KEELE-JA KULTUURIREISID TOIMUSID TAAS!

Kevadisel koolivaheajal toimusid pärast kaheaastast covidi tõttu tekkinud pausi taas keele- ja kultuurireisid. Kaheksandad klassid sõitsid keelereisile Inglismaale, Brightonisse, üheteistkümnendikud Saksamaale Berliini, Prantsusmaale Nizzasse ning Hispaaniasse Malagasse. Kui kahju kooliperel ka ei olnud, Venemaale keelereisile sõita ei olnud võimalik ning seega jagunesid õpilased teiste maade vahel. Järgnevalt saabki lugeda keelereisidel käinute meenutusi.

Inglismaa, Brighton

Brighton on suvituslinn Inglismaa lõunarannikul, Ida Sussexi maakonnas, umbes tunniajase sõidu (76 km) kaugusel Londonist. Elanikke on seal viimase rahvaloenduse andmetel 290 885. Reisi esimeseks tõsisemaks katsumuseks oli peredesse jagamine. Õhus oli ärevust: kes minule järgi tuleb ja kas ma saan ikka oma sõbraga koos elada? Pärast paaritunnilist segadust oli koolimaja fuajee tühi ja kõik omale pered leidnud.

Esimene koolipäev 26.aprillil algas kohe õuesõppega: umbes tunniajalise jalgsimatka järel Brightoni jahisadamasse ootas meid seal kaater, mille pardal nautisime linna panoraami ja päikesepaistet, aga eelkõige üksteise seltskonda. 

Ka järgmise päeva esimene pool möödus värskes õhus fotojahil, mille käigus tuli üles leida kõik Brightoni tähtsamad vaatamisväärsused alates Royal Pavilionist ja lõpetades vana kalurikülaga, millest tänane linn on alguse saanud. Õpetajaid mängu ei võetud, mistõttu otsustasime endile „Meie Matka“ korraldada. Sõitsime bussiga kohta nimega Seaford. Tunnikese jalgsimatka järel jõudsime rannikule, et valgeid kriidikaljusid imetleda. Korjasime kivikesi, viskasime lutsu ja nautisime vaadet. Küllap oli see enam vähem sama, mis avanes umbes aastal 54 e.m.a. Julius Caesarile, kui ta oma sõjaväega Suurbritannia lõunarannikule lähenedes läbi udu merest valget maad nägi tõusmas. „Alba, alba“ ehk valge, valge olevat legendi järgi madrus mastikorvist hüüdnud. Sellest ka Inglismaa poeetiline nimi Albion. 

28.aprilli hommikupoolik leidis meid taas mere äärest. Ees ootas i360 vaatetorni külastus. Seda võiks pidada ka maailma esimeseks vertikaalseks köisraudteeks. Sujuvalt tõusval ja laskuval sõõrikukujulisel klaasist platvormil saab poole tunni jooksul nautida igasse suunda avanevaid vaateid ja see klaasist kapsel tõuseb tõesti kõrgele: 450 jalga ehk 137 meetrit. 

29.aprillil sõitsime väikelinna nimega Lewes. Seal oli lihtsalt ilus. Vana kindlus, veel vanemad kloostrivaremed ja mitmed täiesti kaasaegsed kohvikud. Muuhulgas on see linnake, kuhu kuningas  Henry VIII oma viimase abikaasa, Cleve Ann’i (Anne of Cleves) pagendas, sest talle Ann lihtsalt ei meeldinud. Palun mitte segi ajada tänapäeva krimikirjaniku Ann Cleeve’ga, kelle lugude põhjal on valminud briti teleseriaalid „Vera“ ja „Shetland“, mida meiegi telekanalitel näidatud.

30.aprillil toimus rongiekskursioon Londonisse. Päev algas Inglismaa rongiliikluse seisukohalt üpris tavaliselt. Teatati, et meie rongi ei välju, sest pole ühtki vaba meeskonda. Õnneks leiti umbes kahekümne minutiga nii rong kui ka meeskond ja sõit sai alata. Kaks tundi jalgsimatka Londonis on muidugi nagu üks tilk vett kuumale kerisele, aga meil õnnestus siiski need kõige kuulsamad postkaardivaated ära näha. Isegi Briti Muuseumist jõudsime läbi joosta. London oma 2000 aastase ajalooga väärib kindlasti eraldi (korduvaid) külastusi ja nii ei hakka ma ka leheruumi raiskama, et kirjeldada kirjeldamatut.

1.mail, meie reisi viimasel päeval, käisime esmalt Windsoris, kus Inglise kuninganna Elisabeth II armastab vabal ajal olla. Veidi enne Windsorit on üks iselaadne mälestusmärk, mis on eriti ameeriklaste hulgas populaarne sihtkoht. Keset põldu ringikujuliselt seisvad toolid meenutavad 1215. aastal allkirjastatud dokumenti nimega Magna Carta. Seda dokumenti võib pidada demokraatliku riigikorralduse aluseks, sest sätestas seaduse, et ka kuningas allub seadusele. Windsori linnake oli lipuehteis ja kuninganna plaatina juubeliks juuni alguses valmis. Kuninganna Elisabeth II on tänaseks 70 aastat troonil olnud.  

Oxford on vanim ülikooli inglise keelt kõnelevas maailmas. Teadaolevalt asutati üks kolledžitest seal juba 12. sajandi algul.  See on ülikool, kuhu pääsevad tippude tipud. Oxfordi ülikooli on ka mitmed eestlased lõpetanud. Ehk on nende hulgas tulevikus ka mõni RaMikas? Miks mitte? 

