Mõtisklus

Meie jäljed Vodjal

Vodjale ei tule sirgeid ega siledaid teid. Ikka on see täis kurve ja ristmikke, konarusi, libedust, mäkketõuse ja langusi. Aga siin saab teha vahepeatuse või alustada rändamist sellel lõputa seikluslikul teel, mis on meile kingitud.

Kas Vodja on olemas? On ja ei ole ka. Kuidas seda mõista? Vodjale sõites märkab mööduja vana mõisahoonet suurte puude all tukkumas. Pimeduses viirastuvad valgustatud aknad, millel võib näha lummavaid varje. On need elustunud jäälilled või loovad ja otsivad vaimud, kes keset muu maailma rähklemist leidnud koja esimesteks või ka juba järgmisteks tiivasirutusteks? Nii ühed kui teised, sest jäälilled on tänapäeval haruldus ja hingelinnud tihti enda ning ümbritseva takerdavais köidikuis.Siiski, kõrgest korstnast tõuseb taeva poole suitsusammas, mis annab märku, et pererahvas on kodus: koldes on päris tuli, vana maja hõngab ammuseid lõhnu ja tuksub laste kilkeist. Siin kohtumegi, et peatuda. Meid on kodus just parasjagu nii vähe või palju, et võime pidada end pereks, kuigi igaühel on oma nägu ja oma saatus. Oma mälu ja mälestustega tuleme siia, kus meist algab ühine, uus elulugu.

Nii nagu mööduja alustab piilumist ja mõistatamist sissepoole, alustame meie Vodjalt maailma piidlemist väljapoole oma siseilma kaudu. Võtame ja anname enestele ning teistele aega – aega otsida, valmida. Mõned otsijad leiavad, mõned aga jäävadki kompama ja maailma ajuti puudutama, kuid nad on ometi proovinud. Otsimine pole midagi muud kui lumesaju kuulamine või linnulaulu hingamine, enda ja teiste sobitamine nähtavasse või nähtamatusse. Vana maja mälu kaudu seome end järjepidevusse kõige olnu, oleva ja tulevaga.

Need hetked siin võib joonistada uisuringideks tiigijääl või süüdata lõkketuledeks karges talveõhtus, mis viivad meid maailmale lähemale. Maailmale, milles võib kergelt libastuda või mille pimedates koridorides ekselda. Jää sulades ja lõkke kustudes on need aga viivud, mida ollakse tajutud siis, kui ollakse kohal. Kohalolijail saavad aga ometi ehk jalad tugevamaks ja silmad selgemaks, et minna oma uut maailma looma.

Puud pargis on seni raske lumekoorma all, kuni pole tulnud marutuult, et neid äratada, ja maja ümbritseb valge puutumatu lumevaip, millesse päike pistab igal kevadel oma soojad käed. Kas meid siis on või ei ole olemas? Ega teagi, sest kingitused on kõige salapärasemad siis, kui nad alles varjavad neis peituvat saladust. Võib-olla meiegi.

————-

Tõnu Õnnepalu kirjutab:

Tänane päev tõi nii palju elamusi ja mõtteid, et raske on neid ritta panna. Seda enam, et alustada tahaks kaugemalt – ja sellelegi mõtlesin täna pikalt – neljapäevast 1. septembrist Vodjal. See oli liigutav õhtu. Liigutav ja mõtlemapanev. Lapsed nagu pääsukesepojad reas. Kes nad igaüks on? Mis nad siia on toonud? Ja mis neist siin saab, või üldse nende elus. Mis see on? Kui teaks vastust kelle tahes kohta: mis tema elu on, milleks ta siia ilma on tulnud, siis teaks temast kõike. Aga seda ei tea kellestki, endast ka mitte. Ainult aimab.

