Neljanda talve lood

PÕLENUD TELEKAVAATAJAD

Elas kord üks tüdruk nimega Kelluke. Ta veetis palju aega Teleka ees.           Ühel ilusal hommikul, kui Kelluke telekat vaatas, kuulis ta mingit pauku. Kelluke ehmus, vaatas ringi, aga ei näinud midagi. Samal õhtul, jälle telekat vaadates, kuulis ta kahte pauku ja kõlistamist. Ta läks akna juurde ja vaatas välja, talle tundus, et miski liikus. Kelluke arvas, et nägi viirastust ja läks magama.

Aasta pärast, kui ta ikka veel Telekat vaatas, kuulis ta kolme pauku ja läks rõõmsalt ust avama. Ta arvas, et see on ta sõber Rebecca. Kui ta ukse avas, nägi ta seal noort naist, kelle nägu oli verine ja ta oleks justkui ära põlenud. Naise käes oli kelluke, mis põles. Kelluke ehmus ja jooksis tagasi elutuppa. Elutoas oli aga võõras mees, kes sarnanes natuke naisega. Tal oli nägu verine ja tal olid põletushaavad. Mehe käes oli ka põlev kelluke.

Kui Kellukese sõber kohale jõudis, leidis ta eest Kellukese, kelle nägu oli verine ja ta paremale käevarrele olid põletatud sõnad: Nii juhtub inimestega, kes veedavad liiga kaua aega teleka ees.

Anna

VAIMUDEAEG

Oli väga külm õhtu. Pilve tagant piilus täiskuu. Väljas oli väga pime, justnagu oleks keegi hingeline seda tahtnud.

Aga Saksamaal täpselt ühe laheda küla poe kõrval elas ühes väikeses majas üks 12- aastane tüdruk nimega Johanna. Talle meeldis vaime välja kutsuda, aga see ei olnud tal veel kunagi õnnestunud. Ta keskendus oma ema arust liiga palju vaimudele, aga Johannat see ei huvitanud. Johannat tegi kurvaks see, et ta polnud veel kunagi suutnud ühtegi vaimu välja kutsuda.

Möödus aasta ja Johanna pidi ära kolima ning teise kooli minema. Talle meeldis Saksamaal väga, aga nüüd pidi ta kolima Inglismaale. Õnneks oli ta Inglismaalt pärit, nii et oskas rohkem inglise keelt kui saksa oma. Inglismaal pidi nende pere kolima ühte väga vanasse lossi. Johanna väikevend Oskar oli väga elevil, talle meeldis, et tema pere oli ostnud ühe vana lossi. Johanna jälle mõtles, et see on tema jaoks uus võimalus, sest oli ema käest kuulnud, et lossi kõrval on surnuaed.

Nad jõudsid oma uude koju või noh pigem lossi kohale. Loss nägi väga vana ja hirmutav välja ja selle kõrval olev surnuaed lausa lõhnas kurjusest. Ema ütles, et laste toad on seal koridori lõpus. Koridor nägi välja, nagu keegi ei oleks seal juba aastaid käinud. Koridor oli pikk ja pime, seinanurkades olid ämblikuvõrgud, tapeet oli maha kriimustatud ja väga must. Kui sõrmedega tapeeti puudutada, sai käsi tolmu ja ämblikuvõrke täis.

Viie lossis elatud päeva pärast kuulis Johanna öösel, kuidas sammud tulid alt korruselt. Kuue päeva pärast otsustas ta vaime välja kutsuda ja midagi juhtuski. Õuest oli kosta krabinat. Mitu päeva ei saanud Johanna magada, keegi oleks nagu tekki pealt ära tirinud ja tema kõrval seisnud.

Johanna otsustas teha selle vaimuga tööd. Ta sai teada, et see vaim on paha, mitte hea. See hirmutas teda. Ta otsustas vanematele kõik ära rääkida. Vanemad olid üllatunud ja küsisid, et kas Johanna ikka veel ei ole lõpetanud vaimudega rääkimist ja nende väljakutsumist.

Samal ajal kostus teisest toast aga häält ja vanemad mõistsid, et nad pole üksi. Nad said aru, et see on surm. Neid ei nähtud enam kunagi.

JÄRGMISI ELANIKKE, KES SINNA MAJJA KOLISID, OOTAS SAMA TULEVIK.

ENNUSTATI JU KÜLL, ET ON KEEGI, KES AJAB SELLE KÄTTEMAKSUVAIMU ÄRA. Johanna see ei olnud.

KAS SEE OLED SINA?

