Avaaktuste loomislaul

Eeslaulja: Mõistke, mehed, mõistke, naised  Koor: Mõistke mehed, mõistke naised
Eeslaulja: ütelge üles, tüdrukud:  Koor: ütelge üles, tüdrukud:
Eeslaulja: mis sääl meie õue all?  Koor: mis sääl meie õue all?

Eeslaulja: Mina mõista, miks ei mõista:  Koor: Mina mõista, miks ei mõista:
Eeslaulja: meri meie õue all.  Koor: meri meie õue all.

Eeslaulja: Mõistke, mehed, mõistke, naised  Koor: Mõistke mehed, mõistke naised
Eeslaulja: ütelge üles, tüdrukud:  Koor: ütelge üles, tüdrukud:
Eeslaulja: mis sääl mere keske`el?  Koor: mis sääl mere keske`el?

Eeslaulja: Mina mõista, miks ei mõista:  Koor: Mina mõista, miks ei mõista:
Eeslaulja: saar sääl mere keske`el.  Koor: saar sääl mere keske`eeeeeeeeeeeeeeeeeeel.

Eeslaulja: Mõistke, mehed, mõistke, naised  Koor: Mõistke mehed, mõistke naised
Eeslaulja: ütelge üles, tüdrukud:  Koor: ütelge üles, tüdrukud:
Eeslaulja: mis sääl saare keske`el?  Koor: mis sääl saare keske`el?

Eeslaulja: Mina mõista, miks ei mõista:  Koor: Mina mõista, miks ei mõista:
Eeslaulja: õunapuu saare keske`el.  Koor: õunapuu saare keske`el.

Eeslaulja: Mõistke, mehed, mõistke, naised  Koor: Mõistke mehed, mõistke naised
Eeslaulja: ütelge üles, tüdrukud:  Koor: ütelge üles, tüdrukud:
Eeslaulja: mitu õita õunalagi?  Koor: mitu õita õunalagi?

Eeslaulja: Mina mõista, miks ei mõista:  Koor: Mina mõista, miks ei mõista:
Eeslaulja: üks oli õita õunalagi –   Koor: üks oli õita õunalagi –
Eeslaulja: siegi mtiemkarvaline.  Koor: siegi mtiemkarvalineeeeeeeeeeeeeeeeeeeee.

Eeslaulja: Tuli aga tuul ja tõusis torm  Koor: Tuli aga tuul ja tõusis torm
Eeslaulja: Õun see hakkas õõtsuma –   Koor: Õun see hakkas õõtsuma –
Eeslaulja: õõtsus õuna meresse.  Koor: õõtsus õuna meresse.
Eeslaulja: Merest aga tõusis kirju lind,  Koor: Merest aga tõusis kirju lind,
Eeslaulja: lindas meie koppeli,  Koor: lindas meie koppeli,
Eeslaulja: hakkas pesa tegema  Koor: hakkas pesa tegema
Eeslaulja: riegudest ja raagudest,  Koor: riegudest ja raagudest,
Eeslaulja: meie metsa lehtedest.  Koor: meie metsa lehtedest.
Eeslaulja: Tegi kuu ja tegi kaks,  Koor: Tegi kuu ja tegi kaks,
Eeslaulja: paari päivi kolmat kuud –   Koor: paari päivi kolmat kuud –
Eeslaulja: hakkas mune munema.  Koor: hakkas mune munema.
Eeslaulja: Munes kuu ja munes kaks,  Koor: Munes kuu ja munes kaks,
Eeslaulja: paari päivi kolmat kuud  Koor: paari päivi kolmat kuud.
Eeslaulja: Hakkas poegi hauduma.  Koor: Hakkas poegi hauduma.
Eeslaulja: Haudus kuu ja haudus kaks  Koor: Haudus kuu ja haudus kaks
Eeslaulja: paari päivi kolmat kuud –  Koor: paari päivi kolmat kuud –
Eeslaulja: hakkas poegi jägama  Koor: hakkas poegi jägama
Eeslaulja: Jägas kuu ja jägas kaks  Koor: Jägas kuu ja jägas kaks
Eeslaulja: paari päivi kolmat kuud  Koor: paari päivi kolmat kuud

Eeslaulja: Ühe andis allilma  Koor: Ühe andis allilma
Eeslaulja: teise pilves pääl pääva  Koor: teise pilves pääl pääva
Eeslaulja: kolmas Koidutähesse  Koor: kolmas Koidutähesse
Eeslaulja: nel`las Põhanaelasse,  Koor: nel`las Põhanaelasse,
Eeslaulja: viies Vankris vaatama  Koor: viies Vankris vaatama
Eeslaulja: kuies Kuuss kumama,  Koor: kuies Kuuss kumama,
Eeslaulja: seitsmes Sõelas seisema –  Koor: seitsmes Sõelas seisema –
Eeslaulja: sest me ajad arvame,  Koor: sest me ajad arvame,
Eeslaulja: omad tunnid tunneme.  Koor: omad tunnid tunneme.

