UKRAINA ON MEIE KÕIGI SÜDAMES

Soojast toast õue vaadates puhkab küll silm valgel lumel, aga peast käib läbi mõte, kuidas nemad seal Ukrainas vastu peavad. Ega me sellele küsimusele vastata ei oska, sest meil puudub kogemus sõjast. Mida me teha saame, on südame ja tegudega ukrainlastega olla.

Eelmisel kevadel kogusime kooliperega jalgrattakiivreid sõjapõgenike lastele ning õpilased punusid koolis varjevõrku. Geograafia ja riigikaitse õpetaja Marek Nisuma kaudu on meil otsekontakt rindemeestega Donetski oblastis.

Tänavu sügisel on meie poolt rindele läkitatud üks toekas saadetis sooja pesu, mütsid ja sallid. Sellesse ettevõtmisesse panustasid paljud meie kooli pered.  

Sõjateema puudutab vähemal või rohkemal määral meie kõigi tundemaailma.

Meie siin Rocca al Mare Koolis arvame, et abistades ja kätt külge pannes on ka südamel kergem ning informeeritus loob paremad eeldused keeruliste teemadega toime tulemiseks. Just viimast eesmärki täitis 5. detsembri hommikukogunemine vanemale kooliosale, kus gümnasistidega vestlesid õpetaja Marek Nisuma ning meie lapsevanem, julgeolekuekspert Rainer Saks.  

Jõulude eel on aga mitmetes klassides üle kooli teoksil kingipakkide tegemine rindesõpradele. Kokku saab kingituse üle 500 Ukraina sõduri.

Täname siinkohal kõiki õpilasi, peresid ja kolleege, kes nendesse ettevõtmistesse on panustanud. Meie lubame, et ei väsi, enne kui sõda läbi on. 

Katrin Saareleht

 

RAM TANTS ÜHENDAB JA LÄHENDAB

Mina arvan, et iga RaM Kooli õpilane peaks kasvõi korra oma elus RaM Tantsust osa võtma ning seda teekonda oma klassi või lennuga läbima. Oma värske kogemuse põhjal võin tuua näite, et just tänu RaM Tantsule sai meie lend palju ühtsemaks ning õppisime üksteist paremini tundma. Kõik need mitmed tantsuproovid, kus sai koos naerda, arutada, ühiselt koreograafiat luua või ideid pakkuda, panid meid omavahel rohkem suhtlema ning teineteist usaldama. Kõige lõbusamaks momendiks kujunes aga just see RaM Tantsu päev, mil sai koos klassis end õhtuks valmis sättida, viimaseid proove teha, ühiselt teiste klasside loomingut vaadata ning koos enne lavale minekut närvitseda. See kõik tasub ära tundega, mis on sinus peale lavalt tulekut. See meeletu rõõm ja elevus valdab sind, kui kuuled publiku plaksutamist ja tunned, et nüüd saigi tehtud. Ma arvan, et lugedes on seda raske mõista. Ainult seda ise kogedes jõuab see tunne päriselt kohale. Ma olen väga õnnelik, et selline sündmus meil koolis on ning ma arvan, et see on kindlasti kogemus, mille peaks iga RaM Kooli õpilane korra ära proovima!

Kirjutas Meribel Kuusk 10. c klassist.

RaM Tants toimus tänavu 11. korda. Žüriiliikmed olid meie vilistlane ja õpetaja Robert Reesar, lapsevanem ja näitleja Margus Prangel, vilistlane ja tiktokker Andreas Melts, TLÜ BFMi koreograafia õppekava kuraator ja endine rahvusballeti artist Oksana Tralla ning meie kooli tantsu- ja rütmikaõpetaja Piret Hinrikus-Sage. 