Nii et ühest küljest ärev tunne, nagu iga uue ja läbiproovimata asjaga, aga teisest küljest päris rahulik, sest kõik see nägi välja nii, et küll ta käima hakkab. On õpetajad, on lapsed, on maja. Kool nagu kool ikka. Ainult – ja see on suur õnn! – õpetajate ja laste vahekord (nii numbriline kui loodetavasti vaimne) on tublisti teine kui tavalises koolis. Aga muidu, see kooli mudel paistab olevat nii kindel ja raudne, et ka teistmoodi kool tuleb ikka välja kool. Lõpuks on ju nõuded ja nii edasi. Et nii palju loodusõpetust ja nii palju matemaatikat ja nii palju kehalist kasvatust.

Kuid kõige tähtsam on ikkagi, kui mõnigi äraheidutatud laps leiab koha, kus ta saab rahu, kus ta saab kujuneda selleks, kes ta on, milleks ta on.

Wilber kirjutab ka nivelleerimisest, et üldiselt ühiskond kisub ülemisi alla ja alumisi üles, oma keskmise, praeguse hetke valdavale teadvuse ja olemise tasandile. Kool on selles mõttes suur nivelleerija. Ühtesid upitab ülespoole, ja see on hea, teisi, paraku, kisub allapoole. Ja mõnel rikub elu nii ära, et selles elus temast enam õiget asja ei saagi, kui ei juhtu just imet või kui tegemist pole väga tugeva inimesega. Aga ega ta väga tugevaid rikkuda jaksagi. Küsimus pole ehk neis.

Mulle tundub, et sajand-paar tagasi, kui kool sellisena nagu ta meil on välja kujunes ja oma lõpliku vormi sai, mis sestsaadik oluliselt ei ole muutunud, oli ta rohkem selline üles upitaja. Rahvakooli lapsed tulid ju alles väga lihtsast, pool- või päris kirjaoskamatust ümbrusest, kus vaimsete asjade jaoks rakse töö kõrvalt lihtsalt aega ei jäänud. Natuke haridust saanud koolmeister oli nende jaoks juba suur vaimuhiiglane. Tal oli, mida neile õpetada, ja ta võis nii mõnegi helge pea tema keskkonna kitsastest raamidest välja päästa.

Aga nüüd, nagu sa ütle, üks tädi kolmekümne lapse ees. Tädi või mitte tädi, aga kui tihti on õpetaja veel majakas, kes näitab teed kõrgemale ja kaugemale kui see keskkond, kust laps tuleb. Kui juba tema vanavanemad on kõrgharitud, näiteks. See “tädi” võib talle, ja õigusega, ju päris piiratud inimesena paista.

Ajaloost on teada, et massikool sündis koos massilise töökorraldusega, tööstusega, vajadusi suurt hulka inimesi ühte viisi, ühes rütmis, ühe eesmärgi nimel tööle panna. Esimesed vabrikandid olid hirmsasti hädas, sest maalt tulnud inimesed mitte ainult polnud harjunud taolise rutiinse ja mehhaanilise töörütmiga – maal ju tööd vahelduvad päevade ja aastaaegade kaupa, keegi ei tee iga päev kaheksa või kümme või kaksteist tundi ühte ja sama tööd, ühte ja sama liigutust – vaid lausa polnud suutelised seda omaks võtma. Neid tuli maast-madalast selleks drillima hakata. Kool on kõigepealt sotsialiseerimise kool, teatud tüüpi ühiskonna taastootja.

Aga nüüd on vist nii, et ühiskond on juba päris palju muutunud või igatahes muutumas ja distsiplineeritud vabrikutööline või kontoriametnik pole just see, keda kõige hädalisemalt vaja oleks. Räägitakse initsiatiivist ja loovusest. Aga heldene aeg, kust need peaksid tulema, kui kool on teinud kõik selleks, et neid hävitada. Sest üldiselt on koolis initsiatiiv ja loovus karistatavad. Kui nad ei jää just programmi ja koolikorraga ette nähtud raamidesse. Aga mis initsiatiiv ja loovus need siis enam on? Hea küll, on ka. Aga ikkagi.