(Tegelikult on neid sinna juba jõudnud küll. Möödunud aastal lõpetas Oxfordi ülikooli doktorikraadiga meditsiiniteaduse vallas meie vilistlane Susan Kilgas, kes jätkab hetkel Harvardi ülikoolis järeldoktorantuuris – toimetaja täpsustus)

Ja siis saabus 2. mai ehk kojusõidupäev. Hommikupoolikul said mõned veel kuulsal Brighton Pier’il ehk rannakail lustida. Kes tahtis, käis tiiru karusellil, kes tahtis, sõi Fish ’n’ Chips’e. Kõik, kes olid vahepeal haiged olnud, said enam-vähem terveks. Kõik jõudsid varem või hiljem koju. Õpetajad said kohe järgmisel päeval  õpetama hakata ega pidanud endale enam päev otsa asendustegevust otsima. 

Margit Kariis, inglise keele õpetaja

 

Saksamaa, Berliin

„Wir kommen wieder!“ („Me tuleme tagasi!“), kõlas nii mitmegi õpilase suust, kui keelereis Berliinis oli lõpusirgele jõudmas. Kevadisel koolivaheajal oli 11. klassi õpilastel võimalus täiendada oma keele- ja kultuuriteadmisi Saksamaal. Esmakordselt Rocca al Mare kooli ajaloos reisisid koos nii B- kui ka C-keele saksa keele õppijad. Iga koolipäeva hommikul (peale negatiivseks osutunud koroona kiirtesti tulemust) asuti õppima ja pärast lõunasööki liiguti giidi eestvedamisel linna selle rikkalikku kultuuri avastama. Õpilaste huvi Berliini vastu ei raugenud ka peale kõige väsitavamat ekskursiooni. Lausa vastupidi, energiat jagus nii õhtusteks koosolemisteks kui ka mõne huvitava tänavatoidurestoraniga tutvumiseks. Hommikused vestlused koolimajas keerlesidki selle ümber, et kuidas keegi oma majutusperes keelega hakkama sai või milliseid asukaid Berliini loomaaias esmakordselt nähti ja kui kiiresti ikkagi jalgratturid linnas liiguvad. Nii mõnigi reisisõpruskond jõudis Berliini omapäi risti-põiki läbi sõita. Päikeserohked päevad ja kevade märkamatu tärkamine ei lasknud koduigatsust tunda, vaid  tekitasid (mõnelegi suure üllatusena) hoopis salasoovi Berliini tagasi tulla. Koosolemise ja koostegemise rõõm kandus üle kõigile: nii hea oli pääseda välja oma tavarutiinist ja kuuluda üürikeseks ajaks sellesse 28-liikmelisesse mõnusalt probleemivabasse ja huumoriküllasesse  reisiseltskonda. 

Helen Tiitus, 11.c klassijuhataja

 

Prantusmaa, Nizza

Keeleõppereis Lõuna-Prantsusmaale oli teekond küpsesse kevadesse. Meie veel talverahus puhkavad meeled tuli kiiresti ellu äratada. Kõik oli kuidagi ülev nii täisõites ja lõhnades puhkenud looduse ilus kui inimeste meelsuses ja liikumises. 

Elasime ja õppisime Antibes. Vahemereäärne ajalooline linn sai ruttu omaks ja avastamist jätkuks kõikideks õhtuteks. Üleni taimeväätidesse mähitud ilusas keeltekoolis õppisime tundma prantsuse keele grammatika essentse. Väga meeldejääv oli kohtumine kooli kokaga, kes rooga jagades igaühele meist sügavalt silma vaatas ja meie maitsete ning päeva kohta huvi tundis. Jah, siinsed inimesed on omaette artiklit väärt. Igal juhul saime osa viisakusest igas võimalikus ja võimatus hetkes, ligimese märkamist ning abipakkumist. Selle võtame kõik kaasa…

Peale keeletunde külastasime Côte d’Azuri ehk Taevasinise ranniku linnu: Nice, Cannes, 

Monaco. Maalilised paigad ja vapustavad vaated andsid aimu, miks need linnad on meelitanud maailmakuulsaid kunstnikke, nagu Pierre Bonnard, Georges Braque, Paul Cézanne, André Derain, Henri Matisse, Claude Monet, Pablo Picasso, Auguste Renoir ja Paul Signac. Meil õnnestus Antibes´i muuseumis tutvuda ka Prantsusmaast inspireeritud Picasso loominguga.

Grasses külastasime ebatavalist Fragonardi parfüümimuuseumit, et avastada parfüümi valmistamise saladusi  antiikajast tänapäevani. 

Saint Paul de Vence oma ajaloolise arhitektuuri ja tänavatega pakkus äratundmist Tallinna vanalinnaga. Väike linnake, mis kõrgub 15. sajandi keskpaigast pärinevate müürivallide vahel, on justkui muinasjutust oma restoranide, kitsaste tänavakäikude, kaupluste ja saja galeriiga. 

Kõik need Prantsusmaa hetked maitsete, lõhnade, helide ja vaadetega on talletatud meie  mällu, et kanda seda igavesti kaasas ja sobival hetkel meenutada…

Suur tänu meie prantsuse keele õpetaja Hans Bertrand Mugnierile, kes oli parimaks teejuhiks Prantsusmaa avastusretkel, ning loomulikult tänu ka meie koolile, kus üldse selline keeleõppe tavaks on. 

Kristina Rajando, 11.c klassijuhataja

 

Hispaania, Malaga

Esmakordselt meie kooli keelereiside ajaloos käisid hispaania keelt c-keelena õppivad õpilased keelereisil Hispaanias, Malagas. Sealse korralduse, ekskursioonide ja keeleõppega jäid õppurid väga rahule ning tulid tagasi täis energiat ning indu veel rohkem hispaania keelt õppida. Mõned õpilaste muljed:

Mulle meeldis väga, et koolis õppimine oli ainult hispaania keeles ning et meil ei olnud kindlat õpikut. Samuti suutis õpetaja meile lihtsalt selgeks teha, mida peame tegema, ning tänu sellele sujus õppimine paremini.

