Kolmanda talve lood
VÄIKE TÜDRUK JA VERINE PEEGEL
Sophia
Elas kord üks väike tüdruk. Ta vaatas ennast iga päev peeglist. Üks kord vaatas ta ennast peeglist ja nägi, et peegel oli verine. Ta kutsus ema ja ütles: „Emme, minu peegel on verine.“ Ema palus peegli ära puhastada. Järgmine päev nägi tüdruk, et peeglil olid veretilgad. Tüdruk puhastas peegli ära. Õhtul tuli tüdruk pesust ja nägi, et peegel pole enam verine. Tüdruk läks voodi juurde ja nägi, et padjal on vereplekid. Tüdruk ütles emale: „Emme, ma ei taha enam seda peeglit.“ Järgmisel päeval nad müüsid peegli maha ja üks teine tüdruk sai selle peegli endale. Ja teisel tüdrukul juhtus sama asi.
Tegelikult oli peegli lugu nii. Ühel ammusel ajal elas väike tüdruk, kes vaatas ennast ka iga päev peeglist ja ta oli kade. Üks kord vaatas ta ennast peeglist ja ütles: „Ma olen maailma kõige ilusam tüdruk.“ Ja siis peegli jõud tõmbas ta enda sisse. Ja tüdruku hing läks peeglisse ja sellest ajast saati pole teda enam keegi näinud. Need peeglil olevad vereplekid olid selle väikse kadeda tüdruku pisarad.
VAMPIIRI UUS NAINE
Saskia
Oli kord üks iidne mõis. Üks päev läksid sinna ühed vanemad, sest nad tahtsid lastest puhkust saada. Hiljem tulid lapsed ka, siis oli perepuhkus. Päev sai läbi ja saabus öö. Aga oli üks probleem. Mõisas kummitas. Nimelt kummitusvampiir ja ta vihkas mehi.
Vanemad jäid magama. Öösel tuli nende juurde vampiir ja hammustas mehe kaela. Mees suri. Naine magas veel. Tuppa sisenes Frankenstein. Tema osales selles loos, sest ta oli hüpnoosi all, tegelikult oli ta hea. Frankenstein viis mehe surnukeha metsa, kus ootas Batman. Tema osales selles loos, sest ta oli mõisa omanik. Ükskord tahtis Batman samuti ööbida vanas mõisas. Sel ööl tuli mõisa vampiir ja püüdis Batmanilt verd imeda. Aga Batman on ju nahkhiir. Tema läks hoopis hüpnoosi alla. Sellepärast ta aitab nüüd vampiiri. Batman hakkas lendama laibaga kosmose poole. Seal ootas Must Auk. Batman hüüdis. „Kaup on kohal!“ ja ta viskas laiba Musta Auku.
Mõisas läks vampiir naise juurde ja äratas ta üles. „Tere hommikus,“ lausus naine haigutades. Talle vaatas otsa vampiir. Naine kiljatas. Vampiir ütles naisele: „ Kui sa minuga ei abiellu, siis juhtub sinu ja su lastega sama, mis mehega.“ „Mis temaga siis juhtus?“ küsis naine hirmunult. „Ma tapsin ta ära,“ naeris vampiir kurjalt. „Ma olen nõus,“ ütles naine nuttes. Vampiir hüüdis: „Pulmad toimuvad kohe!“
Pulmad toimusid. Tulid lapsed ja saabus öö. Ema läks laste juurde ja imes nad verest tühjaks. Ja suri kurbusesse. Ja nii toimus see protsess uuesti, siis kui saabus uus pere mõisa. Ja see kõik kordus uuesti.
PAKSU KARU JA ARGPÜKS LÕVI KAKS AUHINDA
Marie Lee
Igal öösel käis üks kuri koletis ringi ja sellepärast ei julgenud keegi välja minna. Päeval lendas inimsööja liblikas ringi. Ta oli küll nunnu, aga ohtlik. Ja kui sa tahad teda kinni püüda, siis ta pistab su ühe ampsuga nahka. Paks karu ja argpüks lõvi mõtlesid, et nad püüavad kurja koletise ja inimsööja liblika kinni. Varsti saabus öö ja siis tuli oma koopast kuri koletis ja tallus kõik laiaks. Maja nurga taga ootasid paks karu ja argpüks lõvi. Oli pime ja argpüks lõvi arvas, et kuri koletis sööb nad ära. Argpüks lõvi ütles, et ta kardab. Paks karu oli kohe valmis kurja koletist kinni võtma. Aga selle asemel võttis kuri koletis argpüks lõvi ja paksu karu kinni ja viis nad oma koopasse ning sidus nööriga kinni. Paksul karul olid väga teravad hambad ja ta sai ennast nöörist lahti ja siis aitas ta argpüks lõvi ka lahti. Seejärel sidusid karu ja lõvi kurja koletise kinni ja viisid ta politseile. Lõvi ja karu said esimese auhinna.
