KAASAV HARIDUS MUUDAB KOOLI PAREMAKS

Kaasav haridus tähendab, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust.

Selleks et pakkuda kõigile lastele meie koolis nende vajadustele vastavat tuge, on viimase viie aasta jooksul Rocca al Mare Koolis kujunenud välja Tugikeskus. Selles töötavad eripedagoogid, logopeed, psühholoogid ja HEV koordinaator.

Eelmisel õppeaastal avanes koolidele kaasava hariduse projekt, millest ka meie kool osa võttis. Kaasava hariduse projektis oli võimalik taotleda erinevaid õppevahendeid ja mööblit õppetööks Tugikeskuses ja koolimajas.

Uue mööbli sai kooli psühholoogikabinet, samuti on kooli korpustesse tekkinud n-ö pesad, kus õpilane saab eralduda koolimürast. Pesades on võimalik läbi viia vestlusi ja ka individuaaltunde.  Samuti said tugispetsialistid enda kasutusse istepallid, millel õppimine on alternatiiv toolile ning aitab hoida kogu õppimise käigus ajutegevust aktiivsena just neil, kes omandavad õppimist paremini motoorse tegevuse käigus. Oluline on ka see, et istepallil liikudes ei ole häiritud eakaaslased, sest pallil vaikselt kiigutamine teisi ei sega. 

Õppevahenditest 

Kaasava hariduse projekti raames said spetsialistid enda kasutusse vajalikke õppevahendeid. Tugispetsialistid töötavad õpilastega individuaalselt ja väikestes gruppides. Vajalik on turvalise ja jõukohase õpikeskkonna loomine, mis võimaldab õpilastel kasutada samaaegselt kõiki meeli õpitu paremaks omandamiseks ja kinnistamiseks. Projekti abil saime ruumi vedelikmatid, liivavälja, rollimängude läbiviimiseks teemapildid ja tegelased. Antud vahendid aitavad tööd mitmekesistada ning võimaldavad õppimist toetada praktilise tegevuse käigus. 

Õpilaste lemmikuks on osutunud vedelikmatid, mis aitavad sisustada õpipause ja mille peal saab teha mälu toetavaid harjutus, tähelepanuülesandeid ning  mis on ka lihtsalt meelt rahustavaks kaunistuseks õppeklassis.

Kaasava hariduse projekti aitas rahastada Euroopa regionaalarengu fond.

 

NELI AASTAT MEELERAHU

KiVa tiimi eestvedamisel oleme saanud endale ühe uue traditsiooni - meil on õppeaasta jooksul kaks kuud, kus pöörame tähelepanu meelerahule ja õpilaste vaimsele tervisele. Selle õppeaasta esimene meelerahukuu toimus novembris, mis juhatas sisse jõuluaja.

Esimesel aastal alustasime meelerahuharjutuste tegemist oma tiimiga ja püüdsime kaasata kolleege – algus oli rakse. Sel aasta võime uhkusega öelda, et meie projekt haaras juba pea tervet kooli. Seda põhjusel, et meie ürituse õnnestumisse panustas kogu tugimeeskond ning paljud teised õpetajad ja kooli töötajad.

Ilmselt märkasite iganädalasi meelerahujutte ja haikusid meie kodulehel (neid saab lugeda SIIT). Koolis said nooremad õpilased igal esmaspäeval ja reedel käia raamatukogus jutte kuulamas, mida lugesid meie oma kolleegid. Tugimeeskonna eestvedamisel said väiksemad õpilased kogeda meelerahu aulas. 

7.-8. klassi õpilastele toimusid väikestes gruppides meditatsioonirännakud. Muusikaõpetajad üllatasid meid kooli peal pilli mängides, grupp õpilasi sai kehalise tunnis kogeda taiji harjutusi. Iganädalast rahu aitas hoida fuajees mängiv rahulik muusika ja koolimajas tuletasid kevadised hea sõna pilved meelde hoolimist. Täiendasime oma meelrahuharjutuste kogumikku uute salvestustega ja tegime neid tundide alguses.

Aitäh, head kolleegid, et aitasite luua meelerahu!

Cattre Hein

KiVa tiimi juht

 

RAM TANTS 10 PAKKUS KIRKAID EMOTSIOONE!

RaM Tants rõõmustas taas kogu kooliperet 4. detsembril toimunud vägeva tantsupeoga. Rõõm oli eriti suur seetõttu, et eelmisel aastal ära jäänud sündmuse järel said tantsusõbrad taas päriselt kokku tulla ning tähistada RaM Tantsu ümmargust 10-ndat toimumiskorda.