1.-3. klasside laureaat 3. b klass “Kosmoseseiklus”, auhinnaks Balbiino jäätised ja DotE kinkekaart

4.-6. klasside laureaat 6. c klass “Reedesed uudised”, auhinnaks Teras beach külastus

7.-9. klasside laureaat 9. c klass”Top G”, auhinnaks Skizze kunstitöötuba

10.-12. klasside laureaat 10. klass “You have the right to remain silent”, auhinnaks Padelikeskuse kasutus

Publiku lemmik 10. klass “You have the right to remain silent”, auhinnaks žongleerimise töötuba

Grand Prix 12. klass “Samba de Janeiro”, auhinnaks Tallinna Linnamuuseumi ekskursioon filmi “Apteeker Melchiori” radadel

Suur tänu ja kummardus õpilastele Anni Vellamäele ja Marleen Petersonile, kes juhtisid tänavust RaM Tantsu korraldustiimi. Aitäh vägevale RaM Tantsu korraldustiimile, kuhu kuulusid Albert Johannes Rebas, Annabrit Prants, Emma Sihvart, Emma Timpson, Ethel Kurel, Katarina Kermon, Lisete Kallast, Mirelle Malle Soodla, Olena Predko, Sandra Üürike, Sigrid Tarlap ja Susanna Marie Kiil.

VAIKUSE TUBA VIIS TEEKONNALE

Vaikuse Tuba on sündmus, mille olemust mõtestavad üheksandate klasside õpilased kunsti-käsitöö-kokanduse tundides.

Vaikuse Tuba toimus esimest korda 2010. aastal sooviga luua koolis keset kõige suuremat saginat üks vaikne paik. Kaunistasime Jaapani shibori tehnikas valmistatud tekstiilidega ühe avara klassiruumi, kus koos kallite kaaslastega sai nautida vaikust sooja joogi, küpsetiste ning igale osalejale valmistatud kingitusega. Osasaajad olid tänulikud ja jagasid vaikusesõnumit ning nii sündis traditsioon.

Iga järgnev Vaikuse Toa sündmus on loonud midagi uut. Nii oleme vaikust otsinud kogu kooliperele kaetud pika laua taga, teerituaalis, kooli aias, taime õies ja lehes, mere ääres, valges ja pimedas, aknast välja või sisse vaadates, soolases ja magusas, keset talve võrkkiiges mõtiskledes, pehmes ja karedas.

Tänavu jõudsime oma otsingutega kooli trepikotta. Kõigi üheksandate klasside ühisloomingu tulemusena tekkis teekond, mis oli justkui inimese eneseotsingute kirjeldus.

Retkel oli nii positiivset kui häirivat, valikuid ning jõudmist rahuloluni. Nagu igas Vaikuse Toas, sai ka sel aastal mekkida lisaks erinevatele kogemustele ja elamustele omapäraseid suupisteid ning põnevaid jooke. Igale külalisele kinkisime juba traditsiooniks saanud Vaikuse Toa märgi. Suur tänu kõigile, kes meiega koos Vaikust nautisid.

Kaisa, Kristina, Maris

Rohkem pilte Vaikuse Toast saab näha SIIN.

MIKS ÕE-SSE?

Miks ÕE-sse? Miks tuumikusse? Mida seal teha? Kas mina saan ka panustada? Ja veel palju küsimusi, millele leiate vastuse sellest artiklist.

Juba septembris saime RaM Õpilasesindusega oma plaanid paika pandud ning nüüdtuli idee jagada terve kooliga oma progressi. Õpilasesinduses  on olemas üldkogu ja tuumik.

Üldkogusse kuuluvad kõik õpilased, keda iga klass valis ennast esindama. Üldkoguga kohtume korra kuus.

Nende peamine eesmärk on edastada informatsiooni õpilasesinduse tegemiste kohta enda klassile. Lisaks kaasame neid erinevatesse suurematesse projektidesse, kus vajame abikäsi.

Tuumik on aga sellel aastal üheksast liikmest koosnev grupp, kes saab iga nädal kokku ning tegeleb aktiivselt probleemide arutamise ja lahendamisega.

Õpilasesindusel on kindel plaan algatada õpilasesinduse päevi, kus kõik RaM Õpilasesinduse liikmed kogunevad nädalavahetuseks kooli ning arutavad, kuidas muuta koolielu paremaks.

Muidugi üritame seda teha vabas vormis ning samal ajal nautida koos viibimist.

Teine tähtis muudatus tuleb kooli presidendi valimistes. Sellest aastas saab hääletada terve kool ning toimuvad ka eraldi valimislubadused ja tseremooniad, kuid kandidaat peab olema tuumikust ja gümnaasiumiastmest.

