Kui 1. septembri aktusel õppetoolid oma traditsioonilisi tutvustavaid etteasteid tegid, siis jäi silma, et teistest aineõpetajatest erinevalt asetasid Sa oma valge kitli „kappi“, mitte vastupidi. Kas see oli teadlik? Kas Sinu plaan järgmisest õppeaastast rõõmsat pensioniaega nautida oli tol hetkel juba küps?
Elle: See oli muidugi tegelikult juba pikem plaan, sest koera saba lõikamine jupp haaval on ikka vähem valusam … ma hakkasin oma koormust vähendama teadlikult juba kaks aastat tagasi. Siis oli pool ja sel aastal veerand koormust. See on läinud sujuvalt ja mõte oligi tegelikult selles, et sain olla meie uute ja noorte keemiaõpetajatele vajadusel toeks ning nõuandjaks. Olin ja olen endiselt alati valmis neid asendama ja ei tahagi kohe täiesti ära kaduda. Eks mul endal oli ka vaja seda vaikselt üleminekut. Tegelikult ongi hästi, et nüüd saan nautida vabas õhus ja aias olemist. Nüüd on selleks aega.
Kas õpetajaamet on olnud Sinu ainus amet või on olnud teisi veel?
Elle: Oh ei! Ma hakkasin õpetajaks alles 36-aastaselt. Enne seda 13 aastat olin ma teadlane. No siia sobib hästi see nali, et mis on ühist naisteadlasel ja meriseal. Meriseal ei ole midagi ühist mere ega seaga ja naisteadlasel ei ole midagi ühist ei naise ega teadlasega. Aga jah, jäin kohe ülikooli lõpust tööle, läksin kohe ekspeditsioonile Tšukotkale, käisin korjamas vetikaid igasugustest meredest: Mustast merest, Valgest merest, Vaiksest ookeanist … see oli nõukogude ajal väga võimas niimoodi lennata üle kuuendikust planeedist. Ja seda mida suvel korjasid, sellega talvel töötasid. Aga aastal 1992 tuli kolleeg ja ütles, et Nõmme Gümnaasium vajab keemiaõpetajat. Sujuvalt sai algsest 9 tunni kokkuleppest 19 tundi, pluss klassijuhatamine ja oligi kõik. Ma arvan, et see on olnud kõige ägedam juhus minu elus. Sest kihvtimat tööd ei ole! Ma naudin klassi ees seismist ja sellepärast ei suuda ma kohaneda ka distantsõppega. See elav auditoorium on see, mis mind inspireerib. Ja kui sa vähegi auditooriumit tunnetad, siis saad aru, et ei ole võimalik 45 minutit järjest keemiast jahvatada. Kui sa näed juba, et nad hakkavad kelgu pealt ära libisema, siis sa teed kannapöörde ja proovid neid n-ö „ellu äratada“, räägid hoopis millestki muust, viskad nalja ja saad ka ise naerda, siis mõne aja pärast ütled, et nüüd paneme edasi. See töötab jube hästi.
Kas Rocca al Mare Kooliga läks samamoodi: alguses natuke ja siis kogu täiega?
Elle: Jah, alguses olin ka kaks aastat väiksema koormusega ja samal ajal käisin Nõmme Gümnaasiumis edasi. Mul oli seal klass ja kui see klass lõpetas, siis tulin kogu täiega RaM kooli.
Elle, lisaks sellele, et Sa oled maailma parim keemiaõpetaja, oled Sa ju kuulus oma naljade ja kildude poolest. Kuidas need naljad sünnivad? Oled Sa neid kunagi kokku lugenud (ma tean, et õpilased neid ju koguvad)?
Elle: Need naljad sünnivad elust enesest, on nagu mingi situatsioonikoomika. Näiteks kaks pinginaabrit räägivad hästi intensiivselt ja ma isegi ei mõtle, mul lihtsalt tuleb lause, et ole hea, ära aja pinginaabrile keelt kõrva, nii et teisest kõrvast välja tuleb. Sellised väikesed nöökimised mõjuvad hästi. Kunagi üks seltskond kogus neid. Alustasid juba 8. klassist ja said kokku vist umbes 237 kildu. Ega ma ei tea, kui unustamatud need on. Tuleb meelde, et kui ma ükskord järjekordse killuga maha sain, siis hoidis tagumisest pingist üks õpilane peast kinni ja ma küsisin, et kallikene, mis sul nüüd juhtus, siis ta küsis: „Elle, kust Sa selle kõik võtad?“ See on selline rahvaluule kogumine. Mul oli väga lõbus vanaisa, kellega ma olen koos kasvanud. Ma olin selline nutune laps ja kõik minu pere olid sellega harjunud ja kui minu käest küsiti, et mis sul viga on, siis ma vastasin, et mul on kurb tuju. Vanaisa ütles selle peale, et nuta, nuta, siis pissidki vähem. (Elle itsitab). See naljade viskamine on olnud mulle ja mu perele iseloomulik juba aegade algusest.
Elle, mis Sa septembris tegema hakkad, kui enam koolimajja tulema ei pea?
Elle: No sügiseni on ka veel väga palju tööd – peedid, porgandid vaja üles võtta, kapsad riivida ja hapendada, koduveini teha. Mulle sobivad eriti need kodused fermentatsiooni protsessid. Aed on mul selline keskmise suurusega, mul on kaks kasvuhoonet ja seal tegemist jätkub. Tomatikasvatus mulle väga meeldib. Naabritädil on suured talumaad, seal on kartulimaa ja vaootsad on mulle jäetud teiste kultuuride jaoks. Suvel võtan oma killavoori ja lähen põllule. Kuigi minna väga kaugele pole vaja. Seal pean võitlema jänestega, kellele mu kapsad väga maitsevad. Ühel aastal sain neid kolm korda istutada. No kellele neid kapsaid tänapäeval vaja on! Aga ma olen viiendat põlve linnalaps olnud ja mulle väga meeldib aias toimetada. Minu jaoks on see mõnus ja nauditav tegevus. Vahepeal istun terrassil, vaatan oma kätetööd.