Koolis oli väga tore õpetaja ning tundidest oli kasu. Kuna ei olnud ammu keelt õppinud, siis paljud asjad olid meelest läinud, aga korrates tulid meelde ning tunnid olid alati kasulikud ja lõbusad.

Ma jäin väga rahule oma perega, kuna minu peres olid kõik väga sõbralikud ning toidud ja elamiskoht oli väga hubane. 

Mina elasin nädal aega rannaäärses majas ning meie host-ema oli väga tore ja sõbralik. Suhtles meiega peamiselt hispaania keeles, aga kui ei saanud üksteisest aru, siis kasutasime translate’i. Jäin maja asukohaga ja perega väga rahule. 

Mulle meeldisid Nerja koopad ning Malaga linnatuur ja Picasso muuseum.

Kõik väljasõidud olid huvitavad ning iga ekskursioon oli õpetlik.

Mulle meeldis enim see, et oli palju vaba aega omapäi linna uudistada ja kohalike inimestega suhelda.

ROCCA AL MARE KOOLI NOORTEANSAMBEL ÕUNAKE TÄHISTAB OMA KÜMNENDAT TEGUTSEMISAASTAT

Sellest hetkest, kui 2012. aasta varakevadel soovisid gümnaasiumi neidudeansambliga ’RaMissimo’ liituda kolm 10. klassi noormeest, on nüüdseks saanud juba kümme aastat.

Ansambli ajaloos on lauljaid olnud üle kolmekümne. 

Koos ansambliga on gümnaasiumi lõpetanud Liis Oblikas, Laura Luik, Meril Tamm, Krister Kruusmaa, Ott-Kaarel Martens, Henri-Kaido Veermäe, Johanna-Leena Känd, Kätriin Pruul, Karoliine Pruul, Robert Reesar, Jürgen-Mikk Jōeleht, Joel Laanemäe, Hanna-Maria Toome, Kristo Olli, Villem Lassman, Liisa Naur, Felix Visser, Elis Käär, Birke-Elisabeth Jakobson, Paul-Arvid Sei, Birgit Tarien, Jorgen Järva, Lohe Isok, Laura Esta, Oliver-Marcus Reimann, Sanna Kruusmaa, Anna-Nicole Innes of Edingight, Marten Maalt ja Coco Rōōmusaar.

Praeguses koosseisus laulavad Elis Naur, Liselotta Jahnke, Kristella Rööpson, Anne-Liine Pruul, Adelina Girlin, Liisa Arakas, Joonas Kruusmaa, Robin Sõggel, Erko Kirjanen, Karl Mattias Pärloja ja Richard Reesar. 

Järgnevalt ansambli nimesaamise loost, sest vastav nimi on pea alati tekitanud kulmukergitusi ja seda eriti väljaspool RaM Kooli. 

Uudse koosseisu esimene esinemine pidi toimuma 2012. aasta vanema kooliosa kõnevõistlusel ’Demosthenese pärg’. Samas soovisid lauljad leida ansamblile ka uue nime, sest noormeestele eelmine verisoon kohe kuidagi ei sobinud. 

Nime otsiti päris pikalt ja selle leidmiseks korraldati isegi ansamblisisene konkurss. Algselt oli plaan, et tulevane nimi pidi kindlasti sisaldama kolme järjestikust tähte ’R’, ’a’ ja ’M’.

Ansambli asutajaliige Kätriin Pruul ja ansambli juhendaja õpetaja Hanna Renter meenutavad, et pakkumisi oli igasuguseid, nagu HaRaMoonia, AnagRaM, RaMuusika, KaRaMell, RaMbipalavik ja RAM MEGA-ULTRA ACTION VOCAL BLAST GROUP 2000! 

Arutelud, hääletused, draama ja tülid... Ei midagi, mis päriselt hästi kõlaks. Lõpuks oli käes kõnevõistlusel ’Demosthenese pärg’ esinemise päev ja asutajaliikmed Krister Kruusmaa ning Ott-Kaarel Martens seisid endises Kultuuri Õppetooli ruumis vägagi nõutult, sest teada oli, et ilma nimeta ansamblit õpetaja Hanna esinema ei lase, aga nime poldud siiani suudetud välja mõelda. Sellel hetkel oli samas ruumis ka õpetaja Toivo Lind, kes kuulis kimbatust ja pakkus muiates, et pange siis nimeks hoopis ’Õunake’. Nali naljaks, aga lauljad otsustasidki viis minutit enne lavadebüüti, et panemegi ’Õunake’. Saab vähemalt lavalt õpetaja Toivo nägu vaadata. 

Nii jõudiski võistluse ajal klaveri taga istuva õpetaja Hannani ruuduline vihikuleht, millel nimevalikut kõigi ansambliliikmete allkirjadega kinnitati. Kui õpetaja Hanna uue noorteansambli ’Õunake’ esinemise välja kuulutas, oli õpetaja Toivo „kajakas“ nimevaliku vääriline ja nii õunaaed alguse saigi! Ei osanud aimatagi, et selle spontaanse otsusega vokaalansamblile imidž sai loodud. 


Ansambel ’Õunake’ 14.06.2013, foto Jarek Jõepera

Järgmise kümne aasta jooksul on vokaalansambel ’Õunake’ esinenud väga mitmetel üritustel nii koolisiseselt kui väljaspool RaM Kooli. Nende hulka kuuluvad juba mainitud kõnevõistlus, jõulukontsert-jumalateenistus Kaarli kirikus, vabariigi aastapäeva etendus, tunnustusõhtud, erinevad aktused ja kontserdid ning Valge Klaveri kultuuriminutid. Mitmetel aastatel on toimunud kas ansambli aastalõpukontsert või on see asendunud muusikalavastusega.


Boris Kõrveri muusikaline komöödia ’Mees Pisuhännaga’ 28.03.2019, foto Peeter Hütt

Väljaspool kooli on esinetud Reaalkoolis toimuval vokaalansamblite konkursil ’Volüüm’ ja Jõgeva Gümnaasiumis Alo Mattiiseni päevade raames toimuval vokaalansamblite konkursil. Samuti on esinetud Euroopa Noorteparlamendile. 