Õhtu jooksul astus lavalt läbi 19-ne tantsunumbriga ligi 400 tantsijat. Uhkelt olid esindatud kõik kooliosad ning ei puudunud ka õpetajate tantsuansabli “Kaseke” tantsuvideo. Tänavuse žürii moodustasid mitmekülgse taustaga kogukonnaliikmed: meie lapsevanem, Pilatese ja Zumba treener Kerttu Tänav; lapsevanem, vilistlane, muusik Anna Pärnoja; valikaine õpetaja ja koreograaf Teet Kask; eesti keele ja kirjanduse õpetaja Irene Artma; lapsevanem ja endine tippvõrkpallur Rivo Vesik.

Õhtut viisid läbi meie tublid õpilased - õde Marleen Kõller (4. c) ja vend Mario Alvar Kõller (10. a).

Žüriiliikmed olid vaimustunud meie kooli tantsulembusest ja vägevast tasemest. Teiste seast paistsid eriliselt silma:

2. a tantsuga “Sõbrad koos tantsuhoos” 3. c “Meri”, 6. a “Mina olen parem toidukuller kui sina”, 6. c “Ladies and Gentelmen”, 11. klass “Ükskord Mehhikos” ja 12. klass “Here we go again”. Tänavuse Grand Prix ja publiku lemmiku tiitlid pälvis 10. klass tantsuga “BlondBond”.

Suure kummarduse ja aplausi on ära teeninud meie korraldustiim koosseisus:

Ethel Kurel 10. b
Susanna Marie Kiil 10. b
Emma Timpson 10. b
Albert Johannes Rebas 7. b
Annabrit Prants 11. b

 

Täname südamest ka meie sponsoreid, kelle poolt olid lahkelt välja pandud tänavused auhinnad: Cafe Boulevard, Kalev, Teras beach, Rocca al Mare Padelikeskus, Dote, Viikingite küla, Vaba Lava, Boost, Eero Kookla.

Lapsevanem Kersti Niglase tehtud fotosid RaM Tantsust leiate SIIT.

 

Elagu tantsurõõm ja kohtumiseni järgmisel aastal!

 

VALI VAIKUS

Sel aastal toimus üheteistkümnendat korda 9. klasside korraldatud Vaikuse Toa projekt, mille seekordse olemuse avab 9.a klassi õpilane Teeli Tamming.

Sellel perioodil oleme püüdnud lahti mõtestada vaikust. Arutlesime vaikuse olemuse üle ning püüdsime leida kohti maailmast, kus vaikusel on eriline tähendus. Avastasime, et sarnaselt helidega on ka vaikusel erinevad toonid ning emotsioonid.

Terve perioodi vältel olime justkui udu sees kõndinud, lasknud fantaasial vabalt lennata ning unistanud erinevatest viisidest, kuidas seda sündmust läbi viia. Tehes viimase minuti ettevalmistusi, jõudis selle sündmuse reaalsus meile päriselt kohale.

Meie poolt loodud vaikuse aias oli võimalik külastajatel kogeda erinevaid vaikuse aspekte kolmes  omanäolises kambris.

Esimeses kambris, mis asus mere ääres, keskenduti positiivsetele soovidele ning suunati need mõttes edasi enda kõrval olevale inimesele.

Teises kambris tunnetati, kuidas vaikuses muutusid tavapärased meeled teravamaks.

Kolmandas kambris olime üles seadnud võrkkiiged, kus sai lamada ning oma sisemaailmas toimuvale hetkeks tähelepanu osutada.

Sündmuse lõpetuseks koguneti Ateena kooli, kus võisime juua kuuma kakaod ning vaheteada muljeid. Vaikus on kui tühi ruum asjade vahel, mis seob meid ühte ning liidab tervikuks.

 

TÜÜTU UMMIK VS REIBAS HOMMIK

Tulen tööle väga tihti jalgsi. Minu kodust koolitrepini on 2 kilomeetrit. 

Hoogsal sammul astudes ma virgun, klaarin pead, hingan värsket õhku ja imetlen enda ümber looduse ilu.

Teekonnal Vabaõhumuuseumi juurest koolini kõnnin kõikidest autodest kiiremini! Ausõna, tunnen end lausa maailmameistrina! 😊

Jah, tuleb tunnistada, eks mu kiirus on ju tegelikult ikka sama, aga lihtsalt sel lõigul tervitab autoga tulijaid pikk ja uimane ummik.

