|
Muutuste tuultes
Kevadel, pärast esimese Tallinna kooli distantsõppele minekut, näis vaid aja küsimus, millal ka Rocca al Mare Koolis distantsõpet rakendatakse. Selle tõttu sai juba varakult planeeritud, milliste tehnoloogiliste vahenditega saaks distantsõpet võimalikult valutult nii õpetajate kui õpilaste jaoks läbi viia. Kuna mitmed õpetajad kasutasid juba enne distantsõpet Google teenuseid (Classroom, Drive, Forms jm), siis sai ka disantsõppe ajal kooli poolt soovituslikuks jääda just Google ökosüsteemi põhiseks. Seda koos paljude jaoks täiesti uue rakendusega - Google Meet. Selle teenuse kasuks rääkis nii Google Meet´i kasutamise kergus (võrreldes teiste sarnaste funktsionaalsustega rakendustega) kui ka võimalus kasutada seda teenust ajaliselt piiramatult. Eelmisel õppeaastal sai kõigile meie kooli õpilastele loodud ka Google konto koos isikliku kooli poolt väljastatud e-posti aadressiga.
Koolipoolsete soovituste eesmärgiks oli vältida niigi keerulises olukorras mitmeid uusi keskkondi, rakendusi ja veebiteenuseid, millega tahes-tahtmata kaasneksid õpilaste jaoks ka erinevad tehnoloogiast ja kasutajast tulenevad raskused ja probleemid. Õpetajate toetuseks sai loodud distantsõppe läbiviimisel kasulikke lahendusi koondav veebilehekülg RaMK Kaugõpe (https://sites.google.com/ramkool.edu.ee/kaugope), kus erinevate lahendustega on võimalik tutvuda videojuhendeid vaadates.
Rivo Raaper ja Mikk Oad
Distantsõpe noorema kooliosa silme ja südame läbi
Alustame kohe päris algusest, kuis siis muidu.
Aeg-ajalt iseõppel toimetamine on olnud nooremas kooliosas õpetajate mõtteis ja unistustes juba mõnda aega... Olles eelnevatel aastatel iseõppe päeva arglikult mõnede klasside osas testinud ning proovinud rakendada ka õpijuhise järgi õppimist tavalise koolipäeva raames, toimus eelmise õppeaasta septembrikuus ühepäevane iseseisva õppimise päev juba ametlikult terve noorema kooliosa ulatuses. Ja jumal tänatud! Oleksime olnud justkui selgeltnägijad ja valmistanud ette nii end kui ka meie peresid millekski palju suuremaks... Ja siis see saatuslik 13. märts 2020 saabuski!
Oeh, algus oli suur võidujooks ajaga, iseendaga, õpilastega, kombates enda, õpilaste ja vanemate piire. Viiepäevasest tööpäevast sai seitsmepäevane, õpetajate pereliikmed pidid enamik ajast kõndima kodus kikivarvul, sest kodus käisid kas Meet-tunnid või toimus parasjagu õppevideo salvestus. Paljudest meie õpetajatest said üleöö juutuuberid 😊 Kolm kuud kõige intensiivsemat iseseisvat digipädevuste koolitust. Lisaks igapäevane praktika, millest kõrvaleviilimine ei olnud variant. Ja millises annuses erinevaid koosolekuid ja mõttevahetusi sai sel perioodil peetud!!! Olgem ausad – sellist tempot ja külg külje ning õlg õla kõrval toimetamist kui kevadise distantsõppe ajal ei mäleta meist keegi oma õpetajaks olemise aja jooksul! Tänu ohtratele koosolekutele ja mõttetalgutele sündis palju uusi ja huvitavaid koostööprojekte erinevate ainete lõimimisel, näiteks meie loova reede idee. Kevadine distantsõpe näitas selgelt kui vinged õpetajad meie koolis töötavad ja kui loovad, koostöised, innovatiivsed, lahked ja head nad on.