Loomiselugu
Jaanus Vaiksoo

Ma ei mäleta, mitmendal päeval see juhtus. Kohe augusti alguses tulime kokku. Aasta oli 2000 ja täpselt kuu aja pärast avati Rocca al Mare Kool. Meie kool. Sellest on palju aega möödas, aga need augusti alguse lõhnad on ikka unustamatult ninas ja välgatavad aeg-ajalt mälestusteks.
Niisiis ainult kuu oli meil aega eelseisev kooliaasta ettevalmistada ja selle hulka kuulus ka esimese septembri aktus. Ühel hommikul, kui kogu koolipere kogunes aulasse arutama järgneva päeva tegemisi, said õppetoolid ülesande mõelda välja idee, kuidas sisustada esimest septembrit. Küllap oli Hannes see, kes arvas, et 1. septembri stsenaarium tuleb meil endil välja mõelda, et just see isetegemise rõõm oleks meie kooli loomulik igapäevane osa ja antud hetkel ka õpetajate koostöövaimu proovikivi. Me paljud polnud ju omavahel varem peaaegu kohtunudki, välja arvatud põgus kevadine õhtupoolik, kui vastsed õpetajad kutsuti pooleliolevasse koolimajja sõlmima oma tulevase kooliga sümboolset lepingut. Nüüd siis algas päev õppetoolide rühmatööga, ajurünnakuga – teemaks 1. september.
Läksime oma õppetooliga ühte klassi: Leila, Käty, Toivo, Marek, Heigo ja mina… Väike humanitaarainete õppetool. Kuus nii erinevat inimest. Justkui oleks kooli asutajad õpetajate valikul tahtnud luua ühte näitemängutruppi, kus oleks esindatud kõik vajalikud vastandlikud natuurid. Sel hetkel ma ei osanud aimata, et olen kokku juhtunud parimate töökaaslastega, kellest võib üldse unistada, ja et küllap meis oli siiski sisemiselt väga palju ühist, mis meid hingeliselt ühendas.
Hakkasime kõigepealt rääkima. Ei otsinud pingsalt 1. septembri ideed, vaid lihtsalt rääkisime. Siit vist saidki alguse meie edaspidised pikad jutud, lood, vestlused, naljad, südamepuistamised, sõbralikud nükked, millest olen pärast koolist lahkumist edaspidi ikka ja jälle puudust tundnud.

Ma pole vist kunagi osanud õieti ühte rühmatööd teha: kasutada ratsionaalselt aega, fokusseerida meeskond püstitatud eesmärgi täitmisele, visandada paberile skeemid ajurünnaku tulemustega. Aga seal klassis omavahel rääkides kargas mulle kusagilt pähe selline häppeningi idee, et uus kool võiks sündida munast. Kooli ees oli valmimas RaM Kooli sümbol – graniitalusel klaasist püramiid, milles valgus murdub vikerkaarevärvideks. Eemaldada sellelt kooli avaaktusel eredas päevavalguses aplausi ja lillebukettide saatel valge palakas, tundus kuidagi argine ja ametlik. Selleks oli uue kooli idee liiga ilus. Aga kui see õrnilus valgustatud püramiid (autoriteks Tarmo Luisk ja …..) ilmuks välja munast? Sünniks just sel hetkel ja sümboliseeriks sellega ka uue kooli sündi sel paesel Rocca al Mare kaldal. Kas saaks olla veel paremat kohta ühele haridustemplile põliste tammede ja pärnade vahel, Kakumäe klindipoolsaarel kõrgel Kambriumi liivakivist astangul, mis on tekkinud 550-500 miljonit aastat tagasi. Pool miljonit aastat elu meie jalgade all! Kas need lapsed, kes siin tulevikus iga päev koolipinki hakkavad kulutama, tajuvad seda aukartust elu ees? Küllap mitte, oleks liig seda nendelt oodata, nad ei tule ju kõndima hiirvaikselt muuseumisse, vaid tulevad siia, et elada täiel rinnal, õppida, õppida, aga olla veel ka laps. Meie ülesanne on see aukartus neile märkamatult edasiseks eluks kaasa anda, lootuses, et heal juhul on järgnevad pool miljonit veel ees.