Autod seisavad, mina liigun.

Autodes on palju koolilapsi.

Täpselt selle sama aja, mis mina kõnnin muuseumist koolini, istuvad nemad autos - ja istuvad endiselt autos, kui mina juba koolitrepist üles astun.

Tööle jõudes olen tulvil energiat ning võin kohe tegutsema hakata – olen end korralikult üles äratanud ja kehas on rõõm liikumisest. 

Kas poleks tore, kui õpilased näiteks Vabaõhumuuseumi parklas autost välja tuleks ja viimase lõigu – täpselt 800 meetrit – koolini kõnniks! Aega võtaks see neil kõige rohkem 15 minutit, kiirematel 10.

Lapsed  saaks sel juhul seda, mida hommikul kõige rohkem vaja – enne pikka istumist koolitundides teha mõnusa virgutava jalutuskäigu!

Sama võiks olla Prisma poolt tulijatega. Prisma parklast kooli juurde on maad alla kilomeetri. Just paras väike ots, et end ärkvele kõndida. 

On ju pidevalt räägitud, kuidas lapsed ja noored võiksid rohkem liikuda. Anname siis neile selle võimaluse! Laseme nad autost välja!

Kõnnime üheskoos vähemalt 1 km päevas ja äratame oma unise keha ja tukkuva aju ergutava jalutuskäiguga!

Tüütu ummiku asemel reibas hommik! 😊

Leini Kõrtsini

 

UUED ÕPETAJAD RAM KOOLIS

MARGUS ADER

Mina olen Margus Ader ja olen sündinud kaunil Hiiumaa saarel väikeses Emmaste külas. Seal kogusin ma ka elujõudu ja omandasin esmased tarkused elust enesest. Ometigi ihkas minu noor hing kolimist mandrile, kuhu ma suundusin suurte lootuste ja unistustega. Seetõttu võib mind pidada ka n-ö ärakaranud hiidlaseks. Tallinnasse sattusin ma üldsegi ülikooli kaudu, mis on praegu muutunud juba nõnda südamelähedaseks, et ei kujutagi ette teist kohta, kus elada. 

Õnnelikuks teeb mind elu ja võimalus kogeda erinevaid inimlikke emotsioone. Positiivset meeleolu aitavad luua ka heatahtlikud inimesed minu ümber ja loomulikult õppimishimulised õpilased. Vabal ajal tegelen mõtlemisega, raamatute lugemisega ja enese arendamisega. Lisaks meeldib koroonavaesel ajal käia ka reisimas ning veeta aega sõpradega. Huvitava faktina enda kohta võib välja tuua selle, et ülikoolis oli mu bakalaureusetöö seotud UFO-nähtustega Eestis.

 

KADRI RIDASTE

Sündisin Tartus üliõpilaste perekonnas, kuhu olid õppima tulnud Läänema noored.  Meie pere juured ulatuvad Muhu valda Kesse saarele, kust Nõukogude väed sundisid kohalikud oma majad kokku pakkima ja välja kolima. Tänaseks olema saanud tagasi oma kodu, kus olid alles vaid müüride varemed. See on koht, kus puudub elekter ja vesi, kus puudub regulaarne laevaühendus ning kuhu satuvad vaid tellitud paadid. Selles paigas minnakse  magama ja tõustakse  vabalt karjatatava veisekarja ammumise saatel. See on saar, kuhu kuulub minu süda ja kus ma puhkan välja, et end laadida. 

Tööalaselt on mul kaks armastust - meditsiin, kus olen töötanud õena nii haiglas kui perearstikeskuses, ja sportakrobaatika. Ala, mida sai kooli kõrvalt  harrastatud, on tänaseks mind viinud ligi 200 osalejaga spordiklubisse PartnerAkro.  

Meie  perekonnas kasvas 5 tüdrukut, milles mina olen vanema õe rollis. Minul enda  on  3 last -  tütar ja kaks poega. Tütar on mulle kinkinud ka  kaks imearmast lapselast. Kokkuvõtvalt on mul väga suur ja pöörane perekond: iga tähtsama sünnipäeva tähistamine ja jõuludel peredega kokkusaamine rõõmustab ja soojendab tundeid. 

