejad: nautida sai 22 etteastet 235 tantsija esituses. Lisaks sellele sai vaheajal kuulata ka vilistlasbändi „Ann Marii ja bänd“ ja loomulikult astus üles õpetajate tantsurühm Kaseke.

Žüriisse kuulusid Rocca al Mare kooli õpetajad Susanna Aija ja Joel Indermitte, kooli vilistlane ja koreograafiat õppiv Aneta Varts, Free Flow tantsustuudio treener Wissem Jalloul ja Brita Kikas JJ-Street tantsukoolist.

Žürii tunnustas mitmeid etteasteid eriauhindade näol, kuulutas välja kuus laureaati ja Grand Prix võitja. Lisaks sai oma lemmiku valida ka publik.

Vahva idee eripreemia – Mary Poppinsid (2B)

Kõige võimsama etteaste eripreemia – Metslased (6C)

Uudse lähenemise eripreemia – C’est la vie (8A)

Kõige kaasahaaravama esituse eripreemia – 99% 9.b-st (9B)

„dotE tantsu- ja vabaajakeskuse“ eripreemia – Kaheteistkümnõkõsed (12. klass)

Publiku lemmik – (V)iru (7A) 

RaM Tantsu laureaadid 2016:

Ollide kompanii (2B/4C)

Mere lapsed (3C)

Canis lupus (7B/9A)

Ilusad ja vaprad (9C)

Me, myself & Mai (10.klass)

N (10. klass)

Grand Prix:

RaM18 (11.klass)

Free Flow tantsustuudio ja treener Wissem Jallouli eripreemiad:

99% 9.b-st (9B)

Ilusad ja Vaprad (9C)

Mr. A (11.klass)

RaM18 (11.klass)

Korraldajad tänavad kõiki tantsijaid, kaasaelajad, žüriiliikmeid ja sponsoreid.

Kohtumiseni järgmisel aastal!

EDVIN PÕIKLIK OLI VENE KEELE OLÜMPIAADIL MOSKVAS EDUKAS!

Sel aastal pakkus mulle meie kooli vene keele õpetaja Galina Kärner võtta osa rahvusvahelisest vene keele olümpiaadist. Sellest pakkumisest teada saades olin algul veidi skeptiline ning ütleme ausalt, ma polnud eriti entusiasmi täis, kuid peale nädalat aega  selle mõtte seedimist ning perega arutamist olin ma nõus ning minu tuleproov võis alata.

Minu teekond Moskvasse vene keele olümpiaadi finaali algas otseses mõttes arvutis testide täitmisega. Esimesed kaks vooru (eelvoor ja poolfinaal) toimusid internetis, kus tuli lahendada mitu ülesannet ning kirjutada essee. Peale raskete ülesannete täitmist tuli ainult oodata vastust. Minu üllatuseks osutus vastus positiivseks ning juba nädala pärast oli mulle saadetud kutse ja mu reis Moskvasse vene keele olümpiaadi finaali võis alata. 

Kätte oli saabunud 20. novembri hommik ning aeg oli lennata Moskvasse. Lend möödus sujuvalt ning ilma tõrgeteta. Kohale jõudes ootas meid lennujaamas vene keele olümpiaadi vabatahtlik abiline, kes juhatas meid bussi, kus võtsime suuna juba hotelli poole. Hotelli jõudes ning juba tubadesse kolinud, ei hakanud me kaua aega raiskama ning suundusime kohe uurima miljonilinna Moskvat. Linn sai risti-rästi läbi käidud, alustades meie hotelli ümbrusest kuni Punase väljakuni välja. Esmamulje linnast oli  igatahes võimas.

Järgmised kolm päeva möödusid töökalt Puškini-nimelises ülikoolis, kus pidime sooritama eksameid. Neid oli kokku 3: vene keel (suuline eksam), venemaa geograafia ja kultuur ning essee kirjutamine. Kuna kõik oli hästi organiseeritud, siis peale igat eksamit toimus meil mingi kultuuriline üritus. Näitena võib tuua bussi ekskurssiooni, mille eesmärgiks oli tutvuda linnaga, ning teatri külastamise, kus käisime vaatamas etendust „Tuhkatriinu“.  

