Ateena polise poiss

Tere, minu nimi on Adonis ja ma olen 9-aastane Ateena poiss. Elan koos oma isa, ema ja väikse õega. Me elame suures 3-korruselises majas. Igapäevaselt käin poiste koolis ning vaba ajal mängin mänguasjadega või aitan ema kodustöödega. Minu kohustus on hoolitsed oma ema ja isa eest, kui nad vanad on. Riietuseks kasutan mina lühikest kitooni ja pealisrõivana himationi ning jalas on mul sandaalid. Tänase päeva menüü on meil selline: hommikuks sööme odraputru, lõunaks odra ja mee kooki ning õhtuks sööme kuivatatud ubade hautist. Iga päev meil sama menüü ei ole. Minule maitseb toitudest kõige rohkem jäneseliha, sest sellel on nii hõrk maitse. Jumalast usub meie pere Pallas Athenat (terve meie linn usub), sest ta on lahke, tark ja osav. Mei kodus on ka Pallas Athena altar. Kui keegi sureb ära, mis on väga kurb, läheb terve Ateena linn, kaasaarvatud meie, Athena altari ette looma ohverdama. Meie perele meeldin see üritus sellepärast, et saame seal kohtuda oma sõpradega. Ma juba nii ootan järgmist ohverdamist. Vahest käime ka amfiteatris. Nii huvitav on vaadata, kuidas andekad inimesed selliseid vaimustavaid tükke esitavad. Kõige ägedamad on etendused, kus kasutatakse kraanasid. Nüüd räägin teile oma isast, kes on aristokraat, kuid tal on mitmeid hobisid.

Niisiis minu Adras, kes käib iga päeva gümnaasiumis treenimas ning ta on isegai olümpiamängudel käinud ja seal staadionijooksus võitnud. Võidu eest sai ta oliivipuupärja ja oliiviõli kannu, mis oli nii kena. Veel sai ta hulga riideid ja sandaale. Isast on kirjutatud ka uhkeid luuletusi. Kui ma suureks saan, soovin hakata maailma kuulsaimaks sportlaseks ja võita kõik olümpiad, kus käin. Võrratu oleks saada oliivipuupärg ja oliiviõli kann. Siis tehakse minust ka sadu luuletusi. Kuulen oma kõrvus juba hüüdu: “Adonis! Adonis! Adonis!” Isast veel nii palju, et ta on võrratu luuletaja. Ema seda ei tea, aga isa on selle saladuse mulle usaldanud ja ma hoian seda.

Joonistas ja kirjutas Victoria.