Viienda talve lood

VANA ARVUTI

Carmen

Oli üks tüdruk, kes oli 9-aastane. Ta läks uude kooli. Vihma sadas nagu oavarrest.

Ta ei märganud midagi ebatavalist, aga ta märkas, et uks oli praokil. Ta läks sisse. Tunnid algasid kell 9, aga ta oli juba 8.30 kohal. Oli pime. Ta ei näinud kedagi. Ta mõtles, et ilmelt tulevad õpetajad kohe. Kuid ta hüüdis ja karjus: “Kas keegi on kohal?“ Aga vastust ei tulnud.

Kuna kool oli uus, otsustas ta ringi vaadata. Ta ei näinud peaaegu midagi. Ta kartis, aga läks edasi. Tüdruk avas ühe ukse ja läks sisse. Tuba oli nagu mahajäetud. Kõike katsid ämblikuvõrgud, kõik oli tolmune. Ta kuulis kiljatusi ja karjumist. Ta kartis. Tüdruk pööras end ringi, et minema joosta, kuid ta tardus, sest ukse alt tungis sisse veri. Tüdruk taganes ja jõudis lõpuks seljaga vastu seina. Ta pani käe vastu kapi peal olevat raamatut. Ja järsku avanes tema all luuk. Ta kukkus mingisse tunnelisse. Tunnel oli valge ja mustaga värvitud ja ajas hirmu nahka. Tal hakkas pea ringi käima ja ta jooksis edasi. Tunnelis oli palju nahkhiiri, kes tema taga vahetasid kuju ja muutusid vampiirideks, zombideks ja kummitusteks. Ta leidis redeli ja ronis üles. Tüdruk jõudis tagasi koolimajja. Ta tahtis koolist ruttu ära joosta. Ta avas ukse ja jooksis ette vaatamata edasi. Aga ta ei märganud keldriluuki. Ta kukkus keldrisse. Keldris oli üks väga vana arvuti. Tüdruk vajutas arvuti käima.

Arvuti läks tööle. Kasutajanimi oli Tondid ja Kummitused. Ta vajutas ühte nuppu. Järsku läks ekraan mustaks ja arvutist lendasid välja klaasitükid. Tüdruk läks laua alla, aga arvuti imes ta sisse. Viie minuti pärast jõudis ta arvutis olevasse maailma. Seal oli nõid. Nõid muutis ta pilkugi pööramata libahundiks. Tüdrukule kasvasid kihvad, ta muutus karvaseks ja peale kolme minutit oli ta libahunt. Ta hüppas aknast välja ja jooksis metsa.

Aga varsti saabus noorkuu ja tüdruk muutus tagasi inimeseks. Ta jooksis ruttu koju ja kallistas vanemaid. Järgmine päev läks ta tagasi oma vanasse kooli ja ta ei muutunud enam kunagi libahundiks.