Nüüd oli veel inimsööja liblikas jäänud kinni võtta. Järgmisel päeval tahtsid karu ja lõvi inimsööja liblikat kinni püüda, no ja liblikas sõi karu ja lõvi ära, et ennast kaitsta ja kõhtu täis saada. Aga karu ja lõvi pressisid end pepust välja ja panid liblikale klaasist kasti peale. Nad viisid liblika haiglasse, et teised inimesed ka välja aidata. Ja kui kõik väljas olid, siis viidi liblikas politsei juurde. Karu ja lõvi said teise auhinna.
VANAD VAREMED
Laura
Oli üks vana kelder suurte varemete alla. Üks tüdruk nimega Maia kõndis koos venna Oskariga varemete poole. Nad kuulsid hääli ja hakkasid kartma, aga samal ajal oli ka uudishimu. Hakkas pimedaks minema. Lapsed tahtsid teada, kust see hääl tuli. Kui Maia ja Oskar varemete poole minema hakkasid, siis oli hääl valjem. Kui nad nägid maa-alust keldrit, siis nad hakkasid keldri poole minema. Keldris tuli lastele hirm peale. Keldris oli kuulda: „Äää-äää-ää, öö-öö-öö, oo-oo-oo!“ Maia ja Oskar süütasid taskulambi ja nägid pikali luukeresid. Lapsed karjusid: „Appi-appi!“ Lõpuks said nad aru, et luukered on ohutud. Korraga läks keldriluuk kinni. Lapsed karjusid uuesti: „Appi-appi!“ Karjumise peale ärkasid luukered ellu. Nad hakkasid lapsi taga ajama. Kui mõlemad lapsed end seina vastu surusid, keeras sein ümber. Seina taga oli tunnel. Maia ja Oskar jooksid tunneli lõppu ja märkasid, et olid kodus. Korraga käis pauk ja mõlemad lapsed ärkasid üles.
HÄDAS PEREKOND
Kristiin
Elas kord üks pere. Seal elas ema, isa, vend, õde ja koer. Oli sügis, hingedeaeg. Isa, kes oli paks, tahtis minna metsa jalutama. Õde ja vend ei tahtnud tulla. Nad mängisid oma mängu „Peatakana ja inimsööjapuu“. Alati, kui vend tegi midagi, siis see juhtus päriselt.
Ema, isa ja koer läksid lähimasse metsa. Paari minuti pärast ärkas inimsööjapuu ellu. Inimsööjapuu ei söönud ainult inimesi, vaid ka loomi. Ema, isa ja koer olid inimsööjapuu juures. Inimsööjapuu oskas kõndida. Ta nägi neid. Talle meeldis karvane ja väike koer. Korraga käis imelik hääl: „Ampsti!“ „Mis see oli?“ küsis ema. „Kallis, kuhu koer läks?“ uuris isa. „Ma ei tea, lähme parem ära, enne kui midagi imelikku veel juhtub,“ ütles ema. Aga kus koer oli, seda ei teadnud mitte keegi. Ema ja isa läksid koju. Äkki tuli puu juurde Boss ja küsis: „Kas sõid koera ära?“ „Jah, Boss,“ ütles puu. „Tore,“ lausus Boss.
Boss läks pere maja juurde ja koputas uksele. „Kes on?“ küsis vend. „Kas tahate tulla tallu kanu vaatama?“ küsis Boss. „Hmm,“ mõtles vend, „ok, aga sa oled võõras, nii et me hoiame sust eemale.“ „Sobib,“ ütles Boss. Nad läksid. Ema ja isa jõudsid koju. Kedagi ei olnud. „Kallis isa, kus lapsed on?“ küsis ema.
Vend, õde ja Boss jõudsid tallu kohale. Õde kuulis kana häält. „Mis, kus kana on?“ küsis õde. „See on peatakana,“ ütles Boss. „Mida?“ imestas õde. Kana oli kohal, ta oli väga õudne. „oi-oi,“ ütles vend. Neil jäi peaaegu süda seisma. Õde ja vend jooksid eest ära. Nad ei saanud välja. Nad olid lõksus. Lapsed arvasid, et oli nende viimane päev. Nad jooksid, aga kana oli kiirem. Kana ajas oma mootorsae välja ja tegi kogemata mootorsaega väravaluku lahti. Õde ja vend olid pääsenud. Nad kiirustasid koju.
Õde ja vend mõtlesid, et hakkavad detektiivideks, et saada etada, kes Boss on. Nad vaatasid aknast välja ja nägid meest, kes neid tallu oli viinud. Ema ja isa hakkasid rääkima, mis neil juhtunud oli. „See puu oli päris ja kana samuti. Ma sain aru – see mees on nende boss,“ ütles õde. Nad kavatsesid minna tallu ja ära klaarida need asjad, aga ei olnud vaja, sest kana tappis mootorsaega Bossi, sest kanal ei olnud silma j ata ei näinud. Puu j äkana surid samuti, sest õde ja vend unustasid oma mängu. Ja koer tuli koju tagasi ja nad elasid elu lõpuni õnnelikult.