Peale raskete katsumuste oli meil ka piisavalt aega enda jaoks. Koos juhendajaga sai käidud Tretjakovi galeriis, kus oli võimalik nautida ilusat kunsti. Samuti sai käidud ka relvamuuseumis, kus võis näha erinevaid relvi, kaarikuid, uhkeid kleite jpm. Lisaks sellele avanes meil võimalus külastada kino, kuid paraku film, mida me vaatasime, osutus tapvalt igavaks. See päev oli väga sisurikas ja põnev, kuid samas ka  kohutavalt väsitav.

Miski siin maamunal pole igavene ning kätte oli ka jõudnud meie viimane päev Moskvas. Võin öelda, et tegemist oli väga toreda ja põneva üritusega, kus osales üle 159 inimese 30st erinevast riigist (USA, Hiina, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Sloveenia, Slovakkia jpt). Tänu sellele oli mul võimalik kogeda samaaegselt ka teisi kultuure ning laiendada oma silmaringi. Selle üritusega leidsin ma endale ka uusi häid sõpru ning kontakte, mis tulevikus võivad tulla väga kasuks. Tallinnasse jõudes rääkisin ning näitasin ka pilte reisist oma vene keele grupi kaaslastele  ning neil oli mulle palju erinevaid küsimusi, millele ma meeleldi vastasin. Võin öelda kindlasti, et kui sulle tuleb selline pakkumine või sul on võimalik osa võtta taolisest üritusest, siis haara sellest kinni ning mine kaasa, sest see on hindamatu kogemus, mida sa lihtsalt maha magada küll ei tahaks. 

Lisaks headele kogemustele sai Edvin olümpiaadilt ka tunnustava diplomi "Parim vastus vene keeles".
Edvini sõit Venemaale sai teoks tänu Arengufondi toetusele.

18. LENNU TÖÖVARJUPÄEV

17. novembril oli meie kooli 11-ndal klassil võimalus minna töövarjupäevale. Päev oli kauaoodatud ning järelkajasid kuuldes tuleb tõdeda, et ka igati korda läinud. Järgmisel päeval jagasid klassikaaslased üksteisega terve päev erinevaid seiku, õppetunde ning tulevikuunistusi. Teilgi on võimalus lugeda ühe meie lennu neiu päevast ning sellest, millist maailma tal õnnestus kogeda. Siinkohal sooviksime omalt poolt tänada veel kõiki töövarjutavaid, kes meid enda sooja tiiva alla võtsid ning töövarjupäeva projektijuhti  Kadi Asmerit, tänu kellele see päev teoks sai.

Chrislen Jessica Salumets :

Olin Robert Annuse töövari nii Eesti Draamateatris kui ka telesarja "Siberi võmm" võtetel. Päev algas kell 8, kui me kohtusime Robertiga Rävala puiesteel, et liikuda kogu meeskonnaga Männikule "Siberi võmmi" võtetele. Rävalas on meeskonna tööruumid ja võtteplatsid.

Kell 8.30 liikusime Männikule, et seal filmida, kuid pärast paari stseeni sai mikrofon märjaks ning polnud enam võimalik jätkata. Sealt liikusime Robertiga Eesti Draamateatrisse, kus ta näitas mulle teatrit, lava ja näitlejaid. Kuna alles kell 12 oli Robertil etendus, siis oli meil aega. Me istusime kohvikus, jõime kohvi ja rääkisime elust.

Kell 12 hakkas etendus "Kuldne Lurich", kus Robert näitleb, see lõppes kell 14 ning mul oli veerand viieni vaba aeg. Pärast seda kohtusime Kopli 14, kus filmiti "Siberi Võmmi" edasi. Minul oli seal võimalik klappi kinni lüüa. Pärast seda liikusime Piritale, kus toimus tulistamis- ja kaklemisstseen. Kuna Roberti stseen hakkas alles pool 9, siis oli selleni 3 tundi aega. Selle aja jooksul jõudsime me käia pitsat söömas, autoga sõitmas ning rääkida väga paljudest asjadest, mis mind pani näitlejatööd kui ka teda rohkem mõistma ja tundma.

Kell 20 sõitsime Karl Robert Saaremäele linna järele, kes Robertiga samas stseenis näitles ning viisime ta võtteplatsile. Kuna õues oli külm, siis suurema osa ajast istusime näitlejatega autos soojas ja lobisesime ning mõtlesime soojale maale reisimisest.