EKSINUD

Grete

Oli üks ilus päev. Laura ja tema õde mängisid peitust õudse metsa ääres. Kuna Laural ei olnud enam kuhugi peita, jooksis ta metsa. Laura oli nii elevil, et ei pannud tähele, kuhu ta läheb. Ta ei teadnud enam, kuhu minna. Varsti jõudis Laura ühe kauni peegli juurde, mis oli kaetud taimestikuga. Äkki ta tundis, kuidas see uimastas ta ja tõmbas Laura endasse. Järgmisel hetkel ärkas Laura mõisaaias, aga mitte tavalises, kõik oli kuivanud ja pruun. Äkitselt nägi Laura nagu mingi vaimu virvendust ja järgmisel hetkel jälle, aga lähemal. Varsti tuli talle aru pähe ja ta jooksis minema. Vaim oli oodatust kiirem ja Laura väsis varsti. Laura tundis, nagu ta tõuseks lendu. Ta maandus suure mõisa ukse ees. Uks läks iseenesest lahti ja ta astus sisse. Laura nägi jälle seda vaimu, aga nüüd sai ta aru, kes see vaim on. Ta on kadunud mõisapreili, preili Elisabeth von Bach (ema oli kunagi Laurale selle loo rääkinud). Ta oli väga jõhker mõisapreili ja parem oli Laural põgeneda. Laura jooksis mööda mõisa, kuni jõudis välja. Ta eksles mööda suurt aialabürinti. Laura tundis jälle, kuidas ta tõuseb lendu, aga nüüd maandus ta mahajäetud linnas. Seal oli kellatorn, mis lõi kogu aeg, et kell on 12:00 või 00:00. Varsti kuulis Laura, et keegi hüüab: „Laura, kuku, tule välja ma leian su niikuinii!“. Laura jooksis edasi. Ta ette ilmus jälle see peegel. Peegel ütles: “Tule siia, see on ainus pääsetee!“ Peegel imes Laura jälle endasse. Laura ärkas hirmsas metsas selle sama peegli ees, aga nüüd ütles peegel talle, kuidas koju jõuda. Laura uskus peeglit ja ta jõudis metsast välja. Laura avastas, et ta on maal vanaema juures ja ta vanemad ja õde on ka seal. Laura läks ukse taha ja oli unustanud, et on Halloween ja ta nägi välja nagu tont. Ta koputas uksele ja ta õde ilmus uksel ja ta õde ütles: “Pomm!“. Äkitselt sai ta õde aru, et see, kes oli ukse taga olnud, on tema õde Laura. Laura sai sisse ja sellel õhtul rääkis ta kogu loo neile ära.

SÄHVATUS TEISE ILMA

Kristjan

Karlile meeldis väga lugeda. Ühel tormisel õhtul luges ta järjekordset raamatut zombidest, kui äkki sähvatas läbi õhu välgu nool ja kõik läks pimedaks. Karl sai esialgsest ehmatusest üle ja vaatas aknast välja ning nägi, et kõik naabruskonna majad on pimedad ning ka ilma elektrita. Karl pöördus aknast eemale ja tardus avanevast vaatepildist hirmust paigale. Karli poole roomas zombi ning ta oleks tahtnud karjuda, aga tema suust ei tulnud ühtegi heli. Zombi jõudis roomates Karlini ja haaras oma haua külma käega Karli jalast kinni. Karl oleks peaaegu hirmust minestanud, kuid suutis ennast kokku võtta, rebis ennast zombi haardest lahti ning jooksis toast välja. Karli häälepaelad pääsesid justkui valla ning ta jooksis appi hüüdes ema juurde. Ema seletas Karlile, et välku ega elektrikatkestust pole olnud. Ema tuli siiski Karliga tema toa juurde kaasa ning kui nad tema toa ukse avasid, siis põles seal tuli ning raamat lebas voodi peal.

5s KLASSI ÕPETAJA

Liisa

Oli üks koolimaja , kus olid täiesti tavalised õpilased ja õpetajad. Seal oli kõik täiesti tavaline. Seal oli 12 klassi. Aga Üks asi ei olnudki nii tavaline. Seal oli klass 5s. Mina räägingi teile loo sellest 5s klassi õpetajast.

5s õpetaja Tiina õpetas oma õpilasi täiesti tavalisel viisil. Kui Tiina kodus remont algas, lubas direktor tal koolimajas ööbida. Igal öösel kell 3:00 tuli hele sähvatus ja kõik jäi tunniks ajaks seisma (peale õpetaja). Tiina käis igal öösel koolimajas ringi ja otsis, kas keegi on seal ja proovib tema üle nalja teha. Aga ei olnud. Kolmandal öösel hakkas Tiina nägema kooli seintel oma õpilaste vaime.

Igal hommikul, kui tunnid peale hakkasid, olid ta silmad magamatusest punased ja õpetaja hakkas sõnu unustama. Tiina jäi tihti poole jutu pealt seisma ja hakkas ühte kohta vaatama. Direktor küsis: ´´ Kas sinuga on kõik hästi?´´ Õpetaja vastas, et on. Kui õpetaja juba tunni ajal magama hakkas jääma, siis ütles direktor, et ta peaks puhkust võtma. Õpetaja pidi ühe öö veel koolis magama ja siis õpetajal sai kodus remont läbi ja õpetaja sai koju minna. Kuid sellel viimasel ööl hakkasid õpilaste vaimud temaga rääkima. Ma täpselt ei tea, mida nad rääkisid, aga hommikuks oli õpetaja kadunud. Kõik otsisid teda, aga ei leidnud. 5s sai endale uue õpetaja ja elu läks edasi.