Kultuurikatlas Euroopa Noorteparlamendile esinemise eel 19.02.2018, foto Hanna Renter

Vägagi meeleolukateks on kujunenud ansambli pea iga-aastased kultuurilised väljasõidud, kui on külastatud Keila-Joa lossi ja selle ümbrust, Suure-Jaanis heliloojate Kappide majamuuseumit ning Hüpassaares Mart Saare majamuuseumit, Kärus kärumuuseumit ja Viljandis Jaani kirikut ning lossivaremeid. Viimaste külastuste hulka kuulus ka Arvo Pärdi Keskus. 


Keila-Joa lossis Keila-Joal 16.06.2015, foto Hanna Renter


Heliloojate Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis 28.05.2017, foto Hanna Renter


Käru Muuseumis Kärus 2.06.2019, foto Hanna Renter

Järgnevalt mõningaid meenutusi ’Õunakese’ liikmetelt läbi aja.

Krister Kruusmaa:

„Mulle meenub, kui tegime väljasõidu Keila-Joale ja sattusime seal mingisse pulma. Me olime jõe kohal silla peal laulnud ja siis tuli üleni valges ülikonnas ning punase nööpaugu lillekesega pulmaisa ja ütles, et me võiksime pruutpaarile väikese üllatuse teha. Ja siis me laulsime ’El Grillo’t’ (renessansiaegse helilooja Josquin Desprezi looming) ja seda teist itaalia madrigali…“

Robert Reesar aitab meenutada: „Matona Mia Cara!“ (renessansiaegse helilooja Orlando di Lasso looming)

 

Karoliine Pruul:

„Minu jaoks tundus Õunake nagu eriline klubi, kuhu kuulumine oli suur au ja kui ma sinna sattusin, siis alguses ma arvasin, et see on eriti akadeemiline keskkond, kus keegi nalja ei tee, kuid jää sulatasid pidevad toredad ühised naljad ja mõned ägedad korrad, kus proovi alustuseks õpetaja Hanna meile naljakaid loomavideoid näitas. Muidugi ei saa mainimata jätta ka meie armastust ’Hymn of Acxiom’i’ vastu (Vienna Teng’i looming), kui me ei tahtnud oma lõpukontserti ilma selleta mitte mingil tingimusel teha. ’Õunakese’ märgi omamine on igavesti vahva privileeg.“

 

Sanna Kruusmaa:

„Kõik ansambli poiste poolt esitatud naistepäeva esinemised olid alati vahvad ja südamlikud ning hästi kokku pandud. ’Õunakese’ tüdrukutele olid broneeritud istmed esireas, kust saime neljapäevasel Kultuuriminutite vahetunnil seda šõud vaadata.


Ansambel ’Õunaboyz’ esinemine 5.03.2020, foto Hanna Renter

Mäletan ka seda ikaldust kui üritasime läbi Google Meet’i proovi teha ja lõpuks salvestasime eraldi hääli ning saime sellest kokku muusikavideo. See oli igati huvitav aeg, kus selgus, et internet ja lauluansambli proov eriti ei toimi, aga naljakas oli igatahes.“

 

Adelina Girlin:

„Minule meenub, kuidas ma ’Õunakesse’ sain. Läksin vahepeal 10. klassis teise kooli, arvates, et mujal on teistsugusem pesa, kuhu sobituda, kuid kokkuvõttes naasin nädala pärast RaM Kooli tagasi ja minu uurimistöö juhendajaks sai meie Õunapuu (nii kutsutakse ansamblisiseselt õpetaja Hannat). Pärast pikka ja sisukat vestlust sain kutse liituda ansambel ’Õunakesega’ ja 11. klassis mõistsin, et tõepoolest kuulun õigesse seltskonda. Mina olen ka suur tsitaatide koguja ja mul on jäänud lausa igaks päevaks kummitama Joonase (Joonas Kruusmaa) poolt öeldud naljajupike, mis on seotud Jaan Tätte ’Silveri lauluga’. See kõlas järgnevalt – "Selver, kus on sinu pirukad…". Väga toredaks osutus Karli (Karl Mattias Pärloja) poolt välja pakutud tants Laura Põldvere laulule ’On Meie Aeg’. Aitäh selle minu jaoks lühikese aja eest, mille olen veetnud meie armsate liikmete ja Õunapuuga!

 

Erko Kirjanen:

„Õunake on põhjus, miks end ka kõige raskematel esmaspäevahommikutel kooli vedada ja terve nädal on motivatsiooni pingutada, et järgmisel esmaspäeval uuesti proovi tulla. 

Ma olen väga tänulik sooja vastuvõtu eest ansamblisse. Minu esimene esinemine ’Õunakesega’ andis juurde kirjeldamatult julgust viibida laval lauljana. Aitäh Õunakesed ja Õunapuu!“

Vanema kooliosa tunnustusõhtu 25.05.2022, foto Maris Kilmi

Ansambel ’Õunake’ tähistab 16. juunil kell 18:00 oma kümnendat juubeliaastat kontserdiga RaM Kooli aulas.

Suur tänu kõigile, kes on aidanud meil areneda, kasvada ja vilja kanda!

Üks Õunapuu kõigi Õunakeste ja kõik Õunakesed ühe Õunapuu eest! 🍎

 

RAM KOOLI NOORTEKOOR – 10

RaM Kooli noortekoor kogunes esimeseks prooviks reedel, 13. jaanuaril aastal 2012. Kell 14.30 ootas lauljaid aulas viis tooli (rohkem ei julgenud panna). Õnneks jäi siis ja jääb ka praegu viiest jätkuvalt väheks. Seni suurim oli koosseis juubelilaulupeo hooajal 2018/2019, kui kooris laulis 104 lauljat.