Mul oli õhtul võimalus paljude näitlejatega kohtuda ning nendega juttu rääkida. Kusjuures kõik olid väga toredad ja lõbusad ning tundsin end nende keskel nagu kodus.

Võttepäev lõppes umbes 21, kõik sõitsid ära oma kodudesse või tagasi Rävalasse (ka mina), kus töö edasi käis, et järgmiseks päevaks teistele üle kirjutada, mis kell ja kus peab olema ning vaatama selle päeva tehtud stseenid üle. Minu töövarjupäev lõppeski kella kümnest.    

Näitlejana tuleb kindlasti olla maailmale avatud ja märgata elu pisiasju ning mõtiskleda nähtuste sügavama sisu üle. Neil peaks olema oskust ja sisemist vajadust oma mõtteid ning tundeid teistele edasi anda. Näitleja igapäevane tööaeg sõltub teatri töö- ja mängukavast. Tavaliselt toimuvad hommikupoolikuti proovid ja õhtuti etendused. Lisaks õhtusele tööle tuleb näitlejal sageli töötada ka nädalavahetustel, kui toimuvad seriaali võtted.

Näitlejad on kõige toredamad inimesed! Näitlejana töötamist toetavad isikuomadused: püsivus, emotsionaalne tundlikkus ja stabiilsus, empaatia- ja kujutlusvõime, keskendumisoskus, vastutustunne, täpsus, loovus ja hea mälu. Teatrimaailmas läbilöömiseks ei piisa ainuüksi andest – tuleb teha väga palju tööd, õppida ja harjutada. See on amet, kus ma näen ennast tulevikus. Ma olen niivõrd energiline ja väljakutseid ootav inimene, et ma ei sooviks istuda kinnistes bürooruumides, vaid soovikski päevad läbi näidelda ja käia võtetel. See tundub väga põnev, kuid nõuab ka palju tööd ja vaeva. Olen väga õnnelik, et mul oli nii hea võimalus näha elu teatris kui ka võtteplatsil. Kõik need inimesed, kellega ma töövarjupäeval kokku puutusin, olid väga positiivsed ja energiat andvad ning alati valmis asju seletama, et kohe hea oli nende läheduses viibida.

Ingrid Tivas, 11. klass

JOEL INDERMITTE

Rocca al Mare kool ei ole minu jaoks uus ega võõras koht. Olen siin 12 aastat õppinud ning nüüd on võimalus olla selles koolis tagasi, aga natukene teises rollis. Õppisin ja sain siit koolist kaasa väga palju ning nüüd tunnen, et on aeg ka ise midagi tagasi anda. Soovin oma õpilastele süstida spordipisikut ning seda, et nad tunneksid rõõmu kehalisest aktiivsusest. 

Olen terve elu teinud sporti ning tegelenud tõsisemalt jalgpalliga. Mänginud nii Eesti Meistriliigas kui ka esindanud erinevaid Eesti noorte- ja meestekoondist. Hetkel olengi lisaks peatreener FC Flora U21 võistkonna juures ning jätkan õpinguid Tallinna Ülikooli magistriõppes.

Vabal ajal proovin ise võimaluse korral sportida ning lisaks meeldib veeta aega sõprade seltsis, käia kinos ja reisida. 

KRISTIINA LAIV

Minu lapsepõlvekodu oli Viljandi lähedal Viiratsis. Koolis käisin Viljandi 4. keskkoolis, tänaseks on selle kooli nimeks Viljandi Kesklinna Kool.

Minu esimene tutvus õpetaja ametiga sai alguse juba keskkooliajal. Siis toimis igas linnas koolidevaheline õppe-tootmis-kombinaat (KÕTK), kus kõik keskkooliõpilased pidid valima endale ühe eriala, mida kooli kõrvalt õppida. Kuna mulle meeldis lastega tegeleda, siis valisin õpetaja eriala. Igast koolinädalast  üks päev sai pühendatud õpetaja ametiga tutvumisele, õppimisele ja praktikatel käimisele. 

