Suure-Jaani

Kunagi ammu aega tagasi kusagil Kesk-Eestis ühes nimetus linnas elasid kaks meest, kes omavahel ei saanud üldse läbi. Nad vaidlesid kõige üle: kelle kana muneb rohkem, kelle hobusel on rohkem rammu või kelle taluhoovist näeb kaugemale. Ühe mehe nimi oli Jaan, kes oli hästi nõrk, väike, tark ja pisut küürus. Teise mehe nimi oli Ants, kes oli hästi suur, tugev ning külarahvas vaatas teda alati hirmunud pilgul, kui Ants kuskil kõvahäälselt midagi seletas. Ühel päeval tekkis neil riid, kuna nad ei teadnud kumbki, kuidas seda kohta kutsutakse, kus nad elavad. Riid läks iga päevaga aina tõsisemaks. Ants oleks tahtnud lahendada riiu jõu näitamisega ja nii hakkas ta põldudelt suuri kive keset küla kuhjama. Jaan koos tugevate meestegaa oli samal ajal seal, kuhu Ants neid kive kuhjas ja lasi tugevatel meestel need ümber paigutada nii, et sellest tekkis kõrge hoone, mida hakati kutsuma kirikuks. Elanikele see väga meeldis, et neil oli koht, kus neil oli võimalik pöörduda taevase väe poole. Lõpuks hakkasid elanikud seda kohta kutsuma Suure-Jaaniks, kuna suur Ants ja väike Jaan tegid koos nii head tööd, kasutades mõistust ja rammu.

Rasmus