Viis aastat hiljem leiti kooli pööningult kirst, kuhu peale oli kirjutatud 5s. Nad leidsid sealt seest vana 5s klassi õpetaja surnukeha. Tegid talle matused ja kõik läks vanaviisi edasi. Ma ei tea täpselt, kuidas ta kaduma läks, aga mina rääkisin nii palju, kui ma sellest tean. LÕPP.

KUMMITUSTE MAJA

Patricia

See kõik juhtus siis, kui Saara ja Taavi kolisid vanematega uude majja elama.

Ühel päeval teatasid ema ja isa lastele, et ostsid vana maja maale metsa sisse. Alguses see mõte lastele ei meeldinud, aga lõpuks nad nõustusid. Kohale jõudes tundus maja väga hirmuäratav. Väravad olid sammalt täis kasvanud ja akendel olid hirmsad trellid ees. Kui nad sisse läksid, oli seal aga mõnus ja hubane ning isa tegi kaminasse tule. Lapsed said endale kõrvuti toad ja seina sees oli auk, nii et nad said üksteisele kirju saata. Õhtul tuli lastel uni ruttu, kuna päev oli olnud raske.

Öösel hakkasid juhtuma jubedad asjad. Maja hakkas südaööl praksuma ja pragisema, kuulda oli samme ja hääli. Tundus, nagu keegi käiks majas ringi. Lapsed kargasid vooditest püsti ja jooksid elutuppa. Nad võtsid käest kinni ja seisid nurka. Nende ette ilmus valges kleidis, mustade juustega väike tüdruk. Tema käes oli kaisukaru ja tal olid mustad silmad ning koledad katkised hambad. Ta prõmmis jalgu vastu maad ja podises midagi, millest lapsed aru ei saanud. Lapsed hakkasid hirmust karjuma ja kohale jooksid vanemad, kes samuti nägid tüdrukut. Ema oli minestuse äärel. Isa võttis kaelast risti ja näitas seda tüdrukule, kes hakkas sisisema ning kadus. See oli kohutav öö. Hommikul kutsuti kohale tuntud nõid Nastja. Nastja käis mööda maja ringi, vehkis käte ja küünaldega ning suutis lõpuks kurjuse majast välja ajada. Selgus, et see tädruk oli seal majas varem elanud ja tema vanemad olid temaga halvasti käitunud ja teda karistanud. Seepärast hirmutas ta neid lapsi, kellel olid head vanemad.

Tänu nõid Nastjale ei nähtud seda tüdrukut seal enam kunagi ja pere elab seal majas õnnelikult veel tänapäevalgi.

TALVE ILUD JA ÕUDUSED

Teeli

Oli pime ja tuuline talveõhtu. Saara ja Miina istusid köögiakna all ja jõid teed. Kuna Saara oli pime, siis teed tegi Miina. Miina oli nädalavahetuseks tulnud Saarale külla.