Vaatamata vahepealsetele keerukatele koroona-aastatele ei ole Rocca al Mare Koolis huvi koorilaulu vastu kuhugi kadunud. Noortekooril on seljataha jäänud rõõmustavalt sisukas hooaeg – esinemised kooli jõuluteenistusel, EV aastapäeva etendustes, heategevuslikul kevadkontserdil, tunnustusõhtul ning koori 10. sünnipäevale pühendatud kontserdil. 

Meie suureks rõõmuks sai 14.-15. mail Vodjal teoks noortekoori  järjekorras 17. laager, mida ootasime kaua – tervelt kaks aastat. Mõneti on taolised restardid isegi head – alustaks justkui päris otsast ning kõik tegevused saavad uuesti värske pilguga üle vaadatud ja läbi kaalutud. Laagri lõpuks olid laulud selgemad ning positiivset energiat tuli õdusast paigast, suurepärasest seltskonnast ja koostegutsemisest kuhjaga juurde. 

Rubriik „Koorilaulja kirjutab“: 

• Mul ei olnud midagi, mis mulle poleks meeldinud ning ootan juba järgmist laagrit. (Rasmus, tenor)

• Koorilaagri tegid toredaks meie oma inimesed, koos mängitud seltskonnamängud, õhtune ühislaulmine ja Vodja päikesepaisteline ilm. (Annabel ja Ethel, aldid)

• Abiturientidena oleme jäänud paljudest asjadest ilma ning koorilaagritest tundsin väga suurt puudust. Toredaks teeb selle ka see, et saab erinevate lendudega tutvuda, kellega sa tavaliselt koolis ei suhtle. (Anastasia, alt)

• Ma arvan, et laagri tegid toredaks ühistegevused, eriti õhtul olnud öölaulupidu. (Mats Jaak, bass) 

• Mis ma alati laagrites märkan, on see, et pole tähtis, kus sa oled, vaid kellega oled. Hea seltskond on alati toreda laagri ja hubase tunde saladus. (Mirelle Malle, sopran)

• Väga meeldis igasuguste seltskonnamängude mängimine, öölaulupidu, üleüldine laulmine. (Henri, bass)

• Äärmiselt lõbus nädalavahetus oli! Eriti meeldis mulle meie öölaulupidu. See oli nii armas ja eriline ettevõtmine ning selliselt hämaras sõpradega koos tuntud laulude laulmine tegi südame soojaks.  Üldiselt ületas koorilaager mu igasugused ootused ja oli kui preemia peale pikka koroonaaega, kui me laagrit korraldada ei saanud ning lahe vaheldus tavalistest reedestest proovidest. (Johanna Maria, sopran)


Foto noortekoori 10. sünnipäeva kontserdilt 03.06.2022. Pildistas Maris Kilmi

 

Noortekoori missioon on läbi aastate olnud üks: inimesi rõõmustada ehk isegi õnnelikumaks teha; tekitada või hoida huvi koorimuusika vastu ning parimal juhul kujundada vajadus koorilauluga jätkamise järele. 

Sünnipäevakontserdil ütles abiturient Carl Valgus oma kõnes järgmist: 

/…/“Ei läinud palju aega, kui sain aru kooris laulmise võlust. See ühtekuuluvus ning

soojuse tunne on ainulaadne. Istumist ja laulmist siinsamas aulas igal reedel nende imeliste

inimestega iseloomustab distsipliin ja hoolivus. Täpsemalt oma kultuurist hoolimine ning selle

säilitamine, mille kaudu sünnib meie rahva identiteet. Just sellesama kultuuri kaudu oleme

maailmas suuremad ja nähtavamad. See traditsioonide jätkamine, isegi kui see meile endile

märkamatuks jääb, on protsess, mille käigus loome me endale midagi, mida

kaitsta ja hoida, miskit, mis hoiab meie vaimu ärksana ka kõige raskematel aegadel.“/…/. 

Täpselt nii ongi.

 

SUUR AITÄH KÕIGILE,

…. kes on noortekooris laulnud või teevad seda jätkuvalt. Koori näo kujundavad inimesed.

… kes on jaganud koorimuusikaga oma aega, lauluhäält ja armastust ja kogenud seeläbi üheshingamise ning koostegutsemise võlu;

…kes ei ole peljanud pingutust ega kartnud proovirutiini;

….kes noortekoori tegemistele kogu südamest kaasa elavad.

 

Laulame rõõmuga, hoiame üksteist ning tunneme, et oleme koorina hoitud!

 

Helerin Lehtla
koorijuht

06.06.2022

 

ROOSTIKU KOOLI VIIS AASTAT

6. mail pidasime Roostiku kooli 5. sünnipäeva. Kuidas me ennast seestpoolt näeme?

Kui ma Roostiku kool oleksin, kirjutaksin iga nädal endale ajakava. Planeeriksin oma nädalaid täpselt nii, et jõuaksin lasta 6. talvel korraldada Vana-Kreeka spordipäevi ning väljasõite loodusklassidesse. Teeksin nii, et iga päev hingaksime kooli ajal värsket õhku ja tunneksime end koolis hästi. Iga laps saaks end näidata parimast küljest, näidata enda loomingulist poolt. 

Iris 6. talv

 

Roostiku kooli viis aastat arvudes.

Roostiku esimene aasta, Roostiku esimene projekt vanematele „Mina ise“

 

Number üks

Üks kool: Rocca al Mare Kooli ROOSTIKU  kool

Üks suund: ENNASTJUHTIV õppija 

Üks unistus: VABADUS ja VASTUTUS õpiteel

Kui ma Roostiku kool oleksin, siis käiksin ringi ja vaataksin laste töid. Õuepausidel mängiksin lastega palli, kulli, ukakat ja teisi mänge. Ma oleksin väga-väga õnnelik! 