Kavatseme külastada ka teiste koolide õpilasesindusi, et saada teadmisi ja leida arenguruumi enda kooli jaoks.

Nüüd liigume aga probleemide juurde, mida õpilasesindus lahedab.

Loodame, et olite piisavalt tähelepanelikud ning panite tähele, et nüüdsest Rocca al Mare kool on nutikas kool ehk me kasutame nutivahendeid vaid õppimiseks. See oli üks õpilasesinduse algatusest ja nüüd on sellest saanud üks kooli väärtustest.

Muidugi meil on ka teisi harusid, näiteks koolivormi töögrupp, kes pidevalt käib koolivormi teemal arutamas.

Veel töötab ka toitlustuse töögrupp, kes üritab muuta meie kooli menüüd paremaks.

Lisaks kõigile tegeleme iganädalaselt jooksvate ürituste korraldamisega.

Näiteks toimus 9. detsembril kampsunipäev.

Selleks, et produktiivne töö ja uued lennukad ideed iga-aastaseks jääks, ootame enda ridadesse alati uusi ja värskete ideedega õpilasi. Nii hoiame õpilasesinduse jätkusuutliku ja edukana!

Olena Predko 11.a klassist

KUI VILISTLASEST SAAB ÕPETAJA

Kooli jaoks on ilmselt üheks suurimaks tunnustuseks see, kui kunagised õpilased pöörduvad aastate pärast kooli tagasi, et siia oma panus anda töötajana.

Koolis on läbi aastate olnud 31 vilistlast, kes on ühel või teisel moel siia töötajana panustanud.

Hetkel töötab meie majas 11 endist õpilast.

See õppeaasta oli aga erakordne, sest korraga saabus tööle lausa kolm vilistlast, kes kõik käisid omal ajal ka ühes klassis.

Saage palun tuttavaks: klassiõpetaja Elisabeth Oago, raamatukoguhoidja Karoliine Pruul ning loodusõpetuse ja füüsikaõpetaja Robert Reesar.  

Kas te teadsite esimesel tööpäeval augustis, et klassiõed ja klassivend on uuesti kokku saamas, või oli see teie jaoks ka üllatus, et te niimoodi kolmekesi kokku sattusite?

Elisabeth: Meie suhtleme Robertiga peaaegu igapäevaselt. Lisaks sellele, et oleme endised klassikaaslased ja nüüd kolleegid, oleme ka väga head sõbrad. Meie teadsime juba varem seda. Karoliine kohta me otseselt ei teadnud. Me olime midagi kuulnud, sest õpetaja Helerin vihjas, et meid tuleb kolm.

Karoliine: Tuli e-kiri selle kohta, kes on uued õpetajad ja siis ma nägin, et Elisabethi ja Roberti nimed olid ka seal.

Robert: Alguses on kindlasti hea, kui on selline inimene, kellega koos saab  sisse elada. Kuigi tegelikult see sisseelamine käis päris kiiresti, sest see on ikkagi vana hea keskkond.

Karoliine: Minu meelest on tore, et inimestel tekivad samal ajal sarnased mõtted. Kunagiste klassikaaslaste tööle tulek samal ajal oli üllatus, aga see on vahva, et keegi täpselt samast seisust on ka siin.

Millal oli see hetk, kui said aru, et tahad selles samas kooli õpetajana töötada, kus ise õppisid? Kas see mõte käis peast läbi juba kooliajal? 

Elisabeth: Ma tahtsin õpetajaks saada juba väga noorelt. Tundsin, et kui ma tuleksin õpetajaks, siis ma tuleksin just siia. Ülikoolis käies kõik alati küsisid, et kuhu sa õpetajaks lähed, siis ma ütlesin, et ikka oma kooli, teadmata, kas ma siia saan või mitte.

Robert: Minul oli ka see mõte juba kooliajal. Ma mäletan isegi täpselt seda tundi, kus ma nägin õpetaja Ronaldit klassi ees. Mõtlesin, et ta on nii lahe inimene ja et kõik Rocca al Mare Kooli õpetajad on sellised. Tahtsin ka selliseks saada!