Ühesõnaga, ma imestan tublisti, et kõik lapsed ikka veel peavad koolis käima. Just sellises tegelikult ühtemoodi koolis. On ju selge, et osale lastele on kool kui selline sõna otseses mõttes kahjulik. Et teistsugune õpetus arendaks neid linnutiivul, aga seal nad ainult lonkavad koos teistega ühte jalga, mis nad lõpuks sandistabki.

Aga hirm on suur. Et mis siis saab, kui laps koolis ei käi. Äkki ta ei sotsialiseerugi. Ei saa eluga hakkama. Kui ta selle asemel tänaval hulgub, siis on muidugi paha. Seal ta küll sotsialiseerub, aga ainult teatud viisil ja teatud väga marginaalse sootsiumiga. Aga kui lapsel oleks kogu aeg kõrval ka üksainus täiskasvanu, kes tema huvisid märgata ja suunata oskab? Ja tänapäeva tavaline haritud täiskasvanu peaks sellega ju samuti toime tulema kui kooliõpetaja, seda enam, et kui tal on juhatada ainult üks või paar last, mitte paar klassitäit? Ma ei tea, laps õpib, kui ta õpib, tohutu kiirusega. Klassides raisatakse tohutult aega. Vähegi andekamad õpivad seal oma andeid maha salgama, laisklema, pai nägu tegema. Sellest täiesti piisab, et koolist läbi saada. Või katkestavad ennast ülesannete ja eesmärkidega, mis ei ole nende omad.

Ühesõnaga, kooli tulevik peaks olema see, et kooli pole vaja.

Aga see tulevik pole veel käes.

Sellepärast ongi vaja koole, mis oleksid vähem kooli moodi. Mis pole küll omaette eesmärk – kui tahad kramplikult millestki või kellestki erineda, võid kindel olla, et ajapikku hakkad sa sellele millelegi või kellelegi kummaliselt sarnanema – aga hea on, kui õnnestub teha kooli, mis on natukenegi teistmoodi, min näitab koolile teed tulevikku, sinna, kus teda enam pole.

Eksperimenteerida aga saabki ainult väikselt ja vaikselt, nii, et keegi võtab selle riski ja vastutuse ja teeb teistmoodi. Proovib. Ametlik kool ei saa seda endale mitte kunagi lubada. Kõik suured koolisüsteemi reformid ja eksperimendid on juba eos määratud läbikukkumisele, sest nad tulevad süsteemi enda poolt, nende poolt, kes tegelikult tahavad vaid süsteemi ja oma võimu selles põlistada. Uus tuleb alati kuidagi väljastpoolt, salamahti ja ilma kärata. Uus imbub sisse siit ja sealt. Uut ei sallita. Ei maksa lootagi, et midagi tõeliselt uut kangesti armastama hakatakse. Armastama hakatakse siis, kui ta enam pole uus, kui ta on juba ennast tõestanud, jalule tõusnud, kui uue poolel olla on juba kasulik.
Aga, jah, kui mõnigi laps seal Vodjal oma tee leiab selle asemel, et see kaotada ja raisata pool ülejäänud elust selle taasotsimisele, siis on see juba väga suur asi. Sest üks inimene on üks inimene, aga kunagi me ei tea, kes on siia ilma sündinud võib-olla väga paljudele, võib-olla tervele inimkonnale uut sõnumit edastama. Kui tal see ei õnnestu, sest koolis keeratakse kõik kihva, tuleb võib-olla oodata aastakümneid, enne kui jälle üks selline laps sünnib või enne kui ta sünnib sellele maale ja selle rahva jaoks.
Neid ja teisi mõtteid mõlgutasin täna oma ratta- ja jalgsimatkal. Läinud pühapäeval kirjutasin, et pühapäevas peaks olema selline sõnahetk, püha kogunemine. Kuid mitte vähem tähtis ei paista olevat pühapäevane retk. Väike igapühapäevane palverännak. Kellele kuhu. Mulle loodusesse.

November 2005