Kuuenda talve lood

HIRVE SAATUSLIK PÄEV

Greta

Kaheaastane hirveke Villi seisis maantee ääres ja tuul puhus nii kõvasti, et ta oleks peaaegu pikali kukkunud. Hundid ulusid ning õues oli väga kõhe olla. Oli pime, peaaegu öö.

Villi kukkus järsult pikali. Mis see küll oli? See oli maanteel vurisev veok. Villil polnud enam tagumisi jalgu. Maantee oli tühi, Villi lebas tühjal maanteel mitu päeva kuni lõpuks… lõpuks tuli suur kamp rotte, kes võtsid Villi endale selga ja tassisid tühjale kalmistule. Rotid jätsid ta sinna, kuid ise läksid nad kahe puudu oleva jala järele. Rottidel olid kõhud tühjad. Hiljem leidsid Villi siilid. Nad tassisid Villi läbi pimeda metsa ja tühjade aasade enda urgu.

Kui siilid hakkasid hirve tükkideks lõikama, siis nad mõistsid, miks Villi ei liigutanud. Ei, ta ei olnud surnud. Võib ka nii mõelda, aga ta polnud kunagi elus olnudki. Villi oli topis.

KADUNUD

Leena 

Ma ärkan keset ööd üles, kas see on tuletõrje sireen või hüüdis keegi päriselt mu nime? „Marcus, Marcus!” Okei, nonii. Jah, ma peaksin jääma siia ja edasi magama, kuid ma saan minna ka õue ning välja uurida, kas keegi hüüdis mu nime. Nojah, enam tagasiteed ei ole, ma juba lähen. Ma hakkan oma mõtete peale naerma, kuna ma ei peaks tegelikult õue minemisest nii suurt probleemi tekitama. Ma jõuan lõpuks õue, õhk on veider, see nagu võtaks mu energia ära. Ma märkan alles nüüd, et õues on täiskuu, imelik, ma arvasin, et täiskuu oli alles eelmisel nädalal. Suure kosmosenohikuna olen ma üsna kindel, et see ei peaks nii olema. Ma mäletan nüüd jälle, miks ma siia tulin, kuulatan, kuid ma ei kuule midagi. Ma hakkan ümber maja kõndima, kuid oota korra, kuhu MAJA kadus?! Äkitselt pole ma enam ka oma aias, vaid veidral tühermaal ning öö on muutunud päikesetõusuks. Ma küll ei vaadanud kella, aga olen üsna kindel, et oli südaöö. Ma hakkan vaikselt paanikasse sattuma ning oma tagasiteed otsima. Oma maja juurde jõudmise asemel satun ma mingi suurlinna tänavale. Ma märkan vana pidžaamat, mida ma kannan ning tunnen natuke piinlikkust, kuna inimesed mu ümber kannavad ülikondi ja kleite, aga kui aus olla, siis nad ei tundu mind märkavatki. Ma proovin sügavalt sisse-välja hingata, kuid seda tehes kaotan ma veelgi rohkem energiat ning mul on tunne nagu kukuksin kokku, miks ma lihtsalt kelleltki telefoni ei laena ja oma vanemaid järgi ei kutsu. Kui olen peale kümmet minutit lõpuks ühelt vanaproualt telefoni laenanud ning oma ema telefoninumbri kaks esimest numbrit sisse löönud, satun ma kõrbe moodi üksikusse kohta, ILMA TELEFONITA. Ma saan enda peale vihaseks ning miks ei peaks ma saama, lõppude lõpuks on see kõik minu ja mu tobeda nime süü. Nüüd teen ma midagi, mida ilmselt keegi teine sellises olukorras ei teeks, kui just mitte mina mõnes teises universumis, ma istun maha ning hakkan nutma. „Miks? Miks? MIKS?” Nüüd pole ma enam kõrbes, vaid metsas, ma isegi ei imesta enam. Valgus tungib puude vahelt sisse ning mu energia väheneb jälle. Kuid nüüd näen ma puude vahel oma ema. „EMA! EMA, EMA!” Ma karjun nii kõvasti kui saan, kuid ta ei kuule mind. Ma hakkan tema poole tormama, huvitaval kombel ei muudagi ma seekord asukohta. Ma jõuan emani ning hakkan teda kallistama, see pole tema! See on…las ma nüüd vaatan…VANA MEES?!
Öeldakse, et enne surma jookseb kogu su elu su silmade eest läbi, viimane asi, mida mina näen, oli vana mehe nägu.

FOOBIA

Liisa

Väikses linnas, Eferami jõe lähedal, elas Edmund koos oma kahe sõbra Augusti ja Williamiga. Neile oldi väiksest peale räägitud, et ei tohi minna mahajäetud pargi lähedalegi. Legendi järgi asus pargis aare, kuid aarde valvur pidi olema hõõguvate silmadega deemon. Edmund ei uskunud lugu. Väljaarvatud aarde osa. Suureks kasvades otsustas ta parki aaret otsima minna, loomulikult koos Augusti ja Williamiga.