Peale keskkooli olin kindel, et seda ametit ma ei  soovi õppida, kuna see tundus väga vastutusrohke ja suurt pühendumist nõudev. Mul oli suur aukartus õpetaja ameti vastu. Elul olid minuga aga teised plaanid. Minu hobiks kogu kooli ajal oli võistlustants. Just tantsu tõttu sattusin ma peale keskkooli Tartusse, et jätakata võistlustantsu treeningutega ja õpingutega.  Tartus oli sel ajal mitmeid õppeasutusi, kus põnevaid ameteid omandada. Mina valisin enda jaoks juba tuttava ja turvalise eriala ning  minu uueks kooliks sai  Tartu Õpetajate Seminar.   Nii et õpetajaks õppimine jätkus veelgi tõsisemalt. Minust sai algklasside õpetaja.  

Minu esimeseks töökohaks oli  lapsepõlve kodukandis Viiratsi algkool. Seal ma töötasin neli aastat. Nüüd oli elul jällegi pakkuda muudatusi ja meie armas väike pere asus elama Keilasse. Meie  peres on üles kasvanud tütar Silvia ja poeg Sander. Tänaseks on nad juba täisealised ja toimetavad iseseisvalt  oma huvitaval eluteel. 

Õpetajaks olemisega jätkasin ka Keila koolis, kus ma töötasin 16 aastat. Kuna õpetajad peavad ennast ikka ja jälle täiendama, siis asusin töö kõrvalt uuesti  õpetaja ametit õppima Tallinna ülikoolis, kus minust sai klassiõpetaja. 

Alates sellest sügisest avanes mul võimalus oma teadmisi ja kogemusi jagama tulla Rocca al Mare kooli. Mulle meeldib, et elul oli mulle pakkuda jällegi üks tore ja ahvatlev võimalus enda proovile panekuks ja RaM kooli tegemistega  tutvumiseks ning nendes kaasalöömiseks. 

LEA KRALL

Olen läbi ja lõhki Tallinna tüdruk – siin sündinud ja kasvanud. Isegi mu lapsepõlve suvevaheajad möödusid Tallinnas, sest minu vanavanemad elasid samuti siinsete kivimüüride vahel.  See linn istub mul sügaval südames ning ei kujuta ettegi, et peaksin kusagil mujal maanurgas elama.  

Ma ei mäleta, et oleksin lapsepõlves unistanud õpetajaametist, küll aga mäletab seda minu tädi, kes on elupõline matemaatikaõpetaja. Ta armastab ikka jutustada sellest, kuidas väike Lea mängis igal vabal hetkel kooli ja pani kõik oma pisemad sugulased koolipinki nühkima. Tädi sünnipäevadel käies meeldis mulle küll tema pisikeses koolimajas ringi kolada ning erinevaid klassitube uurida – küllap seal sündis ka minus see väike soov õpetajaks saada. Lõpliku kinnituse sain aga Tallinna 4. keskkoolis käies oma eesti keele ja kirjanduse õpetajalt, keda pean siiani õpetajana oma suureks eeskujuks. 

Vaba aega veedan enamasti oma perega. Oleme koos kaasaga üles kasvatanud kaks toredat tütart. Lisaks tütardele kasvab meie peres veel üks väga ulakas koeratüdruk Triinu. Meile meeldib koos sõpradega reisida, matkata, kokandusvõistlusi korraldada  ja palju muud huvitavat ette võtta. 

Tean, et kui paned igasse oma töösse killukese südant ja hinge, siis juba õpid ja avastad endas ja maailmas midagi uut ja huvitavat. Just nii ma püüangi siin ilmas toimetada ja tahan seda teadmist edasi anda ka oma õpilastele. Ainult südamega näed hästi /Antoine de Saint-Exupéry/.

LIILI RAAVA

Kui ma Rocca al Mare kooli tööle tulin, küsis direktor Heiti Pakk, mis on õnn. Jah, tundub lihtne küsimus, aga vastust sellele polegi nii kerge leida. Küllap on suur õnn, kui saad rahulikult ja rõõmuga oma tööd teha, sest just tööd tehes möödub valdav osa meie ajast. Mina teenin leiba logopeedina. Selles erialas on minu jaoks kokku saanud keel ja kirjandus ning tants ja psühholoogia. Need valdkonnad paeluvad mind väga. 