Munaidee hakkas kiiresti jumet võtma. Läbisegi omavahel arutades muutus kooli avamise stsenaarium meie kujutluses ühe suurejoonelisemaks, mõtteid pudenes nagu käisest. Kuidas oli võimalik seda ideed teostada, me ei kujutanud veel ette, aga me olime tulnud ju kooli, mille motoks oli: „Unistused muudavad maalilma“. Kiiresti sai selgeks, et kool ei saa sündida munast päise päeva ajal. See peab toimuma õhtul, võimalikult hilja, septembripimeduses.
Edasist südmuste käiku ja järjekorda on juba raskem tagantjärele taastada. Igal juhul hakkas 1. septembri ettevalmistamisega tegelema kogu kool. Tugevamalt sai kaasa haaratud kaunite kunstide õppetool, sest vaja oli idee kunstilist kujundust ja laulu, mis ühendaks, mida laulaksid kooli avamisel üheskoos kõik õpetajad.
Oli üllatav, millist vabastavat energiat need esimesed päevad meisse laadisid. Kodus riiuli ees ei pidanud pikalt pead murdma. Kui avasin „Eesti rahvalaulude antoloogia“ esimese köite esimese vihiku, torkas kohe silma esimese regilaulu „Loomise“ kolmada teisendi sõnad:
Mõistke mehed, mõistke naised,
ütelge üles tüdrukud:
mis sääl meie õue all?
Mina mõista, miks ei mõista:
meri meie õue all…
See oli meie laul, meie kooli laul – see äratundmine tuli kohe. See käis nii selgelt kokku nii selle munast sündimise ideega kui ka kogu kooli kontseptsiooniga tervikuna. Selle viimasega eelkõige:
Merest aga tõusis kirju lindu,
lindas meie kopelisse,
meie kopli, kuuse otsa –
hakkas pesa tegema
riegudest ja raagudest,
maamurusta, puupurusta,
meie metsa lehtedest.
Tegi kuu ja tegi kaks,
paari päivi kolmat kuud –
siis hakkas mune munema.
munes kuu ja munes kaks,
paari päivi kolmat kuud –
siis hakkas poegi hauduma…
Järgmisel päeval kontrollisin oma tunnet õppetoolis. Tunne ei petnud, sõnad tundusid kõigile omased. Nüüd läks tekst muusikute kätte. Saluveer koos Hanna ja Heleriniga otsisid välja viisi ja tegid originaalile toetudes variandi, mida hakkasime õpetajatega pingeliste tööpäevade vahepaladeks harjutama. See trummide saatel päevast päeva manatud regivärss justkui ennustas, et midagi hakkab varsti sündima. Midagi oli pidevalt õhus. Alles hiljem õppisin tundma, kuidas Saluveer suudab ja oskab inimestele olulised hetked ikka ja jälle suureks ning ilusaks mängida.