 

MERJAM AHMET

Olen pärit Tallinnast ja jõudnud suure vapustava ringiga siia tagasi. Olen avastanud maailma reisides, töötades ja õppides. Ameerikas müüsin ukselt uksele hariduslikke raamatuid,  Vietnamis õpetasin vabatahtlikuna lastele inglise keelt, Prantsusmaal ja Portugalis ehitasin Ashramit ja õpetajaks sain tänu Noored Kooli programmile, kus õppisin, et õpetajana saan olla õpilastele kaasaelaja ja toetaja. 

Õpetajana usun muutuste võimalikusesse ja sellesse, et vead on okei. Elus tuleb ette palju ootamatut ja kool on üks esimesi kohti, kus õpilased saavad näha, et kõik on võimalik – isegi kui olukord on raske.  Innustan õpilasi märkama suuremat pilti ja pakun võimalust arendada tähtsaid oskusi, nagu julgus olla nemad ise ja küsida küsimusi,  unistada ja seada suuri eesmärke. Unistused on inimese elus väga tähtsal kohal, seda usun siiralt! 

Kui ma pole RAMis, siis võib mind leida Eesti metsades koeraga matkamas, kokkamas lõkke ääres või hoopis „toitmas“ ülikoolis oma aju. Unistan iga päev ka rohelisemast maailmast, kus meie teod ja valikud aitavad planeedil saada veel tervemaks ja jätkusuutlikumaks. 

 

KARINA KIRISBERG

Olen pärit Läänemaalt Ants Laikmaa majamuuseumi lähistelt. Hariduse 1.-12. klassini omandasin tolleaegses Taebla Gümnaasiumis. Vanast koolihoonest ei ole enam alles midagi, kuid mälestused lemmikõpetajatest on eredad. Mäletan, et ma hirmsasti tahtsin olla sama arukas ja tasakaalukas, kui oli mu eesti keele õpetaja; sama heasüdamlik, nutikas ja innustav, kui oli mu keemiaõpetaja ja sama osav jutustaja, kui oli mu ajalooõpetaja. See mälestus on osutunud minu jaoks väga tarvilikuks, kuna enda tööd tehes püsib mul kogu aeg meeles see, et õpetaja on eeskuju. See mõte aitab mul kasvada nii õpetaja kui ka inimesena.

Minu kunagise kodukoha lähedal asuv kuurortlinn Haapsalu on hinge juurutanud vajaduse olla mere lähedal. Bakalaureusekraadi omandasin Tartus, kus sügisene värviküllane lehevaip oli alati varakult meeli rõõmustamas ja kus õide puhkenud kirsipuud olid kevaditi väga varakult oma ilu näitamas, kuid jäine talv külmetas Emajõe kaane alati nii ruttu kinni, et mere igatsus puges iga aastaga järjest rohkem hinge. Ilmselt olen ma inimesena pigem unistaja tüüpi ja unistuste ning inspiratsiooni voolamiseks on mul tarvis lainetavat vett, meretuult ja silmapiiril olevaid rünkpilvi, mille muutumist lõputult jälgida. Seega magistriõpingud läbisin Tallinnas, kus meri oli ülikoolist kiviviske kaugusel. Rocca al Mare kooli tööle tulles olen end seetõttu tundnud küll esimese poole aasta jooksul nõnda, nagu ma oleksin jõudnud koju: meri on lähedal ja kolleegid on oma lahkuse ja abivalmidusega eeskujuks.

 

KATI PÕDER

Olen sündinud ja üles kasvanud armsas Võru linnas. Hinganud rõõmuga maaõhku ja laulnud nii palju kui võimalik. Ülikooli tulin õppima Tallinnasse ja nüüdseks olen ka oma kodu siia rajanud. Ma jumaldan muusikat – igas vormis, igas keeles, igas rütmis. Minu enda muusikaarmastus tõi mind ka õpetajaameti juurde. Naudin seda väga! Eriti just seetõttu, et olen ka ise tihti just õppija rollis. Iga klassikollektiiv õpetab ka mind – olema lapsemeelsem, loovam, lihtsatest asjadest vaimustuv. Kodus õpetavad mind ka kaks pisikest tütart, kellega pole mitte kunagi igav.

Olen südamest tänulik sooja vastuvõtu eest, armas RaM kool.