Arabella 1. talv

 


Roostiku teine aasta, Roostiku teine pesa, esimene ajalahe toimetus

Number kaks

Kaks Vana-Kreeka stiilis olümpiamängude projekti 6. talve taktikepi all 

Kaks filmiprojekti: animafilmid ja jubejuttude filmid 

Kaks luulekohvikut ja kaks filmiõhtut

Kui ma oleksin Roostiku kool, siis ma oleksin edukas, tubli, sõbralik, tark ja oleksin kõige toredam maja maailmas. 

Steven 2. talv

 


Roostiku kolmas aasta, Roostiku esimese oma laulu esmaesitus

Number kolm

Kolm pesa: Roostiku tänaval, Arigato majas ja Lesta tänaval

Kolm lõunasöögi perenaist: Kertu, Anneli ja Jelena

Kolm jubejuttude ja muinasjuttude jutustamise ööd 

Kui ma Roostiku kool oleksin, siis mu seinal oleks sinililled, maas tomatitaimed ja suur õnn. Oleks rõõmus, et ma kool olen. Mu sees toimuks palju lõbusaid hetki. 

Jakob 3. talv

 


Roostiku neljas aasta, esimene pannkoogitegu Roostiku kolmanda pesa õuel

Number neli

Nelja taime kasvatamine Roostiku pesas: kartul, päevalill, saialill ja tomat 

Neli õnnevalamist uue aasta esimesel koolipäeval 

Neli laste initsiatiivil toimunud ürituste seeriat: ametite stiilipäevad, lemmikloomad koolis, kendama võistlus, novembrikuu tähtpäevade tähistamine 

Kui ma Roostiku kool oleksin, siis ma meeldiks endale väga, sest kõik on kõigiga sõbralikud, head, toredad, lahked, abivalmid, ägedad, lahedad ja enda moodi.

Meribel 4. talv

 


Roostiku kooli viies aasta, esimene väike juubel, Vana-Kreeka jumalate seltskond 

Number viis

Viis aastat Roostiku kooli

Viis õpetajat viiel aastal Roostiku pesas toimetamas: Airi, Kaja, Erika, Ingrid ja Aarne

Ja kuus vanuseastet ehk kuus talve

Kui ma oleks Roostiku kool, siis mu šokolaad oleks magus, kuid mitte lääge ja mu šokolaad oleks väga tervislik. Mu ümber oleks alati päikseline või lumine, vahel võib-olla ka vihmane. Mu ilm oleks selline, nagu lapsed tahaksid. Ma oleks väga tänulik, et sellised õpetajad mu sees töötavad, sest ilma nendeta ma ei oleks Roostiku kool. Ma oleks väga uhke selle üle, et mu sees lapsed õpivad, sest ilma nendeta ma poleks kool. Ma oleks õnnelik ka sellepärast, et ma asuksin mere ääres ja naudiksin ilusat vaadet ning hingaksin sisse merehõngulist õhku. Ma oleks uhke ka selle üle, et minu seintel on minu laste ilusad tööd, sest kõik need tööd on omamoodi. Ma oleksin õnnelik kõige üle, kui ma oleksin Roostiku kool. 

Isabel 5. talv

Roostiku kooli spordipäev suure kooli staadionil

Ja veel numbreid

Roostiku koolis on toimetanud 20 õpetajat.

Roostiku kooli 6. talve on lõpetanud 32 õpilast ja kohe lendavad suurde kooli veel 10 last.

Roostiku koolis on õpijuhiste järgi õppinud 100 last.

Roostiku koolis on 14 projekti lõppenud esitlustega vanematele.

 

Kui ma Roostiku kool oleksin, hoolitseksin oma pere eest ja aitaksin neil mõnusalt õppida. Ma lennutaksin aasta lõpus kõige vanemad sooja suvesse ning sealt edasi suure kooli 7. klassi. Ma ootaksin neid järgmine aasta külla, et nad saaksid rääkida, kuidas on neil läinud teise eluviisiga suures koolis ning saaksin neid korra veel naermas näha.

Rianna 6. talv

Kui ma oleks Roostiku kool, ei lõpetaks ma kasvamist, kasvaks suureks ja ilusaks. SAAN ISESEISVAKS!

Enriko 5. talv


Roostiku õpetajad neljanda aasta lõpus esimese putukahotelli juures

 

Külastage ka meie kodukat, kust saate lugeda Roostiku koolist ja vaadata pilte meie viie aasta tegemistest.  https://ramkool.edu.ee/roostiku/

Roostiku kooli pere

 

MEIE TOIVO LIND!

Meie armas õpetaja Toivo võtab algaval õppeaastal vastu uue väljakutse, mille nimi on: AEG ISEENDALE. Ta saab nüüd veeta lugematuid tunde oma maakodu verandal, vaadelda ja märgata, mis toimub looduses ning hoida silm peal oma hingelinnul - kotkal, kes end ikka „juhuslikult“ Toivo teele sätib. Ehk tal õnnestub seal Varbla pärapõrgu paradiisis panna aeg liikuma nõnda, et teda ei tabaks iga-aastane augustikuine ärevus ning ta saab nautida aastaringset hingerahu parajas koguses vaimurahutusega uute raamatute ja elamuste järele. Äkki paneb üle kümnete aastate taas piibugi põlema …  

Kas otsus koolitööst eemale tõmbuda oli raske tulema või oli see pigem asjade loomulik käik? Kas tundsid, et nüüd on aeg hakata iseendale elama?

Tegelikult see tuleb tasapisi. Hakkasin juba eelmisel aastal tajuma, et seoses koroonaaja ja õpilastega kontakti puudumisega pole koolitöö enam päris see, millega mina tahaksin kaasa minna. Aga kuna sel õppeaastal oli võimalus jälle tundides olla ja veeta aega õpilastega silmast silma, siis oli see täielik nauding. Õpetasin väiksema koormusega ja see on olnud minu jaoks suurepärane aasta. Ja lahkuda tuleb siis, kui oled veel meister. Mul on hea tunne, et ka sel aastal valis 12. klass mind viimast tundi andma. Ilmselt ma siis päris seniilne ei ole (naerab). Hea tundega ära minna on minu jaoks hästi oluline. 

