|
Meie koolis on juba pikki aastaid kevadine koolivaheaeg olnud 8. ja 11. klassidele väga eriline, sest just siis toimuvad keelereisid. 8. klassid veedavad nädala A-keele riigis ehk Inglismaal ja 11. klassid B-keele riigis ehk siis kas Saksamaal, Hispaanias või Prantsumaal, sel aastal ka Iirimaal.
Intensiivne keeleõpe toimub selle nädala jooksul täistuuridel, sest lisaks keeltekoolile saab võõras keeles suhtlemist harjutada ka linnaruumis ning kohalikes peredes elades. Ka sai sel nädalal end muul moel korralikult proovile panna – kuidas hakkama saada suhtlemisega, kuidas lahendada olukordi ja kuidas enda ning teistega toime tulla, kui olud on täiesti harjumatud ja teistsugused.
Keelereis Inglismaale
Sellel aastal oli lõpuks ometi meie lennul võimalus minna RaM kooli traditsioonilisele keelereisile Inglismaale. Elasime kunagises väikeses kalurilinnas nimega Brighton, kuid Inglismaal veedetud nädala jooksul käisime ka Londonis ja Kentis. Hommikuti oli meil võimalus õppida inglise keelt koolis nimega ISE. Päeva teine pool oli see-eest igakord erinev – käisime linnatuuridel, lahendasime tiimides erinevaid ülesandeid ning veetsime niisama ümbruskonnaga tutvudes aega.
Kuna reisi põhiline eesmärk oli seotud keeleõppega, siis kõigepealt räägiksin koolist, kus õppisime. ISE koolitunnid erinesid mitmeti tavapärastest tundidest, millega meie harjunud oleme. Klassis ei olnud põhifookus mitte kindlate teemade läbivõtmisel, vaid erinevatest igapäevastest situatsioonidest tuleneval uute teadmiste omandamisel. Iga päev rääkisime mõnest uuest huvipakkuvast teemast, õppides seejuures vastavaid uusi sõnu ja väljendeid. Saime mängida mänge, analüüsida tekste ning neist seejärel omavahel rääkida. Õpetajad, kellega kokku puutusin, olid avatud ning rõõmsameelsed. Kahju ainult, et ei tekkinud kokkupuudet Inglismaa enda õpilastega.
Lisaks õppimisele oli omaette elamus kohalik igapäevane eluolu. Brightonis olid kõik õpilased jaotatud elama nn kasuperedesse, luues võimaluse tutvuda paremini kohaliku kultuuriga ning kasutada oma inglise keele oskust igapäevaelus. Nii oma pere kui ka kõigi teiste kohalike kirjeldamiseks on kindlasti parim kasutada sõnu “avatud” ja “külalislahke”. Kuhu iganes me ka läksime, võeti meid vastu suure rõõmu ja lahkusega. Perre, kuhu meie sattusime, kuulus lisaks vanematele ka veel meist endist veidi noorem poiss ning energiline Bostoni terjer nimega Syd. Igapäevaselt pere meiega palju ei suhelnud, kuid sellele vaatamata oli kodus õhkkond alati soe ja turvaline. Tundsime end oodatult ja hoitult ja eks lõbus oli muidugi ka – näiteks avastasime ühel hommikul kööki sööma minnes põrandalt rida väikeseid kakajunne ning nende kõrvalt suure laia naeratusega Sydi saba liputamas.
Rongiga Londonisse minnes tutvusime vaatamisväärsustega ja saime palju huvitavat teada kohaliku ajaloo kohta. Ekskursioon linna peal oli väga huvitav, kuid küllaltki pikk. Niisiis polnud ka ime, et kui kuulutati välja vaba aeg Oxfordi tänaval ringi vaatamiseks, tormasid kõik tulistjalu linna peale laiali, kes poodlema, kes niisama linna omal käel uudistama. Kuigi vaid päev nii suure linna uurimiseks on lühike, oli see seda kindlasti väärt ja usun, et tekitas ka teistes soovi sinna kunagi kindlasti tagasi minna.
