Parka-Muti kodutee

Elas kord üks fotograaf, kes tahtis teha loodusest  pilte. Ta kohtas kahte piirivalvurit. Üks oli metsavalvur, kes oli ninatark teadlane, teine aga oli rabavalvur, kes oli kavalam kui rebane. Kuid valvurid ei lasknud fotograafi läbi. Fotograaf ei olnud rumal. Ta  tahtis aga läbi minna, ta hiilis valvuritest mööda ja jõudis raba alale. Fotograaf märkas kalameest, kes rahulikul meelel kalu püüdis. Ta tegi paar pilti ja äkitselt lendas. Ta oli muundunud lehtlalinnuks.Ta ei saanud aru, mis juhtus, kuni märkas, et seisab võlukasepuude juures, kus lehvis tuule käes võlutolm. Nüüd ta mõistis, miks siia ei võinud tulla.

Kalamees oli märganud, et lehtlalind sillerdas tema kõrval veepinnal. Kalamees läks lähemale ja muutus merikotkaks.

Kui valvurid kohale jõudsid, märkasid nad, et fotograaf oli saanud võlutud piirkonda ja kalameest ei olnud enam oma koha peal näha. Nad kutsusid politsei, kes tuli ettevaatlikult valvurite juurde ja päris: ,,Mis siin toimub?” Valvurid ütlesid: ,,Fotograaf sai läbi ja sattus võlualale.”

Politseil oli kõik selge. Ta läks metsast rabasse ja proovis lehtlalindu kätte saada. Lehtlalind aga ei tulnud politsei juurde. Valvurid tulid talle appi. Nad jooksid linnu järel 10 minutit, siis pool tundi, siis tund, siis poolteist, aga kätte ei saanud. Nad unustasid täiesti ära, et võlupuud on neil juba päris lähedal. Ja muundusid lindudeks: valvurid rabapistrikuteks ja politseinik kotkaks. Nad ei teadnud, mida teha.

…

Vanaema, keda hüüti Parka-Mutiks, jalutas kauni preili ja väikese poisiga läbi võluvärava, arvates, et see on kodutee.

,,Kas keegi teab, kus siin kodutee on?”  Mutil oli korv käes, mis oli täis seeni ja marju. Lastel olid käed ja suu marjased. Väike poiss tahtis marju süüa, aga vanem õde ei lubanud ning vend hakkas nutma ja karjuma. Preili ei tahtnud karistada saada ja läks vennaga lindude juurde, et tema tähelepanu mujale juhtida.

Ja kaunis preili moondus kauniks luigeks ja väike poiss moondus tugevaks lauguks. Parka-Mutt jalutas nagu mitte midagi ei oleks juhtunud lindudest mööda. Ta  jõudis võlupuude juurde ja muutus suitsupääsukeseks, kellel olid veel prillid peas. Mutt jalutas edasi ja isegi ei märganud, et midagi oli juhtunud.

Kõik moondunud inimesed tegid sama tööd edasi, aga linnu maailmas. Ja mitte tavalises tempos, vaid palju kiiremini.

Rabapistrikud valvasid raba ja metsa.

Kotkas hoidis korda.

Lehtlalind pildistas loodust linnuvaates.

Merikotkas püüdis kala edasi.

Kaunis luik hoolitses laugu eest.

Tugev lauk sõi aga marju ja karjus.

Suitsupääsuke otsis aga oma koduteed edasi, ikka prillid ees.

50 aastat hiljem: “Kas keegi tiab, kus kudutee on?”

Dagmar, Florian, Georg, Raul, Isabel, Grete, Kirstin, Martin