Teise talve lood

KUIDAS GIORG OMA VANEMATE JUURDE JÕUDIS

Ühel külmal sügisööl ärkas vampiir üles. Ta oli näljane. Ta tahtis verd. Ta sai kokku Killerkloun. Nad said parimateks sõpradeks.

Sõprade läheduses elas laps nimega Giorg. Giorgi vanemad olid surnud. Ta elas vanaemaga.

Vampiir kurtis oma sõbrale, et ta on näljane. Sõbrad läksid surnuaeda. Nad äratasid Giorgi vanemad üles. Giorgi ema ja isa suundusid oma kodu poole.

Killerkloun torkas noa vanaema kõrist läbi. Verd pritsis. Giorgil jäi klomp kurku. Kummitusvanemad kuulsid Giorgi. Jooksid oma poja juurde. Giorgil jäi suu ammuli- need oli tema vanemad. Vampiir aga tabas õiget hetke, lõi hambad Giorgi kaela ja imes vere ära.

Giorg oli taas oma vanematega koos. Nüüd aga surnuaial.

Dagmar

OLIVIA JA LIBAHUNT

Olivia ja tema vanemad läksid vanaemale külla, kes elas paksu metsa lähedal.

Vanaema ütles, et metsas on palju seeni. Olivia ja ta vanemad läksid tunniks ajaks metsa seenele. Nad läksid seenele ja eksisid paksus metsas ära. Seal kohtasid vanemad vanameest, kes kutsus neid oma koju.

Olivia isa ja vanamees läksid õuest puid tooma. Kui kuukiired paistsid vanamehe peale, moondus ta libahundiks ja kargas isale kallale. Ema haaras kirve ja lõi libahundi maha.

Ema tassis haavatud isa vanaema majja ja jäi hommikut ootama.

Hommikul vaatas Olivia aknast välja ja seal lebas vanamees, kirves kõhus.

Grete

ÜKS LUGU ÕHTUSEKS AJAKS

Tere, mina olen poiss! Ma jutustan teile oma lapsepõlvest. Ütleme nii, et see ei läinud mul kõige paremini, aga hakkame pihta nüüd. Selleks peame ajas kõvasti tagasi minema.

Me elasime ühes linnas ja mina olin 6-aastane. Ühel päeval oli meil põleng. Kogu linnarahvas jooksis ja jooksis. Mina olin ainuke, kes jäi seisma.

Ma nägin ühes majas kiikuvaid kiiktoole. Läksin asja lähemalt uurima. Kohe, kui sisse astusin, vajusid kardinad ja uks kinni. Ma lõdisesin hirmust nii, et hambad suus värisesid. Keegi küsis minult: „Kas jääd siis lõksu ilma toiduta või astud edasi?“ Mulle on juba ammu öeldud, et mul on väga suur enesekindlus. Ma astusin edasi ja ma nägin seal kummitust. Tormasin uksest välja. Väljas ei paistnud ühtegi kummitust ega põlengut ka mitte. Mõtlesin, et need olid siis head tondid.

Seepeale kukkusin pikali. Tegin korraks silmad lahti. Nägin kedagi tondimoodi tegelast. Panin silmad uuesti kinni.

Rohkem ma midagi ei mäleta. Kui mäletama hakkasin, siis leidsin ennast oma toast.

Iris

ZOMBIHAMSTER

Laps oli üksi kodus. Oli pime öö. Ta vanemad olid teatrisse läinud. Ta oli kurb, sest ta hamster oli surnud.

Keegi krabistas diivani taga. Laps läks vaatama, kes seal on. Diivani taga oli zombihamster, kes sibas lapse poole. Kui ta oli lapse juurde jõudnud, muutus zombihamster vampiiriks. Ta hammustas last. Laps karjatas.

Ja just samal ajal oli laps äkki surnuaias koos oma hamstriga. Ja just siis sai ta südamerabanduse.

Linda

SOOKOLLI LUGU

Ühel metsaserval elas must sookoll. Tal olid suured taldrikusuurused mustad kurjad silmad, pikad käed ja veel koledamad punased küünised. Kellele ta otsa vaatas, see tardus hirmust. Muidugi oli tal ka võlujooki, mida pakkus rõõmustades kõigile. Jooki pidi ta tegema konnasilmadest, ussimürgist, ämblikumahlast ja looma või inimese verest.

Ühel õhtupoolikul kuulis ta teisel pool metsa koledat laste kisa. Ehmus, sest mürgipudel oli tühi. Oli vaja teha uus jook, aga millest. Lootust kõleda sügisilmaga konnasid leida, oli väike. Ämbliku veel leiaks, ussi võtaks keldrist purgist, aga vere järele pean minema inimeste juurde.