Üks, mille üle me eriti uhked oleme, on see, et reedel, 13.märtsil, saades teada, et peame järgmisest nädalast määramata ajaks seadma sisse kodukontori, said meie õpetajad oma järgmiste nädalate plaanid (sh uued materjalid, töölehed jmt) valmis rekordkiirusel ja seda kõike oma nädalavahetuse päevade ja öötundide arvelt. Mitte ühtegi koolipäeva ei läinud meil kaotsi! Esmaspäeval, 16.märtsi hommikul algas koolitöö distantsilt, nagu see oleks maailma kõige normaalsem tegevus (vähemalt nii me loodame, et see meie õpilastele tundus). Tahtmata jätta muljet, et see, mis kevadel toimus, oli meie jaoks vaid üks suur ahaa-elamus ja põnev rännak uutmoodi õppimise maal, siis loomulikult tuli ka meil selle kõige juures ette parajal määral kukla sügamist ning emotsioonidesse takerdumist, sest üllatus-üllatus, aga oleme siiski kõik vaid inimesed ja emotsioonid on meie lahutamatuks elu osaks!
Kuna paljud meie õpetajad on ka ise emad, kel distantsõppe päevadel kodus samaaegselt teises toas õppiv laps(ed), siis oli loomulikult omajagu tegu, et erinevad rollid lahus hoida. Selleks, et teised pereliikmed valel hetkel enese teadmata kaadrisse ei satuks, leidsid meie õpetajad juba õige pea videotundide tegemiseks või õppevideote lindistamiseks omad salapaigad – kelle kontor sai püsti pandud sauna, kes tegi pesa riidekappi, kes kolis sootuks maale…
Täna, olles iseseisva õppimise päevi ja nädalaid praktiseerinud juba üpriski ohtralt, on päris naljakas tagasi mõelda nende päris esimeste, kevadiste, üpris tooreste Meet-tundide peale. Kuna siis polnud keegi meist läbi ekraani kunagi tundi teinud, siis tuli ikka ohtralt kombata ning avastada, kuidas oleks seda kõige efektiivsem teha, kas terve klassiga koos, eraldi, rühmades - kõik variandid olid kasutusel. Õpilastele oli see samuti uus maailm ning pole ju meie kooli kodukorraski kirjas, kuidas Meet-tunnis täpsemalt käituma-olema-välja nägema peab. Tihtilugu olid lastel vajaminevad õpikud kõige kaugemas maja nurgas ja neid tuli alles hakata mööda maja taga otsima. Lisaks sai tutvutud kõikide koduloomadega, kes ka läbi ekraani maailma avastada soovisid - merisead, kassid, koerad, raagritsikas. Alguses tuli ikka lastele meelde tuletada, et äkki sööd pudru enne tunni algust ära ja kaunist jäätisekokteili naudid alles pärast Meet-tundi. Või siis tuli meelde tuletada seda, et teeme palun tundi ikka laua taga istudes ja ei püherda samal ajal voodis või ei tee tunni ajal kätekõverdusi. Kindlasti on selliseid vahvaid distantsõppe värvikaid juhtumisi kogunenud meie kõigi mälestuste laekasse omajagu ning tagantjärele neile mõtlemine toob paratamatult naeratuse näole, sest kohati tundub ka täna veel see kõik kui üks omamoodi unenägu 😊
Kui küsida õpilastelt, kas ja kuidas neile meie üksikud iseseisva õppimise päevad või pikemalt distantsõppel olles õppimine meeldib, siis valdavalt on nad eriti rõõmsad selle üle, et kodus õppides saab kauem magada. Viienda klassi Erik on kirjutanud oma tagasisides distantsõppele nii: „Distantsõppe alguses olin õnnelik, et saan kodus olla. Varsti läks see elevus kahjuks üle ning mind valdas kerge paanika. Mõne nädalaga jooksis aga kõik paika. Ma olen märganud iseõppe juures, et ma saan kõvasti paremini teemadest aru kodus. Tänaseks olen saanud kodus õppimise hästi selgeks. Distantsõppe perioodi jooksul olen puudust tundnud koolimajast, kõikidest toredatest õpetajatest ja kõige rohkem headest sõpradest.“ Viienda klassi Anna arvas aga nii: „Ma olen märganud, et ma olen saanud iseseisvamaks. Ma saan ise rohkem asjadega hakkama ja pole vaja nii palju abi. Distantsõppest võtaksin kaasa iseseisvuse.“
Selleks puhuks, et ka meie õpetajate „teetass“ oleks vähemalt pooltäis ka pikemal distantsõppe perioodil ja meeskonnavaim säiliks, on noorema kooliosa klassiõpetajatel oma salapaik akude laadimiseks. Nimelt avaneb igal distantsõppe nädala reede õhtul kell 20 ühe salajase Meet-lingi läbi meie õpetaile meie oma „Valli Baar“ - koht, kus saab vabalt rääkida jutte, millest oma pereliikmed ja toalilled on juba tüdinenud; koht, kus võib vabalt olla vajadusel positiivne ja ei pea kandma maski. Tänud selle geniaalse idee eest meie üks ja ainumas baariemand Merlele! Need ekraanitagused lobisemised on veninud teinekord suisa südaööni välja ning siin on sündinud nii mõnedki põnevad ideed, millest osad on tänaseks juba reaalsuseks saanud, kuid mõned on olnud ka sedavõrd „hullud“, et jäänud targu oma aega ootama 😉
Kokkuvõtteks võib öelda, et seni toimunud distantsilt õpetamine on olnud meie õpetajate jaoks ilmselgelt senise karjääri suurim väljakutse ning elu kiireim enesetäienduskursus.