Karoliine: See, et mu tee mind mingil hetkel kooli viib, seda ma teadsin oma peas juba ammu. Mõtlesin, et kui ma peaksin kunagi koolis töötama, siis ma tahaksin olla sama äge, kui minu õpetajad minu vastu on.

Robert: Latt on väga kõrgel tõesti!

Mida hindasid meie kooli juures sel ajal, kui siin õppisid? 

Karoliine: Mina hindasin vabadust! Kui see käis kooli väärtustega kokku, siis me võisime teha ükskõik mis hetkel ükskõik mis ürituse ükskõik millise seltskonnaga ja alati õpetajad oli selle poolt ja tulid meile appi.

Elisabeth: Minu jaoks selline üleüldine keskkond, see mull, kus me siin oleme. Me oleme siin kõik võrdsed. Kõik alati naeratavad nagu vanad sõbrad. Õpetajate vastu on austus, aga samal ajal see suhtlus on vaba. 

Robert: Mäletan, et mul ei olnud kunagi halb tuju kooli tulla. 

Kas ja kuidas kool erineb, kui olid siin õpilasena ja kui oled siin nüüd õpetajana? 

Robert: Minu jaoks oli paar esimest kuud kõige suurem erinevus olla oma endiste õpetajatega koos õppetoolis või istuda õpetajate toas. Ma ei saanud sellega alguses hakkama. Nüüd ma olen sellega juba ära harjunud, aga see võttis aega.

Elisabeth: Õpetajana on naljakas näha, kui palju on tegelikult meil ruumipuudust, õpetajate puudumist. Õpilastele see ei paista. Minu meelest omal ajal kogu aeg kool käis nagu kellavärk, õpetaja oli kohal ja ruum oli kindel, kõik toimis. Aga nüüd seda näha, kui palju on sekeldamist kogu aeg, see on naljakas.

Karoliine: Nüüd märkan rohkem, kui palju on, eriti algklassidel, võimalusi õppida teistmoodi kui klassiruumis lihtsalt kuulates õpetajat. Ja see on nii äge! 

Kas Sul on mõtteid, mida sa tahaksid ära teha või muuta nüüd ise koolis töötades?

Karoliine: Minule eile üks tüdruk tuli veidi kurva näoga ütlema, et meil ei ole koolis näiteringi. See on selline väike ja väga lihtsasti tehtav asi. 

Elisabeth: Kõige suurem unistus iseenda jaoks oleks see, et kui siin mõnest õpetajast räägitakse nagu teisest emast, ülivõrdes, et minust võiks ka kunagi keegi nii rääkida. 

Mis olid kooli tagasi tuleku mured? 

Elisabeth: Vara ärkamine!

Robert: Jaa, see on õpetajaameti miinus! (naeravad) Ma töötan suhteliselt täiskoormuse ligidal ja aega planeerida on ikka väga karm. Eriti kui ka mingid muud asjad elus on toimumas. Balanssi leida on päris keeruline.

Karoliine: Mul on sama tunne, et käia kuskil viis päeva järjest ja olla siin kaheksa tundi on ikkagi keeruline. Aga eks sellega harjub ära. Ja vara ärkamine muudab elurütmi väga palju, mis tähendab seda, et aega tegeleda millegi muuga peale tööl käimise väga ei ole.

Elisabeth: Mulle isiklikult oli kõige suurem murekoht see, kuidas lapsevanemad mind tõsiselt võtavad, kui ma nii noor olen. Esimene kohtumine laste ja lastevanematega oli päris ärev. Kuidas tulla noore inimesena 24 lapse ette. See on ka hästi suur vastutus. Tegelikult läks kõik ladusalt ja see hirm läks üsna ruttu ära.

Mis olid kooli tagasi tuleku rõõmud? 

Robert: Ma mõtlen nendest kui tsau-rõõmudest. See, et kolleegid ütlevad “Tsau!” ja kallistavad. 

Elisabeth: Ägedad inimesed on rõõmuks! 