Mõeldud, tehtud! Sookoll pani selga oma räbaldunud riided, jalga suured vanad katkised saapad ja taskusse terava noa ning nööri. Maja jäi valvama öökull.

Kõndis, kõndis, kõndis ja äkki komistas suure kondihunniku otsa. Sealt võttis ta suure sääreluu, pani kotti ning sammus edasi. Jõudis järveni, lootes mudast leida konna. Vajus aga mutta ja jäigi sinna kinni.

Taas kuulis ta kisa, mis tundus lähemale tulevat. Need olid pahad trollilapsed. Nad hakkasid teda kividega pilduma. Sookoll rabeles mudast välja ning asus lapsi taga ajama.

Kätte sai ta kõige väiksema trollilapse ja viis ta oma koju, lasi vere välja, kehast tegi hakkliha. Ise aga rõõmustas, et talveks on toit ja jook olemas. Imetles leitud säärekonti ja…. Ehmus, säärekont muutus põlevaks tõrvikuks. Tuli roomas mööda tuba laiali. Nii põles ära ta ise ja ka kogu maja.

Seda lugu jutustas mulle öökull, kes ära lendas. Kaugele, kaugele maale.

Marie

KANA IGAVENE ELU

Elas kord üks peata kana. Luukere luuras, hiilis ja ehmatas kana. Kana kukkus surnuks.

Lammas tegi haiget ja lõi ta veriseks. Luukere enam ei olnud.

Elas siga Prüga prügikastis. Talle kukkusid kotid pähe. Üks mees küsis: „Mis sina siin teed?“ Surnud kana lendas mehele silma ja läks pihta. Ta lippas ja jooksis täie jõuga eest ära ja lippas bussi. Inimesed kukkusid pikali. Onu üritas joosta järele ja ta üritas bussi jõuda. Aga uksed läksid kinni.

Mia

VANA MAJA

Üks laps tuli koolist koju. Ta mõtles, et võiks oma onu vanasse majja minna. Õhtul magama minnes mõtles ta, et kas onu vanas majas võiks kummitusi olla.

Hommikul üles ärgates leidis ta ennast onu vana maja ukse eest. Ta vaatas sisse. Seal oli pime. Ta astus sisse. Uksed tema järel vajusid kinni. Kummalisel kombel leidis ta taskust taskulambi. Ta pani selle tööle. Uks oli tema selja taga ja ta püüdis sealt läbi pääseda. Tagasi välja. Uks oli aga lukus.

Laps ei teadnud, mida teha. Ta nägi raamaturiiulit ja läks selle poole.

SEE MIS SAAB TÕEKS, EI MUUDA TULEVIKKU. Äkki tõusid raamatud õhku ja pöörlesid niimoodi, et tekkis tuul. Tuule käes langes ühe raamatu leht põrandale. Seal oli kirjas: „Ütle kaks maailma!“ Laps ütleski nii ja raamatud lõpetasid keerlemise. Tema ise aga kukkus läbi lae väga tuttavasse paika.

Äratuskell helises. Laps avas silmad ja leidis ennast oma voodist. Onu vana maja oli olnud vaid unenägu.

Rasmus

SÕBRALIK ÖÖ

Ühel päeval oli öö ja pime. Kuu paistis eredalt. Zombi oli luukerega hea sõber. Ämblik oli mürgine, aga ta tahtis endale sõpra. Kuid keegi ei tahtnud ta sõber olla. Klouni ei olnud väga näha, sest ta oli värviline. Nahkhiir tahtis verd nii väga, aga ta ei saanud, sest ta ema ei lubanud. Muidugi ta tahtis inimverd, sest see on kõige parem veri.

Ämblik oli nii õnnetu, sest tal ei olnud ühtegi sõpra.

Kloun hakkas paha tegema, ta hakkas varastama nagu pätid. Ta mõtles, et nii muutub ta teiste jaoks nähtavaks.

Luukeret hüüti Luukaks. Ta mängis Zombiga kollimalet. See on natuke nagu tavaline male, ainult nuppudeks on kollid. Luukere võitis. Zombi ütles: „Sa alati võidad!“ Luukas vastas: “Kes harjutab, saab meistriks.“

Nahkhiir läks siiski salaja verejahile, sest ta oli kuulnud, et inimestel on doonoripäev. Ta sai kümme liitrit verd. Ta näppas selle valgetes kitlites inimeste tagant. Nahkhiir oli nii rõõmus.

Nii rõõmus, et tahtis seda kellegagi jagada. Ta otsustas hakata ämbliku sõbraks.

Rianna