Reisile minnes arvasin, et raskeim asi uue paigaga kohanemise juures oleks igapäevaselt inglise keele rääkimine, kuid tegelikkuses see nii ei olnud. Kui kahe keele vahel ümberlülitamine läks sujuvalt, siis harjumatuks osutusid hoopis igapäevases elus ette tulevad kultuurilised erinevused. Esiteks ei sarnane söömisharjumused Inglismaal Eestile peaaegu üldse. Toit ei ole eriti vaheldusrikas, värskeid asju süüakse vähe ning koolis ei pakuta mitte sooja toitu, vaid võileibu. Oli küll põnev proovida kohalikke toite (nt kuulsaid snäkke ja jooke), kuid reisi lõpuks olin siiski hakanud Eesti klassikalist toitu igatsema.
Teiseks…
Kindlasti oli omaette väljakutse võõras kohas ühest kohast teise jõudmine. Kuna liiklesime peamiselt liinibussidega, olime sunnitud kiiresti teistsuguse liiklusega kohanema. Väljakutseid ja pusimist seoses ringi liikumisega oli nädala jooksul ohtralt vasakpoolses liikluses. Nalja sai näiteks siis, kui avastasime end juba hämaral õhtupoolikul nõutu näoga tundmatutel tänavatel ringi kõndimas, otsides mingitki märki õigest bussipeatusest. Küll ei töötanud Google Maps õigesti, küll said meil telefoni akud liiga kiiresti tühjaks. Õnneks ei liikunud keegi kunagi üksi ning sõbraga koos leidsime lõpuks alati kõik vajaliku üles.
Ja loomulikult ei saa selle reisi juures jätta märkimata meie enda seltskonda – sõpru, klassikaaslasi, õpetajaid, kellega koos selline pikk seiklus oli esmakorne. Tore oli ka kogu õpetajatega veedetud aeg – õppisime neid rohkem tundma, saime neilt vajadusel abi ja nõu ning sai ka koos hulganisti naerda. Kogu reis oli üldse imehea võimalus veeta segamatult aega oma sõpradega. Ilma sellise ägeda grupita ei oleks reis kindlasti pooltki nii lahe olnud ning pea pooled mälestused oleks loomata jäänud. Niisiis soovitan soojalt kõigile, kellel tulevikus selleks võimalus on, võtta kindlasti osa keelereisist!
Katarina Kermon, 8. a
Keelereis Saksamaale
Taaskord sai saksa rühma keelereisi sihtkohaks Berliin. Linn, mis on nii õpetajate, õpilaste kui ka sakslaste endi seas väga polariseeriv. Paljud peavad linna Spree kaldal internatsionaalseks pealinnaks, vaevu Saksamaaks. Teised väidavad, et tegu on räpase suurlinnaga, kus valitseb huligaanitsemine ja üleüldine korrapäratus, ning on ka kolmandad, kes usuvad, et tegu on linnaga, mis on täis avastamisrõõmu – linn, mida iga inimene peaks olema vähemalt korra oma elus külastanud. Nagu iga asja puhul, on ka Berliini kohta sama palju arvamusi, kui on inimesi.
Reisi esimesel täispikal päeval külastasime Potsdami ja sealset loss Sanssoucit. Päev möödus märkamatult lossi avarate ja omapäraste saalide vahel ekseldes ning lõpuks olid kõik eksperdid ehitise värvika ajaloo kirjeldamises. Alustades seintele maalitud tellistest ja lõpetades koomiliste, portselanipottide pealt maha viksitud liivakivist asiaatide kujudega, mis meenutasid rohkem eurooplasi kui hiinlasi. Tekkis kohe märgatav paralleel eestlase olemusega. Nimelt võetakse ette grandioosseid projekte (vt Rail Baltic), kuid selle teostamiseks puuduvad tihti ressursid ja oskused. Arvatavasti ongi endistest suurriikidest just Preisimaa oma olemuselt kõige lähedasem Eestile. Preisi ajaloo üks tähtsaimaid valitsejaid Wilhelm I kuivatas peale lepingutele allakirjutamist pastakat preisliku või siis eestlasliku lihtsusega oma vormivarrukasse. Poleks mõeldamatu, et mõni hüpoteetiline 19. sajandil valitsenud Eesti kuningas oleks sama teinud.