Pimedal täiskuuööl hakati minema, kuna just siis pidi tee aardeni välja paistma. Keegi neist ei kuulanud linnaelanike hoiatusi. Pargi värava juurde jõudes vaatas Edmund ringi. Värav oli süsimust, rauast võredega, ning muru oli selle ümber hallim kui mujal. Pargist puhus külm tuul. Poisid hakkasid kahtlustama, kas oli hea idee siia tulla, aga tagasipööramist enam polnud. Värav läks pauguga kinni ja Edmund nägi silmanurgas hägusat mehe kogu. Ta pööras järsult ümber, kuid seal polnud kedagi. Ta vaatas oma sõprade poole. Tundus, et nad polnud midagi näinud. Edmund hingas sügavalt sisse ja mõtles, et ta kujutas kogu ette.

“Lähme kõik erinevatesse suundadesse, nii leiab üks meist kindlasti õige koha üles. Tunni aja pärast olge siin.” William tundus isegi liiga julge.

Edmund valis tee itta, August läände ning lõpuks suundus William põhja. Edmund oli natuke aega kõndinud, kui ta nägi maas ämblikku. Ta kartis ämblikke, aga see oli väike ämblik ning ta kõndis rahulikult edasi. Kui ta oli ainult paar sammu liikunud, oli ta ees veel üks ämblik, seekord suurem. Järsku olid nad igal pool, siis nad kadusid. Edmundil oli sellel hetkel juba higipiisk laubal. Üks hetk oli maa ämblikutega kaetud, järgmine hetk oli neid üks. Edmund pööras ümber ning tahtis joosta, kuid tema hirmuks oli otse ta taga mees. Mehel oli maani kapuutsiga keep ning ta silmad hõõgusid ähvardavalt punaselt. Edmund ehmatas ning komistas, kukkudes selili. Ta üritas kohkunult ära roomata, kuid miski peatas teda. Ta vaatas enda ümber ning nägi miljoneid väikseid ämblikke enda peale ronimas. Mees astus ta kohale ning lausus kõmistaval toonil: “Kui mina ei saa aaret, siis miks peaksid sina saama?” Ämblikud ronisid, taevas kõmises ning Edmund pani hirmust silmad kinni.

Tunni aja pärast tulid August ning William lepitud paika, kuid Edmundit polnud seal. Poisid kahtlustasid, et äkki ta leidis aarde, kuid ei tahtnud jagada. Nad läksid itta, kuhu poiss oli otsima läinud. Paarikümne minuti pärast otsustasid nad alla anda, kuid siis nägid nad Edmundi taskulampi teelt väljavisatuna. Sellest edasi, ta labidas.

Poisid võtsid seda halva märgina ning pöörasid ümber, märkamata jätsid nad ühe asja. Muru asemel olid ühes kohas väiksed ämblikud.

DETSEMBRI ÕUNAPUU

Melani

Oli õhtu. Liis pidi enda koeraga jalutama minema. Õues olid juba lehed puudelt langenud ja esimene lumi oli ka maas. Liis astus uksest välja õue, pani koerale rihma kaela ja läks jalutama. Ta otsustas seekord jalutada metsas, mis oli väga tihe. Ta kõndis ja kõndis. Metsas olid ainult kuused. Aga järsku nägi Liis tihedas kuusemetsas õunu täis õunapuud. Hetkel oli detsember ja Liis oli segaduses. Ta mõtles, et ta näeb und. Ta jooksis kiiresti koju tagasi. Järgmisel päeval umbes samal ajal pidi Liis jälle koeraga jalutama minema. Ta oli nii uudishimulik, et ta soovis jälle sinna metsa minna, et veenduda, et ta kujutas õunapuud lihtsalt ette. Ta kõndis ja jälle nägi ta õunapuud, millel olid punased õunad küljes. Liis jooksis sealt metsast elu eest minema. Ta ei tahtnud enam koeraga jalutama minna, sest ta kartis. Umbes nädal hiljem pidi Liis siiski minema koeraga jalutama. Tal oli kõht väga tühi. Ja ta otsustas jälle sinna metsa minna, et võtta puult üks õun. Kui ta oli puuni jõudnud, võttis ta puult ühe mahlase tumepunase õuna. Tal hakkas halb…Koer tuli koju tagasi, aga ilma Liisita. Liisi ei leitud. Eks võite järeldada, mis juhtus.

ÕPPETUND VANAS MAJAS

Mirtel

Jutustan teile ühe loo, mis juhtus minu lapsepõlves.

Elasin väikeses Viljandi linnas ning ühel päeval otsustasime sõpradega kokku saada. Läksime ühte maha jäetud majja, kus elas varem üks vana proua, aga me ei kartnud, sest olime selles majas palju kordi käinud. Seekord otsustasime mängida peitust. Ma isegi ei mäleta miks, võib-olla sellepärast, et me teadsime neid peidukohti väga hästi. Hakkasime mängima. Esimene lugeja oli Mia. Ta luges kolmekümneni ja hakkas otsima. Möödas oli juba 2 minutit, kuni ta leidis üles Robi, siis juba Kaisa ja järgmine, kelle ta üles leidis, oli Jack.