Karoliine: Minu rõõm on lapsed! See on kõige vahvam asi, kui tuleb siia mõni laps, kes siis kas tahab lihtsalt rääkida või otsib mingit põnevat lugemist. Kui saad talle midagi soovitada ja kui ta siis lahkub siit rõõmsa näoga ja ütleb sulle aitäh, see on suur rõõm!

Millega tegeled vabal ajal? 

Karoliine: Mina töötan Lottemaal. Olen olnud seal näitleja juba üle kaheksa aasta. See pakub mulle suurt rõõmu. Seal ma kirjutan laule, esinen lastele, annan kontserte. See on minu maailm. 

Robert: Mina laulan päris palju ja tegelen muusikaga. Minu põhiline kollektiiv on Vox pUnt. Olen uuesti ette võtnud ka treeningprotsessi, et minna suvel taas triatlonile. 

Elisabeth: Ma tahaks ka väga laulda! Loodan, et leian selle koha, kuhu minna. Muidu meeldib mulle väga looduses olla, käin jalutamas. Vahel tegelen käsitööga, näiteks koon. Puslesid panen hästi palju kokku. Lahendan ristsõnu ja ka sudokusid.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Elisabeth: Head inimesed enda ümber!

Karoliine: Jah, olen nõus!

Robert: Punkt!

 

UUED ÕPETAJAD RAM KOOLIS

EERIK JÕKS

Olen „mitme mütsiga“ mees. Minu elukutselisse tegevusse mahub nii kunsti kui ka teadust ja õpetamist. Kõigi nende tegevuste ühine nimetaja on muusika. Niisiis mööduvadki tunnid ja päevad lauldes, komponeerides, uurides ja õpetades. Mind huvitab muusikas eriliselt see, kuidas sõnad saavad lauluks – see on minu muusikaalaste tegevuste kesktelg.  Kõige selle kõrvalt tahaks veel puhata ja mängida ka. Selleks on parim paik Eestimaa loodus. Igal vabal hetkel põgenen meie pere maakodusse Kahalas, kus tunnen rõõmu ehitamisest ja käsitööst, aga ka metsas ja mere ääres uitamisest. Mu süda on kindlasti kohal, kui ma kohtan kedagi, kes tahab minult midagi õppida. Eriti hea meel on mul õpetada kirikulaulu. Mind rõõmustab ise mõtleva inimese kujunemine – tore on näha, kuidas „mets kasvab“.

 

LIZETT KÄOS

Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, täpsemalt Nõmmel. Oma kooliteed alustasin samuti kodu lähedal, Rahumäe Põhikoolis ja hiljem Nõmme Gümnaasiumis. Alles 12. klassi lõpus sain aru, et soovin saada ōpetajaks. Nüüd õpingi juba päris mitmendat aastat Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks ning kõrvalerialana matemaatikaõpetajaks.

Rocca al Mare kooli tõigi mind just klassiõpetaja eriala praktika, mille käigus sain aru, et see on üks tõeliselt südantsoojendav koht. Olen tõesti südamest tänulik, et mind on kooliperre vastu võetud niivõrd soojalt.

Kui ma just RaM koolis ei toimeta või Tallinna Ülikoolis ei õpi, võib mind leida tantsusaalist. Armastan üle kõige tantsimist ja olen seda teinud suisa juba 16 aastat. Suvel meeldib mulle töötada Tallinna Õpilasmalevas, kus olen kolmel aastal saanud malevarühma juhtida, nii linnas kui ka kaugemal.

 

RAFAIL RALLIS

My name is Rafail Kosmas Rallis. I am a 29-year-old English teacher from Greece and have been living in Estonia for the past 4 years. Teaching English is my passion and seeing smiles on the faces of my students while having a lesson, fills me up with the utmost satisfaction. Living abroad and far away from family and friends isn't easy at all. But since situations bring things this way, I need to follow the path I draw and command the boat I row. Music is a shelter to me, it is everything, and whenever I walk or even while completing tasks, there is always a song that I hum. Art is a way I have found to express my emotions. Through paintings or music, poetry or even while making lessons, I feel meaningful and purposeful. I generally do not like talking about myself, as I think that I am just one more human being in thid world. Like Pink Floyd said "a lost soul swimming in a fish bowl, year after year. Trying to find answers and giving up the exact same second. Hahah.. I would love to travel to space and live the beauties of this world.