Esimene päev lõi pretsedendi, mis jäi iseloomustama tervet reisi. Ajalugu käis keeleõppega käsikäes ning Potsdamile lisandusid mitmed teised ekskursioonid ja muuseumikülastused. Muuseumi saarel sai käidud Pergamoni muuseumis – mille suurte väravate näitusele toimetamise logistiline pool jäi isegi giidile hoomamamatuks – ja Toomkirikus, mille vaade on väidetavalt parem kui teletornist. Kas selle väite taga on ka mingi varjatud motiiv seoses sellega, et me teletornis ei käinud, ei oska ma öelda. Sai ka uuritud kontrollpunkt Charlie’t ning Berliini müüri ja selle nõrkusi, kuid viimaks tunnistasid kõik üksmeeli, et põgenemiskatseks vast julgust poleks jagunud. Ka Brandenburgi värav ei jäänud nägemata, millel seisev võidujumal omale riided selga sai, sest vastasel juhul tegi ta sõjaretkedelt naasvatele sõduritele liialt nalja.
Ehk kõige hirmutavam osa kogu reisi osas oli kool. Mõte koolipingist istumisel samal ajal, kui terve linn ootab avastamist, tundus olevat nagu tahtlik valik, et meid maapeal hoida. Ent tegelikkuses polnud lood pooltki nii hullud. Ükskõik kui magusad need hommikused unetunnid oleksid olnud, pole neid võimalik võrrelda kogemustega ja arenguga, mis meile tänu koolitundidele omaks said. Õpetamismeetodid, mida koolis rakendati, olid unikaalsed ja kaasahaaravad. Rõhk oli eelkõige rääkimisel ja kuulamisel, vähem grammatikal. Kindlasti aitas tunde põnevamaks teha ka kiratsev rahvusvaheline seltskond, tänu millele sai igast tunnist lisaks käputäie kultuuriteadmisi.
Tunnistan ausalt välja, et Berliini minnes, olin mina üks neist, kes arvas, et tegu on korralageda ja räpase metropoliga. Minu üllatuseks tervitas mind linn, mis oli täis viisakaid inimesi ning ainuke ebameeldiv vahejuhtum võttis aset seoses Eesti kodutuga(!), kes oli mingil imekombel Brandenburgi värava lähedale elame jäänud. Mehel oli nii mõndagi öelda kaitsepolitsei kohta, kuid vihajuurt ei õnnestunud meil täpsemalt mõista. Ka tänavad olid puhtad – paistis, et saksa ordnung ei olnud ikka Berliini jätnud. Ainukene stereotüüp, mis mingil määral paika pidas, oli arvamus, et tegu on väga rahvusvahelise linnaga, mis väljendus eelkõige just söögikohtade valikus. Õiget saksa kohta oli raske leida, kuid burgereid, kebabe või hiina toitu sai pea igalt poolt. Võis ka olla, et see oli tingitud sellest, et langesime just turistilõksudesse, kuid nii karmi reaalsust ei ole ma veel valmis aktsepteerima.
Tulles tagasi alguses püstitatud küsimuse juurde, mis puudutab keelereisi korraldamist Berliinis, olen mina kindlal arvamusel. Berliin on linn, kuhu on kontesentreerunud kogu Saksamaa lühi-ajalugu. Keisririigiaegne hiilgus muuseumi saare näol, teise maailmasõja julmus muuseumite ja hävitatud hoonete näol, külma sõja aegne lõhestatus müüri näol. Berliin on puhas ja turvaline ning mainimata ei saa ka jätta imelist keeltekooli, mis suutis saavutada võimatut, ehk teha vaheajal õppimise meeldivaks. Kõikidel nendel põhjustel võin ma julgelt soovitada Berliini ka kõigile neile, kes pole seda veel külastanud.
