Ülenurme

Aastal 1230 oli üks tüdruk. Ta tahtis aeda istutada nurmenukud, aga aias jäi ruumi väheks, kuna ema kasvuhoone oli päris suur. Aiast väljaspool olid ema teised lilled. Tal tuli meelde, et ta kodu lähedal on suuremat sorti küngas. Ta hankis nurmenukkude seemned ja istutas need künkale. Selle künka juures elas libahunt, kes käis iga öö seal künkal lilli vaatamas. Ühel ööl tuli hunt ja nägi leivatükki. Ta sõi selle ära. Kahjuks ei märganud hunt seda, et leivatükk oli murtud noa otsa peal. Selleks, et hundist saaks inimene, peab hunt leiba sööma, aga leiba peab andma mingi terasest asja otsas. Hunt jäi keset lilleplatsi magama. Kui hommikul tuli see tüdruk, siis nägi ta seal, et inimene oli pooleldi hundi kehaga. Ta sai aru, et tegu oli libahundiga. Kui libahunt ärkas, siis saadi kokkuleppele, et hunt ei jää magama kohta, kus inimesed teda näha võivad ja tüdruk pole midagi näinud. Mõnikümmend aastat hiljem tehti külake künka taha. Külale nimi pandi künka järgi. Küla nimeks sai Ülenurme, kuna seal oli küngas, mis oli nurmenukkudega kaetud. Libahunt hulkus seal nii kaua, kuni ta elu lubas.

Tristan