Üks suur mõttemuster on muutumas. Juhitud iseseisev õppimine ja ennast juhtiv õpilane on tulevik ning meie liigume sinnapoole täna suurte sammudega. Seda saab teha ainult koostöös peredega, õpilastega, õpetajatega. Tunneme, et oleme õnnega koos – meil on valdavas osas väga mõistvad ja koostöised vanemad, õpihimulised lapsed ja südamega töötavad õpetajad. Siit saab ainult edasi minna. Siit saab veelgi paremaks minna!
Aitäh kõigile meie klassiõpetajaile ja meie klassiperedele! Armastame teid!
Merle Laasma ja Ingrid Pärloja
Õpilaste vaade: minu iseõppenädal
Minule meeldib iseõppenädal väga, kuid siiski on ka päris raskeid tunde. Esmaspäeva hommikul saan teada, mis sel nädalal ees ootab. Kirjutan üles veebitundide ajad ja hakkan järk-järgult õppima. Esimeste päevadega õpin nii palju kui vähegi jaksan, et nädala lõpus oleks lihtsam. Õppides paistab kohe silma, et mõni õpetaja jätab õppida väga palju, palju rohkem, kui me koolis õpiks. Samas on ka õpetajaid, kes jätavad väga vähe õppida, kuid neid ei ole palju.
Veebitunnid on enamasti kasulikud, kuid need peaks olema lühemad ja tihti produktiivsemad. Mõnes tunnis lihtsalt kontrollime 45 minutit seni tehtut ning minu arust on see kohutav ajaraiskamine.
Iseõppenädal meeldib mulle, sest siis jääb rohkem aega trenni tegemiseks ja muude asjadega tegelemiseks. Lisaks saan kõike teha omas tempos ning ei pea teistega arvestama.
Marta Staalfeldt, 9.a klassist
Meie distantsõppenädal on tavaliselt selline, et esialgu teeme ära kõik tunnid, mis ühel päeval on. Kui aega üle jääb, vaatame ka järgmise päeva asju. Veebitundides peavad olema enamiku ajast kaamerad sees. Nende tundide ajal tavaliselt lahendame ülesandeid või kontrollime kodust ülesannet. Veebitundides kaob kindlasti tähelepanu kiiremini ära ja peab palju rohkem keskenduma. Kui veebitundi pole, lahendame sellel ajal ette antud ülesandeid. Kindlasti meeldib iseseisvalt rohkem õppida, sest siis saab teha meelepäraseid pause ning peatuda mõnel raskemal teemal kauem. Nädal läheb ka kiiremini ning vaba aega on palju. Head emotsiooni pakub kindlasti see, et kõik on tehtud!
