Riisipere

Kunagi ammu-ammu mitusada aastat tagasi elas Lääne-Eestis pere, kellele maitses väga riis. Kui aga külarahvas tahtis riisi maitsta, oli riis otsas, sest pere oli kõik riisi ära söönud. Et isa ei peaks iga nädalavahetus kaugel lõunast riisi tooma, tahtsid nad ise riisi kasvatada enda põllul. Kui isa jälle riisi tooma läks, tõi ta seekord rohkem, et osa põllule panna. Pere kündis riisi mulda ja hoolitses nende eest hästi. Pere käis iga päev riisi vaatamas ja hoolitsemas ja ka külarahvas käis vaatamas, kuidas riis elab. Kuid me teame, meil riis ei kasva, sest meil on teistsugune kliima. Ühel hommikul, kui kõik magasid, läks peretütar vaatama, kas riis on tärganud, kuid ta nägi hoopis midagi muud. See oli teravili, mis oli taimede ja riisi koosmõjul tekkinud ja peretütar oli väga õnnetu. Sellest ajast peale hakkas külarahvas seda kohta kutsuma Riisipereks, sest ka edaspidi nad sõid suurtes kogudes riisi ja üritasid riisi kasvatada.

Mirtel