Reisida tahaks, sõita taas Horvaatiasse. Seal mul tütrel elamine, kus ka mõnus olla ja toimetada: roose lõigata, aed talveks ette valmistada … mere ääres olla, mäest üles ronida … mõnus. Horvaatia keelt tahaks ka õppida.
Kas õpilastega on samamoodi, et alguses pead hoolt kandma ja siis näed oma „aiatöö“ tulemusi?
Elle: Kõike ei saa muidugi enda arvele kirjutada, aga tegelikult koolis ongi niimoodi, et näed pubekaga kurja vaeva ja sinu silme all saab temast kihvt noor inimene. See ongi kõige ägedam! See on õpetajate kollektiivne looming. Siin koolis on palju erinevaid inimesi, kellest on lastel hea õppida; erinevad isiksused rikastavad neid. Meie ühiseks jooneks on loomingulisus ja seda tahaks lastele ka kaasa anda. See on loominguline õhkkond, see nähtamatu miski, mis hindena ei kajastu ja mis on boonus meile kõigile. Kohati mulle tundub, et õpetajad lähevad sellega liiale. Õpilased võiksid rohkem ise teha. Mis puudutab erinevaid aktuseid näiteks. Minu arvates on meie RaM õpetajatel „teine plaan“. See tähendab, et osad inimesed ongi sellised, nagu sa neid näed ja kuuled, aga osadel neist on kuklas see teine plaan. Mulle meeldivad need teise plaaniga inimesed, kelles on veel midagi, mida peab otsima ja avastama.
Elu on nii kihvt! Ma peaks igal pühapäeval kirikusse küünla viima. Just sellepärast, et ma olen nii kihvtide inimestega kokku sattunud! Alustades keemia instituudi aegadest, millised ekspeditsioonid, milliste inimestega! Seal tundras nendega kõmpides. Võimas! Ja nendes koolides – milline õhustik! Teed kooli välisukse lahti ja sa füüsiliselt tajud! Ja Sa oled juba ainuüksi sellepärast õnnelik, et saad siin ruumis viibida! Ma lähen härdaks kohe (itsitab, silmad vees). See on nii äge! Ma ei tea, kas lapsed saavad sellest aru?
Küsis ja kirjutas Maarika Eha-Müller
Õpetaja Elle killud (kogutud õpilaste poolt)
Ma võtan oma puidust punase elevandi ja lähen teise liivakasti mängima, kui te minuga enam mängida ei taha.
„Pulli peab saama,“ ütles lehm.
Mis mees see humanitaar üldse on?!
Pole hullu, ütles hullumaja peaarst.
Nohu tuleb solvumisest ja enesehaletsusest.
Ega kodu pole kõrts, kus iga päev käima peab.
Erki Lind on täielik geenius, oskab hiina keelt ja võitluskunste.
Teie tund on minu jaoks kui sanatoorium, sest siin ei pea idiootidega kemplema.
Varem vangi, varem välja.
Üks silm on pime ja teine ei näe.
Statistika on nagu miniseelik – palju näitab, olulist varjab.
Kes oskab, see õpib. Kes ei oska, see õpetab ja kes midagi ei oska, see juhib.
Kui ma ei saaks lugeda, siis ma asuks kohe valge linaga Rahumäe poole teele.
Tohib, ma lähen pensionile?
Ole külm või ole soe, aga ära jumala eest ole leige!
Suudlen su varbaid, loodan, et neid pesed.
Keegi ei tee mulle hoovinurka isegi käbi kõrgust ausammast.
Ma oleks kohutavalt õnnelik, kui mul oleks vahepeal igav.
Issand jumal, kriit ka murdub, toore jõuga olen üle. Homme lähen teerulliks!
Olgu auto milline tahes, peaasi et on punane, väike ja armas.
Facebook on nagu nuuskaks taskurätikusse ja näitaks seda teistele.
Suhetest ei tea midagi – teie veel ei tea ja mina enam ei mäleta.
Ma olen juba 27 aastat esimene sopran, aga seda te kuulda ei taha.
(naerab oma nalja peal) Omad naljad, aga sure ära kui head!
Siia ei tulda niisama mune soojendama.
Nunnumeeter lõi lakke ja jäigi sinna kinni.
Naised on vanad siis, kui suhkur ei sula enam suus.
Kui sibulalõhn kipub külge jääma, sööge küüslauku!
Vahetan ühe 60-aastase mehe kahe 30-aastase vastu.
Nüüd on minul kõik viis jalga juhtme peal.
See onu valge habemega seal pilve peal on ausalt öeldes asjad päris loogiliselt korraldanud.
Karl saab endale kunagi viisikud ja paneb neile nimeks jodiid, bromiid, fluoriid, sulfiid ja kloriid.
Maailmas on kahte tüüpi inimesi: ühed loevad raha ja teised raamatuid.
Põlemine jäi lühikeseks, kuna vanaema ruttas postkontorisse pensionit välja võtma ja pani ahjusiibri liiga vara kinni.
Iga hommik öökapi pealt vitamiinid ja väänikupillid, siis on nagu mul, et 55-aastaselt ei lähe ka puberteet üle.
Ma lähen koju ja hakkan vanaemaks! |