Seniilsusest on muidugi asi väga kaugel ja meistristaatus ei ole mitte ainult viimase õppeaasta tiitel. See on sinuga kaasas käinud kogu Rocca al Mare koolis töötamise aja. Meenuvad õpilaste tänukõned ja etendused, kus ikka õpetaja Toivot tsiteeritakse. Mis hetkel sa said aru, et eesti keel ja kirjandus on sinu tee?

Koolis tegin ma ettevalmistusi selleks, et minust saaks arst. Minu parima sõbra isa on meditsiiniprofessor Hubert Kahn ja tema mõjutused olid nii tugevad, et nende tulemusena  pühendusin oma õpinguis keemiale ja bioloogiale. Kui ma lõpetasin keskkooli, siis oli minu iseloomustusel kirjas, et sobib õppima ennekõike reaalaineid. Aga siis pöördus elu nii, et ma ei jõudnudki Tartusse, tuli jääda kodulinna ja minna Pedagoogilisse Instituuti. Ja nüüd tuleb vahele saatus! Kuna ma olin lõpetanud Kadrioru Saksa Gümnaasiumi (42. Kk), siis plaanisin ma minna õppima saksa keelt. Dokumentide vastuvõtus istus minu vastas umbes 80-aastane härrasmees, vaatas mulle otsa ja küsis: „Sa oled ju Eesti mees?“ „Jah,“ vastan mina. „No aga miks sa siis saksa keelde tahad minna?“ Ma siis selgitasin, et mul on huvi saksa keele ja kultuuri vastu.  Seejärel rääkis ta mulle pool tundi eestlaseks olemisest, eestlusest, kultuurist ja lõpuks jõudsime Kalevipojani välja. Võib öelda, et ta rääkis mu ära. Alguses olin ma väga õnnetu, sest sellele erialale oli tol aastal väga palju soovijaid ja ma sain aru, et mul ei ole mitte mingisugustki lootust. Ja jälle lööb saatus sisse. Ma sattusin kirjandiga kümne parema sekka ja ülejäänu oli juba vormistuse küsimus. Huvitav oli veel see, et sel aastal ei läinud saksa keelde mitte ühtki noormeest ja veel pool aastat käidi saksa keele kateedrist mind veenmas, et ma üle tuleksin. Aga ma jäin eesti keelde ja papa Raielo, kes mind vastuvõtmisel mõjutas, tema ideed Kalevipojast ja Saarepiigast saatsid mind tema loengutes terve esimese aasta. Ja kui ma kevadel olin tema matustel, siis sain aru, et midagi langes nagu minu õlgadele. Saatus ongi see, mis määrab meie tee. Ja ma võin öelda, et ma tajun seda rolli, mis juhuse tahtel mulle langes. Ja muidugi mängis suurt osa ka minu kodune kasvatus. Meenub mu vanaema, kes oli väga eestimeelne inimene, tema teadmised Muinas-Eesti ajaloost jätsid minusse ilmselt samuti oma jälje, et ma sellise otsuse ikkagi tegin ja selle juurde jäin. Ma ei kahetse midagi, see on olnud põnev aeg.

Ja see, et sa Rocca al Mare kooli jõudsid? Kas see oli ka saatus?

Kõik need minu töökohad on ääretult põnevad olnud. Alguses suunati mind spordiinternaatkooli, kus mul olid väga vahvad poisid ja seal tegelikult sain ma aru, et õpetamine on minu teema ja minus on midagi, mis mind seob ainega ja mis seob õpetamisega.

Vahepeal olid mul väga huvitavad aastad Vetelpäästeühingu juurde loodud Metoodikakeskuses, mida mind kutsuti juhatama. Need olid pöörased aastad, kus tuli tegeleda igasuguste asjadega, alates vetelpäästespordist kuni ujuma õppimise propageerimiseni. Näiteks korraldasime Pirital Eesti esimesed Merepäevad. See oli aastal 1987. Ühel hetkel tuli idee, et hästi efektne oleks rahval vaadata, kuidas langevarjurid vette laskuvad ja vetelpäästjad neid päästavad. Siis aga selgus, et langevarjuriteks olid tütarlapsed, kes ei osanud päriselt ujudagi, ja kuna vetelpäästjad olid sel hetkel suures hoos oma vigurhüpetega laevalaelt, olid need vaesed tüdrukud seal tõeliselt ka uppumas. Viimasel hetkel suutsime nad ikka ära päästa.  Merepäevadel meid langevarjuritega „varustanud“ ALMAVÜ polkovnik ütles järgmisel päeval, et sellest sündmusest võinuks   kujuneda meile igavesti kestev kordamisõppus. Õnneks läks hästi. 

Sealt kooli jõudsin ma puht isiklikel põhjustel. Lapsed kasvasid ja ma pidin vaatama endale töö, et mul oleks ikka nädalavahetustel aega perega olla. Siis kutsuti mind  ülikooli õppejõuks ja jälle leidsin end olukorrast, kus tehti midagi uut. 1992. aastal hakati moodustama Riigikaitse Akadeemiat ja taas sattusin ma  loojate hulka. Jälle üks ääretult põnev aeg! Milline distsipliin! Kõige huvitavamad olid sõjakooli kadetid. Neil oli kombeks minu poole pöörduda: „Härra professor Lind!“ Ma räägin, et ma ei ole professor, nemad vastu, et meie jaoks olete! Sellised väga positiivsed läbisaamised on minu jaoks tähtsad. Ja Õigusinstituudi alguse juures sai oldud ja sealt mind ilmselt  soovitatigi Hannesele. Mul ei olnud küll plaanis kooli tulla, aga Hannes suutis mind veenda, et siia tuleb kokku palju huvitavaid inimesi - ja tuligi! Ja ma mõtlesin proovida. No ja nüüd on see koht mulle väga südamesse kasvanud. 