Ann-Liselle Sei ja Margaret Müller 8. c klassist
Minu digiõppe nädal on läinud päris rahulikult. Seda, et ma endale suure plaani koos kõigi täpsustustega välja kirjutaksin, ei ole. Tavaliselt vaatan päeva algul kõik õpikeskkonnad üle ning teen selgeks, mis on vaja teha kiiremas korras, millega on veel aega, mis on valmis jne. Lisaks meeldib mulle, et saan oma aega hästi jaotada ja olenevalt muudatustele planeerida, mispärast ei tahagi liiga täpset ajakava kirja panna. Tunnid on enamasti üsna sarnased tavalistele koolitundidele. Meile antakse teada, mida on vaja teha, kas siis töövihikus, õpikus või näiteks Google Classroomis, ning me teeme need ära. Ainuke vahe, et kui on abi vaja, siis selle saamiseks kulub rohkem aega (näiteks õpetajalt oma kirjale vastust oodates). Veebitundides teeme me neidsamu asju, mida teeme ka tundides, näiteks töövihiku täitmist jms. Aga ka arutame, mis meid veel ees ootab, kuidas varasemad ülesanded on läinud, kas kellelgi on millegagi raskusi jne. See, milline veebitund välja näeb, oleneb õpetajast. Nädal õnnestus päris hästi. Nüüdseks olen juba koduõppega harjunud ning üldiselt on kõik selgesti ja hästi üles ehitatud. Aeg-ajalt tekitab segadust see, kui näiteks veebitundide linke või kellaaegu, tunnitööd või muud on pandud e-koolis vale päeva alla. Ma mõtlen seda, kui näiteks info reedese tunni kohta pannakse esmaspäeva alla. Õnneks on seda juhtunud väga, väga harva ja jõuan ikkagi õigesse tundi õigeks ajaks. Väga tore on tunne, kui olen näiteks just mõnest raskemast teemast või ülesandest üksi jagu saanud. Terve koduõppe ajal olen ma õppinud interneti vahendusel koos oma sõbraga, mis on olnud väga tore. Tänu koduõppele oleme kohati hakanud vist isegi rohkem üksteist tundma, sest küsime mõlemad üksteiselt ülesannete asjus abi, aitame üksteist ja oleme toeks. Kuigi digiõppe jooksul ei saa inimesed omavahel kokku, on ikkagi palju võimalusi suhtlemiseks, koos naljatamiseks jms. Digiõppe kõrvalt jääb ka iseenda ja oma pere jaoks küllaldaselt aega.
Katarina Kermon, 6.a klassist
Ülevaade 11.a distantsõppe kogemusest
Ülevaate aluseks on küsimustik kolme küsimusega, millele pidid kõik õpilased põhjendatult vastama. Soovi korral avaldati ka muid selle teemaga seotud arvamusi ja küsimusi. Näidatud on kaheksateistkümne õpilase arvamuse kokkuvõtet.
Esimeseks küsimuseks oli: millal olid õnnelikum, minnes distantsõppele kevadel või sügisel?
2 inimest, kes vastasid, et nad pole kummalgi ajal õnnelikud distantsõppe üle, põhjendasid oma vastust lihtsa lausega, et nad käiksid pigem koolis.
4 inimest, kes vastasid, et nad olid sügisel õnnelikumad distantsõppele minnes, sest kuigi on rohkem koormust, on õpilased juba väsinud sellest kooliaastast ja olid õnnelikud teadmisega, et saavad natukenegi puhkust. Lisaks on rohkem aega kirjutada uurimistööd ja halvemate ilmadega on parem kodus püsida. Sügisel oli ka turvalisem tunne, sest teati, mis ees ootab.
5 inimest, kes vastasid, et nad olid kevadel õnnelikumad distantsõppele minnes, mainisid, et isegi kui muutus oli ootamatu, töötas see kiirelt kokku pandud süsteem. Kevadel tundus distantsõpe uus ja huvitav ning ülesandeid oli hallatav kogus. Praegu on mahtu igapäevaseks läbitöötamiseks ja siis veel esitamiseks liialt palju
. “Kevadel oli see ka kindel selles mõttes, et teadsime, et midagi lahti ei tehta, praegu on üks nädal ühtemoodi ja teine nädal teistmoodi, mis tekitab ärevust ja ebakindlust ning sellega on raske kohaneda.”
7 inimest, kes vastasid, et nad olid distantsõppele minnes mõlemal ajal õnnelikud, sest
distantsõpe on neile andnud võimaluse endaga tegeleda ja ka perega rohkem aega veeta.
Kodus on rahulikum ja saadakse ise oma aega planeerida. Ka leiti, et õpitakse paremini kodus ja ei taheta riskida enda ja teiste tervisega
Teiseks küsimuseks oli: kas sa olid rohkem rahul kevadise või sügisese distantsõppe korraldusega?
4 inimest vastasid, et nad olid rohkem rahul sügisese ehk praeguse korraldusega, sest nüüd on selgem, kus ja millal peame olema. Veebitunde on rohkem, mis võimaldavad teema kiiremini selgeks saada, kui ise õppides. Lisaks oldi sügisel juba süsteemiga tuttavad ja osati töid ette planeerida.