Aga selle munaga olid lood keerulisemad. Kuidas tekitada efekt, et kooli avamisel kooruks püramiid tõepoolest justkui munast? Mingil hetkel jõudsime ikkagi selleni, et püramiidi võiks ümbritseda suur valge kangas, mille alla oleks peidetud hiiglaslik meteoroloogiajaama õhupall, mis annaks kangale muna kuju ja ühtlasi õigel hetkel tõstaks kanga püramiilt ning lendaks kõrgustesse.
Hakkasime katsetama. Koos Mari Viigiga läksime Kadaka tee kangapoodi otsima riiet, mis oleks võimalikult kerge ja ei märguks. Müüjad kuulasid meie veidra idee ära ja lubasid kaupluse tagaruumis lasta kangastele vett, et proovida nende märgumist. Haldusjuht Silver hankis suure õhupalli…, siis teise ja kolmanda. Alles kolme hiilgasliku õhupalli jõud suutis lõpuks kanga üles vedada. Ent kui me paigutasime need kolm õhupalli ülestikku püramiidi kohale kanga alla, siis ei meenutanud tekkinud taies kaugeltki loodetud muna, vaid pigem suurt tontlikku lumememme või koguni midagi falloslikku. Muna kuju pidid andma sellele kangaskulptuurile väikesed tavalised heeliumiga täidetud õhupallid, mida tuli toppida kanga alla täiteks. Ma ei oska tagantjärele hinnata, aga neid mahtus sinna ikka lõputult. Veel paar tundi enne avaaktust toppisime paaniliselt kogu Mari pere, kunstiõpetaja Marise ja mitme teise õpetaja abiga väikseid õhupalle kanga alla.
Aktuse ajaks jäid Mari neli tütart hoidma kanga nelja nurka, et siis muna kulminatsioonihetkel valla päästa.
Kätte oli jõudnud esimese septembri hilisõhtu. Algas Rocca al Mare Kooli avaaktus, prožektorid lülitati sisse ning esimese klassi jütsid astusid kordamööda valgussõõri oma aabitsa järele. Täna, kui ma seda lugu meenutan, on need poisid ja tüdrukud lõpetanud 11. klassi.
Ja siis kõlas laul. Seitsekümmend koolmeistrit loitsis hilises septembriõhtus trummide saatel:  Mõistke mehed, mõistke naised, ütelge üles tüdrukud… Seda tunnet ei unusta meist keegi. Niisugune on üks täitunud unistus. Laul oli jõudmas kulminatsiooni, kui õhupallidest pingul kangas vabanes nelja väikese tüdruku kätepingest. Pallid rebisid kanga püramiidilt, kogu munainstallatsioon kerkis õhku, kogus kõrgust, pudenes laiali ja kaugenes kiiresti mere kohale. Rocca al Mare Kool oli sündinud… sest me ajad arvame ja omad tunnid tunneme.

Traditsiooniks on saanud, et iga kooliaasta avaaktusel laulavad kõik õpetajad üht eriti vägevat loomislaulu, mis leidis oma tee siia majja kõige esimesel õppeaastal.
Meenutab Rocca al Mare Kooli muusikaõpetaja Hanna Renter:

Mäletan, et aastal 2000, kui augusti alguses tööle tulime, sai üheks muusikaosakonna ülesandeks lahendada Rocca al Mare Kooli 1. septembri aktuse muusikaline pool.
Loomulikult pidi see olema midagi pidulikku ja võimast. Aktusele kutsuti kõik inimesed, kes olid nii kooli rajamise kui ka seal õpetamise-õppimisega seotud  ehk teisisõnu nii palju rahvast, et aktus pidi peetama väljas kooli esisel platsil ja treppidel, muidu poleks kõik ära mahtunud.
Kuna kooli ideoloogia on olnud alati tugevalt seotud eesti rahvakultuuriga, siis tekkis idee seostada kooli tegutsema hakkamist eesti rahvalauludest tuntud loomise-teemaliste lauludega.
Võiks öelda, et mõeldud-tehtud. Nii lihtsalt asi aga ei läinud, sest teadupärast on eesti rahvaluule ja –lauluvaramus hulgaliselt vastavateemalisi laule. Kust need laulud siis leida ja kuidas teha valikut?
Sain ülesandeks probleem lahendada. Leidsin, et kõige kindlam on pöörduda Eesti Kirjandusmuuseumi poole ja abi paluda. Minu abipalve peale soovitati mul võtta ühendust proua Ingrid Rüütliga, kes oli sellel ajal etnomusikoloogia osakonna juhataja.
Proua Rüütel reageeris väga kiiresti ja otsis välja viis-kuus laulu, millised ta Rocca al Mare Kooli faksiga saatis. Seejärel tegime muusikaõpetajate Aarne Saluveeri ja Helerin Lehtlaga oma valiku ning sõelale jäid kaks viisi ja teksti Karuselt. Värsside arvu sai natuke lühendatud, aga viisid jäid autentseks. Samuti sulatasime kaks laulu mõttelt üheks tervikuks.
Esmaesitus oli võimas, sest nagu regivärsilisel laulul ikka, oli vaja nii eeslauljaid kui ka koori. Eeslauljateks olime Helerin ja mina ning koori moodustasid kõik selleaegsed Rocca al Mare Kooli õpetajad. Et esitusele veel erilisust ja põnevust lisada, tegi Aarne Saluveer laulule saate. Aarne mängis süntesaatorit, löökriistadel oli Terje Terasmaa ja trummikomplekti taga Ivo Varts.
Sellest laulust on saanud nüüdseks juba kümneaastane traditsioon. Oleme Rocca al Mare Kooli “Loomise laulu” laulnud igal 1. septembri aktusel. Selle aja jooksul on vahetunud mitmeid kordi nii eeslauljad, kooriliikmed kui ka instrumentalistid, aga laulu jõud on jäänud samaks.