 

Huvitav, milliseid huvitavaid inimesi Hannes silmas pidas?. 

Meelde jäi just see, et Jaanus Vaiksoo nimi ei ütelnud mulle kohe mitte midagi. Aga praegu –  ilma Jaanuseta ei kujutaks meie koolielu üldse ette. Imeline kaasteeline ja sõber!  Ja see seltskond  – Jaanus, Jaak Uudmäe, Arne Saluveer, Ivo Varts, Tõnu Lember, Marek .. -  need esimeste aastate meestejutud ei unune küll eales! Kooliaasta alguses hindeid ei pandud ja sellist tunnet, et laupäeval hakkad ootama juba esmaspäeva - et saaks kiiremini kooli tulla-, seda pole ma kunagi enne ega pärast tundnud. Täitsa hull värk! See õhin! Et võtta oma klass ja õpilastega kokku kasvada! See oli tore!

Meenub Sul äkki mõni vahva ja värvikas lugu, mis on Rocca al Mare koolis ette tulnud?

Värvikaid lugusid on loomulikult, sest neid õpilaste vastuseid ja vastamisi on olnud ikka väga humoorikaid. Üks tuleb meelde, aga ära seda kirja pane! (naerab, lööb käega vastu põlve ja jutustab). Aga näiteks on õpilasi, kes vastavad ja ma kiidan, et küll on ikka hea mõttearendus, ma olen täiesti vaimustuses ja siis õpilane vaatab pikalt otsa ja ütleb: „Aga õpetaja, ma tsiteerisin ju Teid!“ Siis on kohe kahekordne rõõm! Aga kurbi asju on ka. Kurvaks teeb pinnapealne lugemine ja abimaterjalide otsimine, et lugemisest pääseda. Kui õpilane kirjutab, et Jevgeni Onegin jalutas Leningradis … ja ma mõtlen, et kui Puškin suri 1837, aga Lenin sündis 1870, kuidas see noor Onegin siis Leningradi sattus. Või kui 12. klass kirjutas Stepihundist ja üks õpilane tõdes, et Stepihunt istus oma toas ja luges mõttetuid meile (sic!). Siis ma saan aru, et minu jaoks need ajastute tajumise käärid muutuvad juba liiga suureks. Millest ma aga väga vaimustun ja mille üle olen väga uhke, on see, et  olen suutnud õpilastes  äratada loovust. Praegune 12.a – kuidas nad lavastasid viikinginaise matust! Ma tulin hommikul kooli… pime, mul võeti käest kinni, viidi mere äärde - tõrvikud kõikjal leegitsemas – ja kalda lähedal  lamas paadis naine.. ühtäkki kostis ülevalt kaldarinnatiselt  bassimörinal viikingite matuselaul. See käis lihast ja luust läbi! Tundmuse ja tunnete ehe edasiandmine - et see võib ka nii efektne olla! Ja seda juba 10. klassis! Ja selgi aastal tekitas 10.b film Jevgeni Oneginist katarsisliku meeleolu. See kümnendike filmimine ja monteerimine ja tulemus on võimas!  Ja Hamletist  tehti  Ramleti film. See õpilaste huumor! Vägev ja vahva!

 

Mida sa veel RaMist meenutama jääd?

Minu jaoks on kaks asja: vaim ja hing. Ühest küljest see terviklik ja teineteist toetav vaimsus. Aga teine on ka see hinge pool, et sa tuled inimeste sekka, kellega koos on hea olla. Inimene areneb oma vaimult just siis, kui ta hing on rahul. Mulle meeldib Goethe ütlus: „Kui sul puudub hingerahu, puudub sul ju kõik.“  Kooli tulles on nüüd hingerahu ilusasti paigas, aga edasiarenemise vaimurahutus muudkui töötab..  Koolis peab õpetaja noore inimesega koos arenema ja mina tunnen küll, et igal aastal saan ma midagi uut juurde. Et panna noort inimest millegi üle vaimustuma, siis pead sa oma uurimistega jõudma esmalt ise vaimustumiseni. Siis on see aus ja ehe. See vabadus, mis õpetajal on Rocca al Mare koolis antud, see ongi see, miks ma siin olen.

Mis toob sulle uus 1. september?

Ma istun oma maamaja terrassil ja teen ilmselt üle väga pika aja piipu, võtan kätte hea raamatu ja istun. Maamajas käivad mul kotkad ja mul on nendega üks huvitav ja väga tihe suhe: tutvusin nendega kohe, kui ma selle koha endale ostsin. Ja iga kord, kui ma maale jõuan, siis lendavad nad  tasakesi tervitama: ikka kjäu ja kjäu. Või vajadusel lohutama. Nagu tunnetaksid... Harva juhtub, et nad ei tule. Väga harva. Siis jääb miskit hinge närima.. Sellised põnevad lood nende kotkastega. 

Need on sinu hingelinnud.

Need on tõesti minu hingelinnud. Läksime kord Muhusse Mari juurde ja ennäe - kohe märkasin nendegi õuel kotkast!  Ja ma näen neid linde igal pool …

Soovime õpetaja Toivole kogu koolipere poolt mõnusat elu pärapõrgu paradiisis ja loodame, et vaimurahutus toob teda aeg-ajalt ka RaM kooli õuele kotkaid otsima! 

Tänukummarduste saatel 

Sinu sõbrad – kolleegid ja õpilased

 

LÄHIAJA SÜNDMUSED

21. juuni 9. ja 12. klasside lõpuaktused.
26.-27. august koolivormi laat
30.-31. august 6.-12. klassi õpikute laenutamine raamatukogust
1. september uue kooliaasta avaaktused