14 inimest vastasid, et nad olid rohkem rahul kevadise korraldusega, sest siis oli tundide ja ülesannete arv mõõdukas. Kevadel oli võimalus oma aega ise planeerida ja see osutus paljudele eriti edukaks: tehti trenni, arendati oma loovaid külgi, puhati normaalselt välja ja õpiti kõik ära vähemalt koolipäeva lõpuks. Esimese perioodi üle nädalane distantsõpe võttis õpilastelt palju energiat ja tihti läks nii distants- ning kontaktõppesse kohanemiseks palju aega. Hetkel on motivatsioon kadunud, sest koormus on ebanormaalselt suur. Praegu tuntakse, et töömaht on kõvasti suurenenud ja kontrolltöid üritatakse ka alati suruda koolis oldud nädalatele, mis omakorda tekitab lisa stressi ja töömahtu. Pluss koduõppe maht on nüüd niikuinii suurem, sest lisaks veebitundidele, mis juba peaksid andma välja tundide mõõdu, on meil nädala- ja koduülesanded, milleni on kole raske jõuda, kui veebitundide vahel jõuavad inimesed vaevu süüa või teisi inimlikke vajadusi täita. Sügisene distantsõppe korraldus kujutab endast seda, et peame 8 tundi ekraani taga istuma ja pärast veel 4+ tundi järgmiseks päevaks õppima, mis on ka tihti kuvari ees.
Kolmandaks küsimuseks oli: Kas sa omandad materjali paremini distants- või tavaõppel?
4 inimest vastasid, et nemad pole materjali omandamisel vahet märganud. Põhjendati valikut sellega, et mõlemal viisil õpitakse sama hästi. Mainiti ka, et mõned ained on lihtsamad ühel viisil ja teisel raskemad ning vastupidi, oleneb ainest.
5 inimest vastasid, et nemad omandavad materjali paremini distantsõppel, sest ollakse puhanum, saab rohkem oma aega planeerida ja seda veeta õppides aineid, mida vähem osatakse. Saab kiiresti otsida lisainfot ja luua seoseid olemasolevate materjalidega. Aega, mis tavaliselt läheb kodust-kooli-koju sõitmiseks, saab panustada õppimisele. Aeglasele õpilasele annab see võimaluse omandada teadmisi survevabalt. Lisaks mainiti ka jälle seda, et oleneb ainest: “..reaalaineid on mul kodus kergem õppida (leian ise palju abimaterjali ja kuidagi see vaikselt omaette istumine aitab, aga tugi veebitundidest on ka vajalik). Hetkel kevadele tagasi vaadates on eesti keel asi, mida kindlasti sooviks õppida koolis.”
9 inimest vastasid, et nemad omandavad materjali paremini koolis, sest seal on lihtsam keskenduda. Praegused distantsõppe keskendumisraskused esinevad peamiselt veebitundides, spekuleeriti, et kui oleks rohkem iseseisvat õppimist, siis äkki läheks paremini. Väga meeldib õpilastele meie kooli juures tundide õhkkond: saab küsida kohe, kui vaja, ning meie kooli suurepärased õpetajad suutsid iga tunni teha kordumatuks kogemuseks. “Praegu on sellest puudu, sest päevad vajuvad üksteisesse ning sellise reaalse maailma taju kaob, sest kuhugi ei tohi justkui minna ja tekivadki häirivad mõtted, miks üldse midagi teha.”
Siia on pandud lisa (õpilast kommentaarid ja küsimused)
“Ma arvan, et kevadel toimunud iseõppest on õpitud palju ja see on juba praegu kasuks tulnud.”
“Loodan, et suudame nii varakult minna tagasi tavaõppele kui võimalik, loomulikult silmas pidades ja mitte ohverdades inimeste tervist.”
“Kool on minu arvates väga hästi õpilastele vastu tulnud ja korraldanud õpingud mugavamal viisil. Ainuke asi, mida ütleksin, on see, et õppimise võiks panna e-koolis õigele päevale – mitte et esmaspäevaks on pandud, et kolmapäeval toimub veebitund.”
“Miks jäetakse distantsõppel kodutöid, ekraanide ees oleme niigi kaua juba.”
“Kodutööd koduõppel ja ühest otsast teiseni järjestikused veebitunnid on ebavajalikud”
“MIKS JÄETAKSE KODUTÖID DISTANTSÕPPEL? MA JUBA OLEN KODUS.”