JUBE KOHTUMINE LAAGRIS
Imre
Oli kord üks auto, kus olid inimesed sees. Nemad hakkasid sõitma laagrisse, aga nende auto kütus sai otsa. Nad ei tahtnud olla öösel autos. Kõik tulid autost välja, võtsid kotid ja läksid metsa. Läks üks tund, nad leidsid raba. Mõtlesid, et parem oleks teha tuli. Kaks meest läksid võtma puuoksi. Kui mõlemad said mõne puuoksa tulele, siis kuulsid nad karjumist. Mehed hakkasid kartma ja nägid, et seal oli koll. Koll võttis ühe mehe kinni, teine mees jooksis minema. Kui ta jõudis teiste juurde, siis ta võttis kõik asjad, mis sai. Kaks naist hakkasid kartma ja kaks meest hakkasid samuti kartma. Üks mees ei kartnud ja ütles: „Me peame ta üles otsima.“ Inimesed hakkasid otsima, neil läks 30 minutit, et leida üks vana laager. Sealt nad leidsid mehe ja kolli. Koll üritas neid kätte saada, aga kõik jooksid minema. Kui inimesed kuulsid hääli, nägid nad kolme politseiautot. Kui politsei jõudis nende juurde, siis koll tuli välja ja politsei laskis kolli tükkideks ja viis inimesed laagrisse.
PUSSNOAMEES
Florian
Oli üks mees, kelle nimi oli Peeter ja ta oli kuueaastane tavaline poiss. Peeter elas Tumpulinnas Pihlaka tänaval. Ühel päeval läks poiss rõõmsalt magama, sest tal oli homme sünnipäev. Järsku ta kuulis karjumist. Peeter tahtis aknast vaadata, mis juhtus, aga ootamatult tuli ema ja ütles: „Ära vaata, mine voodisse!“ ema pani kardinad ette ja läks õue. Peeter meenutas, mida ta oli jõudnud näha, maas verepritsmeid. Nüüd Peeter ehmus, sest miski läks ta aknast mööda ja kardina vahelt tuli ümbrik. Siis kuulis poiss sireeni ja sai aru, et jälle on mõrv toimunud. Hommik algas ilusti. Peeter kiirustas ruttu kaardi järgi koopasse. Poiss nägi koopa sissepääsu kõrval kirju: Surmaõhu koobas ja ettevaatust, pussnoamehe kodu. Peeter arvas, et see on nali. Ta läks julgelt koopasse. Aga Peeter tundis kohe, kuidas ta ei saa hingata. Ta arvas, et nüüd on lõpp, aga järsku pussnoa mees päästab ta. Aga poiss ehmus sellepärast, et pussnoamees tahtis teda tappa. Poiss hüppas kiiresti eest ära, mees pani endale jalga. Poiss naeris kõvasti ja pussnoamees sai väga vihaseks. Peeter haaras telefoni kaasa ja puges peitu. Ta helistas politseisse ja palun kanda hapnikumaski. Viie minuti pärast leidis mees poisi üles, aga siis tuli politsei. Pussnoamees vahistati kümne mõrva eest teistes riikides. Peeter jõudis kell 11 koju ja kõik lõppes hästi.
INIMLINNUST NÕIA UNENÄGU
Elise
See kõik algas aastal 1999 ja kestis aastani 2006. Ühel päeval röövis üks osav inimlinnust nõid superkangelaste julguse ja võttis julguse endale, et valitseda maailma. Järgmisel päeval läks inimlinnust nõid panka röövima, et kontrollida, kas superkangelased kardavad. Inimlinnust nõid oli ühe nädalaga teinud palju halba. Ta oli maju lõhkunud ja inimesi tapnud. Viimase maja katusel karjus inimlinnust nõid mikrofoni tänaval olevatele inimestele: „Superkangelased ei päästa teid mitte kunagi!“ „Ma valitsengi,“ mõtles inimlinnust nõid. Järgmisel kuul küsis ta ühe džentelmeni käest: „Kus on mu troon?“ Kahe kuu pärast tahtis inimlinnust nõid endale juba lossi.
Samal ajal tegid superkangelased oma majas erinevaid asju, näiteks värisesid hirmust ja suudlesid olematuid muskleid. Superkangelaste lemmikloomad üritasid nii palju, kui nad suutsid päästa inimesi. Aga nad ei suutnud väga midagi. Nad tegid trenni, et suuta inimlinnust nõid tappa nii, et verd lendab ja pritsib.
Inimlinnust nõia ja superkangelaste lemmikloomade vaheline sõda kestis viis aastat. Võitjat ei tulnud, sest keegi ei viitsinud enam võidelda. Superkangelased olid ikka oma majas ja kiljusid rottide peale. Superkangelaste lemmikloomad läksid inimlinnust nõia lossi, et superkangelastele vastumürk varastada. Inimlinnust nõid nägi aknast, et superkangelaste lemmikloomad jooksid vastumürgiga minema ja lasid pauguga tema lossi puruks.
Selle peale ärkas inimlinnust nõid üles ja sai teada, et ta oli seitse aastat maganud.