Sten Erik Soomre, 11. a
Keelereis Iirimaale
IV perioodi vaheajal käisid üheteistkümnendikud taaskord keelereisil. Sel korral ei olnud keelereis klassikaline. Enam kui aasta tagasi alanud Ukraina sõja tõttu ei saanud vene keele õppurid külastada Moskvat ja Peterburi. Neid inimesi on ligi 40, ka mina ise. Kuna minu lennul ehk XXIV lennul jäi ära ka kaheksanda klassi keelereis Inglismaale, otsustati vene keele õppijatele korraldada keelereis Iirimaale, õppimaks inglise keelt.
Vaatan lähemalt tagasi keelereisile Iirimaale. Teistest sihtkohtadest tean pigem negatiivseid seikasid, sest millest muust ikka pärast reisi räägitakse, kui sellest, mis nihu läks või meelehärmi põhjustas. Lisaks pakun välja lahendused mõnele probleemile, mis keelereisi oskas said.
Keelereis Iirimaale algas bussisõiduga Riiga ja sealt lennuga Dublinisse. Esimesel täispäeval pärast seda, kui olime eelmisel õhtul jõudnud majutuda, toimus tuur Dublinist välja. Esmalt käisime looduskaunis kohas ja pärast Kilkenny nimelises linnas. Hommikuti, esmaspäeval ja teisipäeval, toimusid linnatuurid, kolmapäeval aaretejaht, neljapäeval oli muuseumipäev ja reede hommik oli iseseisvaks linna avastamiseks. Esmaspäevast reedeni oli meil igal päeval 13.00 – 16.00 keeltekool.
Linnaprogrammist tüdinesime pisut ära, sest need olid üsna ühel marsruudil, ka aaretejaht oli samal marsruudil. Järgmisel aastal võiks olla reisi jooksul mõni linnast välja sõit rohkem. Selline sõit meeldis kõigile ning on väga heaks vahepalaks. Selline väljasõit võiks toimuda lisaks pühapäevale ka näiteks kolmapäeval.
Murekoht, mis esile kerkis ja seda juba reisi alguses ning kõikides sihtkohtades, oli majutus. Siinkohal peab välja tooma kaks punkti, mis õpilased rahutuks tegid. Esmalt pered. Paljud sattusid peredesse, kus olid suitsetajad. Siit-sealt oli kuulda, et suitsetajad majutuse ajal toas ei suitsetanud. Sellest aga on vähe, lõhn jääb ikka ja mürgised mikroosakesed mööblilt ja kodutekstiililt tubade tuulutamisega ei kao. Kuulsin ka ühest juhtumist, mil suituslõhn ja toas lendlevad mikoroosakesed põhjustasid õpilasele halba enesetunnet. Siinkohal peaksid koolid, kes keelereise tellivad, tegema ettepaneku reisikorraldajatele, et kodusid kontrollitaks nõnda, et kontroll, füüsilise isiku näol, käib kodust koju ja hindab kriitiliselt kodu sobivust majutuseks. Õnneks pole tegu ülemäära raske ülesandega. Siia kõrvale ütlen igaks juhuks, vältimaks arusaama, mille kohaselt kõigil oli ebamugav, et oli ka palju toredaid peresid, näiteks pere, kelle seltsis möödus minu reis. Seal tundisn ennas üsnagi koduselt. Lisaks said soovijad olla linnapeal hommikust õhtuni nii, et polnud vaja muuks, kui magamiseks peresse minna.
Iirimaa on iseeneset, eriti looduslikult, väga vahva paik, mida külastada. Reljeefil vahelduvad lauged künkad ja mäed soiste nõgudega. Seal kasvavad metsad on tänu merelisele kliimale, mis on samal laiuskraadil asuvatest teistest paikadest aastaringselt soojem, palju võimsamad kui samal laiuskraadil paiknevatel sisemaadel. Lisaks pole Iirimaal looduses ühtegi mürgist madu.
Erko Kirjanen, 11. b |