Öösel, kui nad magasid, kuulsid nad imelikku karjatust. Miina arvas, et see võis olla Saara hobuse Pepina hirnatus. Aga Saara teadis, et see hobuse hääl ei ole. Nad läksid õue vaatama, aga enne seda panid end soojalt riidesse. Kuna Saara ema oli tööreisil, siis Miina pidi sel ajal vaatama, et Saara haigeks ei jääks. Kui nad olid õue läinud, pani Miina taskulambi põlema ja oleks peaaegu Saara ümber kukutanud, sest maas olid verejäljed. Nad tahtsid teada, kust need verejäljed tulevad ning nad saduldasid Pepina ja hakkasid metsa poole ratsutama, sest verejälje rada läks ka metsa poole. Nad mõlemad kartsid väga, sest selle metsa kohta on üks hirmus legend. 200 aastat tagasi oli läinud üks tüdruk sinna metsa marju korjama, aga tagasi ta sealt ei tulnud. Nad läksid mööda verejälgi edasi, kuid ühel hetkel kustus taskulamp. Järgmisel hetkel hakkas Miina lillade kividega käevõru hõõguma. Saara aimas, mis võis olla juhtunud, sest ta ei küsinudki, mis juhtus. Kuid järgmisel hetkel oli Miina käevõrust välja sööstnud helendav kummitus. Miina kiljatas. Saara tahtis midagi küsida, aga mõtles viimasel hetkel ümber. Nad olid ilma valgusallikata, kuid nad läksid edasi, sest nad tahtsid teada, kust need verejäljed tulevad. Nad olid nüüd jõudnud metsa keskpunkti, kus oli lagendik ning lagendikul lebas üks tume kogu. Nad jätsid Pepina metsaservale ning kõndisid tumeda kogu poole .Miina nägi kuldset valgust kogu poole sööstmas ning kui Miina paremale vaatas, nägi ta terava tipuga kübarat metsa sisse kadumas. Miina teadis, et see on nõid, kuid järgmisel hetkel tuli talle see tume kogu meelde ning ta hakkas sinna poole jooksma. Saara oli juba tumeda kogu juurde jõudnud. Miina nägi ainult, et kogu oli mingis kivistunud asendis. Saara puudutas tumedat kogu ning see ärkas ellu. Selgus, et ta oli inimene. Nad mõlemad teadsid, et ta on tüdruk legendist. Tüdruk ei öelnud midagi ning nad ratsutasid kolmekesi sealt metsast ära nii kiiresti kui suutsid. Saara kodu juurde ronisid nad kõik Pepina seljast maha ning see tüdruk jalutas lihtsalt minema. Saara ja Miina jäid talle järele vahtima, kuni tüdruk ära kadus. Kui tüdruk oli silmapiirilt ära kadunud, läksid nad tuppa magama.

Järgmisel päeval, kui Saara ema koju tuli, ei rääkinud nad talle sellest, mis öösel juhtus ja kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

VAMPIIRI KAHEVÕISTLUS

Tristan

Elas kord vampiiripoiss Christohver.

Christohver oli kõige kiirem lendaja.

Ühel päeval tuli vampiirikülasse üks uus pere. Seal peres oli vampiiripoiss Carl.

Christohver ja Carl käisid ühes klassis.

Tuli spordipäev, kus oli võidujooks.

Igast klassist võeti kaks õpilast.

Kahjuks pandi kaks parimat sõpra võidu jooksma. Christohver oli koos Carliga stardijoonel. Start oli antud ja 10 minutit pärast starti olid sõbrad finišijoone ületanud ja viiki jäänud. See ei andnud rahu. Võistlusplatsile lähenes inimene. Keegi ei pannud inimest tähele, aga kui hakati ära minema, siis nähti verest tühjaks imetud inimest.

Otsustati teha kahevõistlus. Võistluses pidi lendama 10 ringi ümber suure koopa.

Kui võistlus läbi sai, oli samamoodi viik.

Nüüd oli inimese asemel suur koer verest tühjaks imetud.

Sõbrad mõtlesid et peab midagi olema kus nad ei ole võrdsed. Mõeldi ja mõeldi, siis tuli mõte. Christohver ütles: „ Proovime kangi tõsta.“ Carl oli nõus. Alguses tõsteti 10kg, siis 20kg ning siis 40kg. Mõlemad suutsid kange tõsta. Lepiti kokku, et viimane kord ja 50kg. Christohver suutis üksi viimast kangi tõsta. Lõpuks oli mõlemal rõõmus meel, et nad ei ole igas asjas võrdsed. Kui 50kg kang maha visati, läks see katki ja sealt tuli suur hulk verd välja. Nüüd siis teati, kuhu inimese ja koera veri kadus.