 

JEKATERINA YASHINA

Mõned (oletatavasti) huvitavad faktid minu elust:

• Olen pärit Haapsalust.
• Olen ka natukene Pärnu elanik (gümnaasiumis käies elasin Pärnus).
• Huvi keelte vastu tekkis gümnaasiumis ja alles 12. klassis otsustasin, et lähen edasi keeli õppima. Muidu olin alati loodussuunaga klassis.
• Mina ei ole ainuke õpetaja oma suguvõsas, kuid olen esimene vene keele õpetaja! 🙂
• Kooli ajal käisin kunstikoolis ja mulle meeldib joonistada.
• Ei oska laulda (üldse!).
• Mulle meeldib rulluisutada (suvel), uisutada (talvel).
• Mind teeb rõõmsaks pidev õppimine ja eneseareng.
• Olen koertearmastaja, kuid kodus on mul kass.
• Minu isiklik moto elus: peale vihma tuleb alati päike ehk vaatamata sellele, et elu on nii "eriline", tuleb mõelda positiivselt ja alati minna edasi!😇

 

ELO VALDSAAR

I was born near Philadelphia where I was delivered by an Estonian doctor.  Dr. Susi‘s hospital may have been 120 kilometers away but it made perfect sense to my Estonian parents to drive such a distance. In fact, it was absolutely normal for my family to drive hundreds of miles on the weekends just to spend time with other Estonians.  I spent most of my summers in Ontario, Canada attending Estonian camp, living with five families on a farm, going to Estonian gatherings, and finally getting my degree at The University of Toronto.

So, while I have traveled the world over as an adult,  Estonia feels most like home. And it is truly an amazing feeling to now draw on my own experiences as an Estonian American to teach English. For while I have taught gifted bilingual children for over 30 years, it has been really exciting to apply both my English and Estonian knowledge to prepare  my  RAM students  for their English exams and the need to communicate with English speakers here and abroad.

But what makes me most grateful is the conducive  learning environment of Rocca  Al Mare Kool created by such supportive  teachers and staff. Their team work with each other and the students is exemplary. The students are often curious and open to new ways of learning. They make many perceptive comments once they are comfortable speaking…  And as my students share , I learn too ; Their performances, presentations,  debates, struggles in life , and questions about their future all help me understand what Estonia is in the here and now. I feel privileged to be part of this microcosm that is called Rocca al Mare Kool.

 

Sündisin Philadelphia lähedal ja mind aitas ilmale eesti arst. Doktor Susi haigla võis asuda 120 km kaugusel, aga eestlastest vanematele tundus see igati loogiline sõita nii kaugele. Tegelikult oli see mu pere jaoks vägagi tavaline, et sõideti nädalavahetustel sadade kilomeetrite kaugusele lihtsalt selleks, et veeta aega teiste eestlastega. Suurem osa oma suvedest veetsin Ontarios, Kanadas, kus osalesin väliseesti laagrielus, elades koos 5 perega ühes farmis ja osaledes eestlaste kokkusaamistel. Ülikoolikraadi omandasin Toronto Ülikoolis.

Täiskasvanuna mööda maailma ringi reisides olen just Eestimaad tajunud kui oma kodu. Ka tundub nüüd imelisena anda oma kogemusi edasi Ameerika eestlasena, õpetades inglise keelt. Olen õpetanud keele alal andekaid õpilasi üle 30 aasta. On tõesti suurepärane kasutada oma inglise ja eesti teadmisi, et ette valmistada RaM Kooli õpilasi inglise keele eksamiks, mis tagaks neile võimaluse suhelda inglise keele kõnelejatega siin ja välismaal.   

Kõige rohkem tekitab minus tänutunnet õppimist soodustav keskkond siin Rocca al Mare Koolis, mille on loonud toetavad õpetajad ja töötajad. Koolitöötajate omavaheline tiimitöö  ja koostöö õpilastega on tõeliseks eeskujuks. Õpilased on tihti uudishimulikud ja avatud uutmoodi õppimisele. Õpilased osalevad protsessis ja teevad asjakohaseid märkusi, kui nad tunnevad end (inglise keelt rääkides) mugavalt. Iga kord, kui mu õpilased midagi jagavad, siis õpin ka mina. Nende etteasted, arutelud, elukeerdkäigud ja küsimused oma tuleviku kohta aitavad minul paremini mõista, mis on Eestis tähtis nüüd ja edaspidi.

Tunnen end priviligeeritult, et saan olla osa sellest mikrokosmosest nimega Rocca al Mare Kool.

 

LÄHIAJA SÜNDMUSED
  • 17. detsembril kontsert-jumalateenistus Kaarli kirikus õpilastele ja õpetajatele (pered saavad kontserdist osa otseülekannet vaadates)
  • 5. jaanuar 2022 - uue õppeperioodi algus
  • 22. jaanuaril 2022 Roosad käärid (https://www.facebook.com/RoosadKaarid)