Bertha

SUUR KARU

Elas kord üks suur karu, kes oli väga üksik. Tal oli ainult vanaisa.

Üks päev läks ta oma vanaisa juurde. Vanaisa nägi väga õudne välja, sest teda oli palju rünnatud: ta oli kriimustatud, verine ja ei tõusnud iialgi oma tugitoolist. Suur karu aitas teda kui last.

Oli aeg koju minna. Suur karu hakkaski kodu poole kõndima. Talle tuli vastu üks kõige suurem ja tugevam karu, kelle nimi oli Grizli. Suur karu mõtles temast mööda hiilida, aga see ei õnnestunud. Grizli lõi teda ja hammustas ja jooksis minema. Suur karu kartis ja tal oli väga valus.

Kell oli kolm öösel, mets oli pime ja väga õudne. Järsku ilmus Slenderman. Ta oli pikk ja valge näoga. Suur karu hakkas aina rohkem kartma, sest Slenderman tuli aina lähemale ja lähemale.

Suurel karul hakkas paha, kuni ta suri. Slenderman sõi karu ära!

Gert Georg

KUMMITAV LAAGER

Minu nimi on Laura Sarena ja ma jutustan teile loo, mis juhtus minu ja mu sõbraga laagris. Te ei pea uskuma, aga see on TÕSI. Me läksime tantsukooliga tantsulaagrisse. Me harjutasime tantsuvõistluseks ning tegime palju, palju proove.

Lõpuks hakkas tantsuvõistlus pihta ja me olime üheksast seitsmendad. Me pidime mu parina sõbra Karmeniga pandanäod tegema ning läksime WCsse neid tegema. Mina tegin talle ja tema mulle. Me olime just lõpetanud ja järsku läks mingi valge laeni pikk mees ühest kivist nurgast mööda ning me kiljusime ja ta vaatas tagasi. Me jooksime ruttu ülesse. Oli meie kord saabunud ja mu sõber Keed läks kõigepealt lavale ja sättis end valmis ning mingil põhjusel ta vaatas siserõdule ja ta nägi laeni musta daami, kelle kõrval seisis laeni pikk valge mees. Keed üritas küll rahuneda, aga see ei tulnud tal väga hästi välja. Õhtul, kui pidu oli läbi saanud, rääkisime sellest kõik õpetajale ja ta kuulas meid, aga ütles, et WC-s võis olla torumees ja rõdul ei pruukinud kedai olla, sest Keed võis valesti näha või lihtsalt ette kujutada. Järgmisel päeval sai laager läbi. Meile kõigile tulid vanemad järele, aga ühele ei tulnud. Huvitav, kellele, seda ma ei tea. Aga miks see mees just valge ja naine must oli ?

Laura Anette

METS

Oli kord luukerede kool.

Direktor mõtles, et võiks õpilastega midagi ägedat teha. Üks luukere õpilane mõtles, et võiks metsa minna. Kõik olid nõus.

Nii nad järgmine päev tegidki. Nad nägid metsas nõia maja. Nad tahtsid seda hirmsasti vaatama minna, aga direktor ei lubanud. Niipalju nad siiski nägid, et nõial on must kass ja nahkhiirte farm. Ja see oli liiga hirmus, isegi luukerede jaoks.

Kõik hakkasid kartma ja jooksid veel sügavamale metsa. Direktor nende kannul. Seal aga häälitses libahunt: „Auh- au- au- au.“ Hääle liikumise järgi tundus, et libahunt jälitas neid. Luukered jooksid elu eest. Ühele luukeredest tuli meelde, et libahundid kardavad vett. Nad hüppasid vette ja ujusid teisele kaldale. Hääl jäi aina kaugemale. Nad pääsesid ja jooksid meeletu kiirusega kooli tagasi. Seal ootas neid kehalise kasvatuse õpetaja, kes ütles: „Tulge trenni!“

Direktorit aga ei nähtud enam kunagi.

Robin

MÕISAOMANIK HÄRRA BURGSTEIN

Oli kord üks pime õhtu. Härra Burgsteini peret ei olnud kodus ja tal oli igav. Ta otsustas teha ühe tiiru oma mõisahoones. Talle meeldis oma 29-toaline mõis, sest ta sai seal iga päev erinevas toas magada.

Ta alustas oma ringkäiku, nagu ringkäiku ikka alustatakse, vaatas kõik toad üle ja esialgu ei juhtunud midagi imelikku. Aga see ringkäik hakkas imelikuks minema, kui ta jõudis tuppa, mis oli kunagi kuulunud tema nüüdseks surnud teenritele. Seal jäi meie mõisaomanik Ludwig Burgstein korraga vait, sest ta nägi, vähemalt enda arvates, surnuid teenreid. Nad olid ainult natuke koledamad kui siis, kui nad elus olid. Kuid rohkem midagi ei juhtunudki.