Lapsest saadik armastan lugeda. Olen kirjutanud ise ka mõned lasteraamatud. Esimene neist, “Päkapikumetsa lood”, sündiski tänu logopeeditööle: vajasin seatud häälikute kõnesse viimiseks lühikesi tekste. Ühel hetkel andsid jutukesed kokku raamatu. Imelikul kombel hakkasid need päkapikud mind kummitama ning edasi valmis raamat “Paharetu päkapikumetsas”. 

Balletti olen lapsena tantsinud ja hiljem lastele ka tantsutunde andnud ning ise tantse seadnud. Võib tunduda kummalisena, aga klassikalise tantsu põhimõtted kehtivad paljuski ka logopeeditöös häälikuseades. Ja minu tundides on erinevate kirjalike või suuliste harjutuste vahel ikka kindel koht väikesel lõbusal võimlemisel.

Pean väga oluliseks, et lapsed, kellega ma töötan, õpiksid ja areneksid, aga sama tähtsaks pean ka seda, et neil oleks koos minuga tore ja huvitav.

Loodame, et õnn elabki Rocca al Mare koolis!

LUDOVIC CARRICO

Mina olen Ludovic . Olen sündinud ja kasvanud Kesk-Prantsusmaal, Tours’i linna lähedal, väikeses külas 250 km kaugusel Pariisist. See on piirkond, mis on kuulus Loire’i jõe ääres paiknevate imeliste losside ja kõige puhtama prantsuse keele poolest. Minu ema on igati pehme loomuga prantslanna ja isa on tugeva natuuriga portugallane. Pärast õpingute lõpetamist asusin ma tööle ettevõtjana ning veel praegugi juhib mu vend meie ühiselt asutatud spordiklubi, mis asub mu koduküla lähedal. Tööalasel üritusel Itaalias kohtasin ma oma tulevast abikaasat Kadri. Alustasime ühist kooselu Prantsusmaal ning meile sündis väike tütar Mia Lenna. Pärast kaht aastat otsustasime Eestisse kolida, sest ma olen alati unistanud välismaal elamisest. Niisama «juhuslik», nagu oli Eesti tüdrukuga tuttavaks saamine Roomas, oli minu «sattumine» ka RaM kooli õpetajaks. Ägedad asjad tulevad ise mu ellu :)

Olen senini üllatunud, kui hästi Eesti noored ja lapsed räägivad võõrkeeli juba väga noorelt. Ütlen ausalt, et Prantsusmaal ei ole see küll prioriteet ja isegi mu portugallasest isa ei pidanud vajalikuks mulle oma emakeelt õpetada. Seetõttu olen väga õnnelik, et minu kolmeaastane tütar oskab juba praegu kahes keeles vabalt suhelda. 

RaM kool on kool, kus õpilaste ja õpetajate omavaheline suhe on eriline ning hoopis teisel tasemel kui Prantsusmaal. Ma ei ole varem kogenud sellist koostööd, teineteisega arvestamist ja mõistmist. Mulle meeldib, et siin koolis hinnatakse loovust, mis on minu jaoks kõige alus.  

Laste ja noortega töötan ma veel ka väljaspool RaM kooli: olen jalgpallitreener oma kodu juures Peetri külas. Jalgpall on prantslaste «rahvussport» ning nagu paljud poisid Prantsusmaal, olen ka mina mänginud juba noores eas suhteliselt kõrgel tasemel jalgpall.

Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et elan ühel heal päeval Eestis ja teen seda, mida parajasti teen, ning mul on siin imeline pere ja kodu, oleks ma selle jutu peale tõenäoliselt saanud naerda kõva kõhutäie…

Nüüd oskan ma palju enam väärtustada kõike seda, mis mul on, sest kaheksa aastat tagasi juhtus minuga väga raske mootorrattaõnnetus. Pärast seda olin ma sunnitud alustama oma elu täiesti uuelt rajalt. Kõige olulisem on mulle mu pere - aeg oma armsa tütre ja abikaasaga ning iseenda arenguks.

LÄHIAJA SÜNDMUSED

17. detsembril 2016 Kontsert-jumalateenistus Kaarli kirikus
14. jaanuaril 2017 17. lennu EAK Autoriõhtu 
28. jaanuarilril 2017 Moeshow Roosad Käärid

.