 

Minu nimi on Rafail Kosmas Rallis. Olen 29-aastane inglise keele õpetaja Kreekast ja olen elanud Eestis viimased neli aastat. Inglise keele õpetamine on minu kirg ja tunni ajal õpilaste nägudel naeratuste nägemine tekitab minus suure rahulolu. Välismaal elamine, olles eemal perest ja sõpradest, pole sugugi lihtne, aga kuna olukord on just selline, nagu on, siis pean järgima oma südame kutset ja kõndima oma valitud teel, nii-öelda juhtima paati, milles sõuan. Muusika on minu jaoks varjupaik, see on minu jaoks kõik! Alati, kui ma jalutan või isegi ülesandeid lahendan, ümisen ikka mõnd laulu kaasa. Kunst aitab mul samuti oma emotsioone väljendada. Läbi maalimise, muusika, luule ja ka tundide andmise tunnetan oma teekonna sihte ja tähendust. Mulle üldiselt ei meeldi endast rääkida, sest arvan, et olen siin maailmas lihtsalt üks inimene paljudest. Nagu Pink Floyd ütles: "Kadunud hing, mis ujub aastast aastasse ühes kaladega. Püüdes leida vastuseid ja loobudes täpselt sel samal sekundil, kui vastus käes.“ Hahah.. Mulle meeldiks reisida kosmosesse ja tunnetada selle maailma ilu.

 

TIINA MÄGI

Olen sündinud ja üles kasvanud Tallinna lähedal. Vabal ajal meeldib mulle  veeta aega oma tütre pere ja nende toreda koeraga. Käime tihti avastamas erinevaid toredaid ja looduskauneid paiku Eestimaal. Meeldib olla palju looduses ja kui vähegi võimalik, põgenen linnast maale. Rõõmsaks teeb see, kui on aega iseendale ja kui lähedastel on kõik hästi.

 

STELLA TONNI

Minu nimi on Stella Tonni. Sel õppeaastal liitusin Roostiku kooli tööka meeskonnaga ja aitan õpilastel selgeks õppida inglise keele. Kuna olen keeleõpetaja, siis võiks eeldada, et olen pikalt lihvinud enda keeleoskust Ühendriikide või Ühendkuningriigi toredate inimestega vesteldes. Tegelikult peatusin kõige pikemalt hoopis Hispaanias, nimelt elasin pea viis aastat Kataloonia ühes kaunis linnas nimega Cambrils. Rändamine ja reisimine on olnud üks minu vaba aja veetmise viise. Siiski, peale Eestisse tagasi kolimist ei meelita mind siit enam eemale ükski eksootiline tempel ega palmisaar. Suurim rõõm on olla enda pereliikmete ja sugulaste lähedal ning rännata mööda ägedaid kohti Eestis.

 

MIHKEL OKSMANN

Olen 30-aastane filmitegija, puutööõpetaja ja värske isa. Minu juured ulatuvad Põhja-Eestisse ja Hiiumaale. Olen lõpetanud Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe graafika erialal ning Balti Filmi ja Meedia kooli dokumentaalfilmi magistrantuuri. Minu vanaisa on jääpurjetaja. Ehitame temaga juba mõnda aega Hiiumaal üht eriskummalist jääpurjekat. Ühtlasi teen sellest dokumentaalfilmi. Nii saavad kokku puutöö ja filmitegu. Olen aru saanud, et need kaks ei ole üksteisest üldse nii erinevad – protsess on sarnane, ainult materjal on teine.

 

LISAKS SAAME ÖELDA TERETULEST TAGASI RAM KOOLI JÄRGMISTELE ÕPETAJATELE: Helena Elme, Kaisa Kangur, Jaak Aus, Siiri Kaasik!

ARENGUFONDI JÕULUTERVITUS

Arengufondi kohta saad rohkem lugeda SIIT.

 

LÄHIAJA SÜNDMUSED
  • 16. detsembril kontsert-jumalateenistus Kaarli Kirikus algusega kell 12.00
  • 5. jaanuaril uue perioodi algus
  • 21. jaanuaril Roosad Käärid