Järgmisel hommikul Ludwig Burgsteini ei leitud. Nii oli juhtunud kõigiga, kes seal mõisas elanud olid.

Räägitakse, et Ludwig Burgstein jäi kadunuks aastani 1983, kui ta leiti mõisa keldrist. Ja ilmselt on ka seal teised inimesed, kes kunagi elasid.

Nüüd elan seal mina, minuga pole midagi juhtunud. Oeh, kirjutamine väsitab ikka ära, ma pigem teeks ühe tiiru oma mõisas….

Sebastian

SURMAV DEEMON

Elas kord üks poiss, keda koolis kiusati. Iga päev. Kui imekombel õpetaja märkas, et poiss nuttis, ütles poiss siiski, et kõik on korras. Ta ei julgenud ütelda, et teda kiusatakse. Isegi mitte oma vanematele. Ta ei saanud kiusajatele vastu hakata, sest nad olid temast väga palju vanemad ja suuremad ning käisid kuuendas klassis, samal ajal kui tema alles käis kolmandas klassis.

Ühel päeval, kui kool oli lõppenud, jooksis poiss ruttu koolimaja taha ning peitis ennast prügikonteinerite taha, et ta kiusajate küüsi ei satuks. Kui ta kükitas sinna, et puhata, nägi ta kirja. Seal seisis:

Ma tean kõike. Ka seda, et sind kiusatakse. Kui sa tahad kiusamisest pääseda, pead sa järgmisi asju TÄPSELT niimoodi ja samas järjekorras tegema, nagu kirjas on.

1. Mine surnuaeda.
2. Tee neid asju, kui saabub südaöö.

• Sülita kolm korda mulla peale.
• Ütle kõva häälega: Surmav Deemon, Surmav Deemon, vabasta mind kiusamisest!

Sa näed mis edasi juhtub…

Poiss oli väga imestunud. See oli tema unistus olnud sellest ajast peale, kui teda hakati kiusama. Ta jooksis ruttu koju, mis oli kohe järgmisel tänaval. Kui ta jõudis koju, võttis ta ruttu üleriided seljast, saapad ka ning läks enda tuppa ning hakkas õppima.

Kolmveerand tundi puudus südaööst. Kõik poisi peres olid juba sügavas unes. Poiss hiilis oma toast välja, sealt edasi esikusse, tõmbas jope selga, saapad jalga ning pani kirja taskusse ning läks majast välja. Tal kulus kakskümmend minutit, et surnuaeda jõuda.

Poiss jõudis surnuaeda. Seal oli väga pime ning kragises ja ka udune oli, aga ta püüdis vaprust säilitada. Kuu piilus pilvede tagant välja. Kell oli 23:35. Poisil oli veel natuke aega, nii et ta võttis kirja veel taskust välja ning luges korra veel läbi. Kell 23:59. Kohe pidi kell saama 00:00!

Kui südaöö saabus, tegi poiss täpselt nii, nagu paluti: sülitas kolm korda mulla peale ning hüüdis: „Surmav Deemon, Surmav Deemon, vabasta mind kiusamisest!“

Surmav Deemon ärkas. Poiss hirmus väga. „Kas sa kutsusid mind?“ küsis Surmav Deemon valju häälega. Poiss vastas, et jah. Surmav Deemon: „Kui sa soovid kiusamisest vabaneda, pead andma oma pere hinged!“ Poiss nõustus, sest tal polnud õrna aimugi, millest Deemon rääkis. Peale seda jooksis ta koju ning läks ruttu magama.

Järgmisel päeval ei kiusanud teda koolis mitte keegi, see oli nagu soovi täitumine.

Aga poissi rabas väga suur ehmatus kui ta koju jõudis. Tema pereliikmed lebasid elutult põrandal. Nüüd mõistis poiss, mida Deemon oli mõelnud, kui ütles: „Kui sa tahad kiusamisest vabaneda, pead andma oma pere hinged!“ Ta ei suutnud uskuda, mida ta oli Deemonile lubanud. Miks ta ei rääkinud oma vanematele või õpetajatele, et teda kiusati?

Ta kutsus kiirabi. Kui kiirabi kohale jõudis, olid ka laibad kadunud.

Järgmisel päeval ei näinud keegi enam ka seda poissi. MITTE KUNAGI enam.

Steivi