Äkitselt käis suur pauk. Alguses me ei saanud aru, mis juhtus, aga siis kui peidust välja tulin, ei näinud ma mitte tuhkagi ja sain aru, et aknad ja uksed olid läinud kinni. Me ei saanud aru, kus keegi on. Kaisa ja Mia karjusid ja nutsid. Aga kuna teadsime seda maja väga hästi, siis teadsime ka, kus on uks. Leidsime ukse, aga see oli lukus. Võtsime oma mobiiltelefonid ja näitasime valgust. Me ei saanud aru, kus me olime, sest see tee oli täiesti teistsugune, kui selles majas, kuhu olime ennist sisse astunud. Kuulsime imelikku häält. Hääl ütles kogu aeg korduvalt: „Tulge pööningule, tulge pööningule.“ Meie tüdrukutega ei julgenud minna, kuid poisid tahtsid minna küll. Kõigil oli kõhe tunne sees. Kui poisid olid üles pööningule jõudnud, siis läksime ka neile järele. Pööningul oli üks kiiktool, mis kiikus. Järsku süttis põlema laes üks pirn. Nägime seinal veriseid käejälgi, mis viisid katuseni välja. Äkitselt käis veel üks pauk ning kostis hundi ulgumist. Mul oli tõesti selline tunne, et ma suren hirmust ära. Hääled kostusid veel, kuid mitte sama lause, mis eelmine kord, vaid: „Lugege kirja katuse trepil, lugege kirja katuse trepil.“ Katuse trepil oli kirjas: „Mind maeti 1890. aastal elusalt keldrisse ja minu hing saab vabaks, kui 5 noort inimest lähevad katusele ja uluvad kuus korda kuu poole.“

Me tegime seda, sest me arvasime, et see on ainus võimalus majast välja saada ja kogeda midagi ebaloomulikku. Astusime tasapisi trepist üles ja istusime katusele ning ulgusime kuu poole kuus korda. Ootasime, ehk näeme inimest, kes oli keldrisse elusalt maetud, aga ei. See oli veel hullem kui vaim. Viis musta kogu liikusid mööda katuseserva meie poole. Olime hirmust kanged, hoidsime üksteisest kõvasti kinni. Ühel hetkel süttisid kogude käes taskulambid ja nad suunasid need meie peale, seejärel lähenesid veelgi. Nüüd olid nad juba päris meie juures, kartsime väga. Siis ütles üks kogu: „Olgu see teile õppetunniks, et mahajäetud majades ei kolata.“ Nüüd tundsime need hääled ära. Need olid…………………………meie isad kes olid väga vihased. Aga meie olime nii õnnelikud, hüppasime isadele sülle ning lubasime, et rohkem sellesse vanasse majja ei tule.

JORDAN

Rasmus

See toimus ühel tavalisel päeval. Jordan oli just saanud 8- aastaseks. Jordan hakkas koolist koju tulema. Ta läks läbi metsa sellepärast, et tema puuonn oli seal ja ta mõtles, et käib sealt läbi. Kui ta hakkas puuonni poole liikuma, nägi ta selle juures poissi. Poisi nägu varjas tema mustjas kapuuts ning ta ei liigutanud sõrmegi. Jordan ehmus ja pööras ümber, kui ta uuesti poisi poole vaatas, ei olnud seal kedagi. Kui ta läks enda puuonni juurde, ei leidnud ta sealt midagi peale roheka lima. Õhtul rääkis Jordan juhtunust emale ja isale. Nemad aga arvasid, et poiss oli lihtsalt Jordani puuonni peale pannud lima ja minema jooksund. Öösel ei saanud Jordan magada, sest ta sai aru, et poiss ei jooksnud lihtsalt minema, vaid midagi juhtus. Hommikul, kui Jordan läks kooli, mõtles Jordan, et peaks minema vaatama puuonni läbi. Jordani üllatuseks oli lima kadunud. Jordan kõndis lihtsalt kooliteed mööda edasi. Peale kooli kõndis Jordan taas puuonni poole. Ta märkas taas poissi ning hakkas kodu poole jooksma. Kui Jordan selja taha vaatas, ei olnud poiss enam seal. Jordan hakkas vaikselt kodu poole kõndima ning see hetk, kui ta jõudis kodu ukse ette, oli ka poiss seal. Seekord nägi Jordan tema nägu. See oli kõige õudsem asi, mida Jordan oli iial näinud. Nägu oli üleni valge, ta silmad olid üleni mustad ja hiiglaslikud ning ta osutas oma käega Jordani poole. Jordan hakkas karjuma, kuid oli liiga hilja. Juba oli Jordan muutunud kivikujuks ja hakkas vajuma läbi maa. Järgmisel päeval ei jõudnudki Jordan kooli.