“Miks peame minema kooli ja riskima enda ja teiste tervisega, et teha arvestusi? Loodetakse, et praeguses olukorras teeme need maksimumi peale ära, kuigi arvan isiklikult, et mõnedele on teema rohkem ebaselgeks jäänud kui neile, kes hiljem seda perioodi teevad.”
“Isiklikult ei poolda lahendust kolmanda perioodi osas, kus paigutatakse puudu jäänud tunnid üheksandatele tundidele ja arvestus vaheajale. Me tegelikult ju ei tea, kas distantsõpe lõpeb selleks ajaks ning praeguste koroonagraafikute põhjal ei saa just nii optimistlikult suhtuda. Kuna juba kevadel saime hakkama perioodi alustamist veebi teel, siis suudame seda tänavugi, eriti nüüd, mil see ei ole meile esimene kord ning tegu on siiski gümnaasiumiõpilastega, kes on päris suures osas täiskasvanud inimesed ja omavad piisavalt kontrolli oma elu üle. Isiklikult tunnen, et need koolipäeva üheksandad tunnid ja veelgi lühendatum vaheaeg ainult viskaksid hagu tulle minu juba olemasolevatele mentaalsetele probleemidele ja negatiivsetele tunnetele. Need neli koolipäeva veebipõhiselt sooritada ei ole nii suur kadu ja katastroof, et kasutada õpilaste vaatepildist "karistavat" lahendust.”
Anni Elisa Kirss 11.a klassist
Õpetaja distantsõppe keskel
Kevadine eriolukord tõi kaasa tavapäratu õppevormi ehk õppimise ja õpetamise ekraani vahendusel. Tõsi on see, et igaüks hakkas avastama oma ja ümbritsevat maailma ning õpetajad olid ühtlasi õppija rollis ning nii mõnigi õppur sai digivigureid oma õpetajale selgitada. Olime ühiselt sel meelel, et mis siis, et raske, anname igaüks oma parima ja saame hakkama.
Täna ei ole välja kuulutatud eriolukorda, ent tavapärane elukorraldus on kohati rohkem segi paisatud kui kevadel, oleme erilises olukorras. See eriline aeg eraldab hästi terasid sõkaldest. Olen saanud veel parema arusaama oma tugevustest ja meetoditest ning vahenditest, mis toimivad hästi, ja ka neist, mis soovitud tulemust ei taga.
Hübriidõppe plussiks on kahtlemata iseseisva ja ennastjuhtiva õppija kujundamine ja kujunemine. Kevadel ei olnud võimalust uue õppekorralduse peatseks analüüsiks klassiruumis, täna on see võimalik. Kevadel järele proovitud keskkonnad ei pruukinud kõigile toona selgeks saada, täna on meil aga võimalus ühes haridustehnoloogiga samm-sammult näiteks Google Classroomi sisenemine ja seal toimetamine läbi käia. Võimalusi esitada uut materjali, läheneda teemadele senisest tavatumal moel ning kasutada erinevaid kontrolliviise on tegelikult palju ja katse-eksituse meetodil oleme igaüks oma isikliku hübriidõppe plaani välja töötanud.
Selle praeguse õppekorralduse pahupoolest ei saa samuti mööda minna. Õpetan nii põhikoolis kui gümnaasiumis ja tavapärane on see, et kui põhikooliga tunnid koolimajas lõpetan, hakkan koju jõudes lugema-parandama töid, mida gümnasistid distantsilt on teinud. Sellel perioodil on minu töönädalad olnud eranditult kuuepäevased, sest muul moel lihtsalt ei vea välja, kui puudub soov kvaliteedis järeleandmisi teha. Tähelepaneliku parandajana olen sel õppeaastal pidanud korduvalt silmitsi seisma erinevate petuskeemidega, alustades vanast heast identse töö esitamisest ja lõpetades lausplagiaadiga. Kellele me siis õpime ja keda õpetame, tahaks retooriliselt küsida.
Ajakirjandus kajastab murelike õppijate ja vanemate hirme selle kohta, kuidas nüüd jäävadki lapsed rumalaks ja nende tulevik on rikutud. Tahan neile väidetele kindlasti vastu vaielda. Jah, praegused olud on komplitseeritumad, kuid võimalus veebitundides osaleda ja õpetaja selgitusi kuulata ning täpsustavaid lisaküsimusi esitada on kõikidel õpilastel. Nii suuline kui kirjalik tagasisidestamine toimuvad endiselt ning kõigile pakutakse viise edasiminekuks.
