Suur Jaan ja ta küla järve ääres

Kunagi ammu-ammu elas suure Jõe ääres Suur Jaan. Inimesi läheduses ei olnud, sõpru ka polnud. Neid polnud, kuna koht oli nende arust kõlbmatu, sellepärast elas seal ainult Suur Jaan. Nimi tuli sellest, et ta oli kümme korda pikem kui teised. Üksi ta kurb ei olnud, jõgi pakkus meelelahutust ja eemal olid suured laaned. Kuid ta oli lahke ja tahtis teistele inimestele seda ilu näidata.

Niisiis otsustas ta sõprade leidmiseks kõigile kodud ehitada. Piisavalt lähedale jõele, et vett ja toitu lihtsasti saada, aga mitte nii lähedale, et vesi linna ära uputaks. See oli raske töö. Laanes tuli raiuda puid ning tassida need jõeni. See oli pikk maa, kuid Suur Jaan oli kõrge ning see läks lihtsalt. Ta ehitas maju, lautasid ja tõi isegi loomad kohale. Ta haris maad ajaviiteks ja jäi siis külla uusi elanikke ootama. Kuid kedagi ei tulnud ega tulnud. Möödus nädal, möödus kuu. Lõpuks tulid, kui kogemata oli Suur Jaan jõge pikutades laiemaks teinud. Nüüd oli see pigem imeliku kujuga järv. Aga inimestele meeldis see. Jõgi oli enne kiire vooluga ja see tundus neile ohtlik, Suur Jaan oli selle parandanud. Kolisidki inimesed sisse ja ka Suur Jaan jäi rahule. Külainimesed hakkasid paika kutsuma Suure – Jaani. Niisiis, vahel võivad ka väiksed ebaõnnestumised õigesti välja kujuneda.

Liisa