Salakaval teadlane

Ükskord ilusal päeval toimus Roostiku kooli  ekskursioon teaduslaborisse. Nende giid oli Kriit, teaduslabori teine kõige targem teadlane. Ta oli monotoonse häälega ja morni näoga mees, aga seletas kõike loogiliselt õpilastele ära. Kriit tutvustas õpilastele ka oma kaksikvenda Priitu, kes on teaduslabori kõige targem teadlane. Õpilastele tundus, et Kriidule ei meeldi väga Priit tõenäoliselt, sest ta tahtis olla labori kõige targem teadlane.

Õpilased imetlesid, kuidas Priit neile näitas, kuidas teha huvitavat katset veega.

Kriit seisis lauale ebatavaliselt lähedal ning lükkas “kogemata” mingi kahtlase pudeli rohelise vedelikuga katse segu sisse. Kõlas kõva pauk ja rohelist vedelikku oli igal pool.  Kõik õpilased olid rohelise vedelikuga kaetud. Kohe jooksid nende juurde turvamehed, kes neist natuke kaugemal olid seisnud ja aitasid õpilased hoonest välja.

Õpilased helistasid oma vanematele, et nad neile järele tuleksid. Teaduslabori töötajad väga vabandasid lastevanemate ees probleemi pärast ja õpilased läksid kõik oma kodudesse.

Sama päeva õhtul, kui õpilased magasid, hakkasid nad unes kõndima. Kui nad üles ärkasid, leidsid nad ennast keset paksu metsa lagendikult. Kellelgi polnud telefone kaasas, välja arvatud sellel ühel tähelepanu vajaval õpilasel Jussil, kes kandis telefoni igal pool kaasas. Ta ütles teistele, et kell on 12 öösel. Enne kui Juss oli jõudnud oma vanematele kirjutada, hakkasid tüdrukud kiljuma. Juss pööras ümber, et küsida tüdrukutelt, miks nad kriiskavad, aga jäi sõnatuks.

Tüdrukud hakkasid järsku moonduma oranžiks ja karvaseks. Juss tahtis neid aidata, aga ei teadnud kuidas. Enne, kui ta jõudis midagi ette võtta, kuulis ta ka oma klassi poisse karjumas. Poisid kukkusid nelja käpukile ja neile tekkis hall karvakiht. Jussi enne inimesest sõber on nüüd hüään. Juss tundis ennast haigena, ta vaatas oma käsi ja märkas, et tal pole enam käsi, vaid neli oranži ja karvast käppa. Juss oli ehmunud ja tahtis karjuda, aga ta suust tuli hoopis teistsugune hääl, see oli mingi imelik kriiskamine. Õpilased, või noh, nüüd loomad, kuulsid põõsastes sahisemist. Puude vahelt varjust astus kuuvalgusega valgustatud lagendikule… Kriit, nende giid teaduslaborist.

Õpilased olid segaduses ja hakkasid aeglaselt taganema. Kriit naeris deemonlikku naeru. “Liituge minuga ja valitseme koos maailma! Koos teiega ei julge keegi mind peatada. Me oleksime peatamatud! Me oleksime rikkad! Kõik teaks mu nime!” Kriidul oli unistav näoilme: ”Kriit, vägev teadlane, kes leiutas mürgi, mis suudab inimesi loomadeks muuta! Kõlab hästi, või mis teie arvate?”

Õpilased ei tahtnud Kriiduga liituda. Õpilased urisesid ja ründasid Kriitu. Kriit hakkas  jooksma, aga ta libises kraavis ning õpilased said Kriidu kätte.

Samal hetkel ilmus eiteakust  kohale Priit, kes andis loomadele antidooti. Õpilased muutusid inimesteks tagasi ja Juss helistas oma telefoniga politseisse. Lapsed olid segaduses, kust Priit teadis, et neil abi vaja on.

Priit hakkas seletama: “Kui te ära läksite, märkasin, et see roheline vedelik oli minu kõige uuem leiutis. See on mürk, mis muudab inimese loomadeks. Ma teadsin kohe, et ma pean teid aitama, kui ma märkasin oma kaksikvenda majast välja hiilimas. Ma jälitasin teda. Kui me metsa jõudsime, siis kaotasin ma ta ära, aga õnneks ma olin talle  jälitusseadme külge pannud ja leidsin ta uuesti üles, sellepärast ma natuke hilinesingi.”

Kriit pandi vangi ja õpilased elasid rahulikult oma elu lõpuni.

ROBIN , ANNA, MARKUS, BONO, ELLA , ELIS, MERIBEL, RICHARD