Psühholoogilises plaanis on aeg kahtlemata raske. Esiteks valitseb teadmatus, kui kaua see kõik veel kestab, teiseks kerkib küsimus, millal ja kas üldse toimub naasmine harjumuspärasesse. Oleme kogukonna kool, mis väärtustab inimestevahelisi suhteid, koostööd ning toetust ja aasta 2020 on meie tugevust kõigis neis punktides testinud. Distsiplineeritus on märksõna, mida tasub endale meelde tuletada nii õpetajatel, õpilastel kui vanematel, sest iseenesest ei teki kaosest korda. Lepime kokku ühised mängureeglid ja peame neist ka fair play põhimõtet silmas pidades kinni, ainult nii saame sellest kogemusest paremana läbi tulla.
Liis Ots
Killuke huumorit: vestlusi distantsõppel
aprill 2020
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Kas see salvestis peab olema lauldes või sõnu ette lugedes?
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Lauldes poleks ka paha, Sa oskad nii ilusasti laulda.
mai 2020, kell 23:21
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Okei, ma täna õhtuks olen teinud 3 päeva seda veebilehte A tasemel ja ma olen aru saanud, et see kodus olek ei ole mulle hästi mõjunud. Ma olen need viimased kolm päeva end vaikselt kokku võtma hakanud ja rohkem koolitööga tegelema hakanud. Kuigi mul on sulle halbu uudiseid, ma ei ole väga seda käänamistabelit ja ülesandeid teinud, aga ma olen viimasel ajal end kokku võtnud ja neid tegema hakanud, aga need ei ole nii kaugel. Käänamistabel on ka täitsa tühi, kuid ma olen seda ka täitma hakanud vaikselt. Praeguseks oli vaid seal kirja need asjad, mida me tunnis koos tegime. Ma vabandan veelkord ja teen asjad vaikselt korda.
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Sobib! Ikka tasa ja targu. Käänamistabel on lihtsalt vaja ümber kirjutada, koos püüame kõik vajalikud sõnaühendid õigesti käänata.
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Ah jah, sa vist unustasid ka selle „O“ ära muuta.
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Hommikul.
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Aaa, okei.
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Mul sai tööpäev vahepeal läbi.
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Siis on hästi. Puhka. Head ööd.
mai 2020
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Ei märganudki, et nüüd laseb Messenger jälle saata sõnumeid. Aga tegin kontrolltöö ka ära.
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Palun värviliseks ka. Miks ainult osad värvitud?
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): See värvi muster. Need tegelikult kõik värvitud. Valget pole lihtsalt näha.
mai 2020
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Tere! Väga vabandan, et ma tundi täna ei jõudnud, ma just ärkasin.
2020
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal e-kool): Vasta küsimustele kirjalikult, loe vastused helisalvestisele ja saada õpetajale.
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger, helisalvestis lisatud): Okei, see linti minev värk on see. Need on kohutavad ja ma soovitan neid sul mitte kuulata. Ma ei saa lihtsalt seda soravalt lugeda. Mu käekiri on kohutav ja ma olen eestlane. Kolmas tuleb ka. Jumal hoia mind sellest vihast, mille õpetaja mu peale langetab.
juuni 2020
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Messenger): Õpetaja, ma olen olnud üleval terve öö ja olen nagu zombi. Ma tahtsin küsida, kas see oleks okei, kui ma tänasest tunnist puuduksin ja prooviksin nati magada. PS! Ma tegin öö läbi programmeerimist.
Õpetaja õpilasele (suhtluskanal Messenger): Sobib. Meil ei ole täna veebinari.
detsember 2020, kell 10:30
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Google Meet): Õpetaja, Sa ei olegi täna koolis või? Sa näed välja nagu oleksid äsja ärganud.
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Google Meet): Kui me oleksime täna koolis olnud, kas me oleksime siis ka pidanud seda pikka teksti omale vihikusse kirjutama?
Õpilane õpetajale (suhtluskanal Google Meet): Mina ei jaksa enam kirjutada, mul on jalad juba valusad.
detsember 2020, kell 14.00
Õpetaja: Miks sa tundi hiljaks jäid? Tund on juba pool tundi kestnud?
Õpilane: Ma ei teadnud, et tund on. Ma mängisin vennaga õues.
|
