Kooli juubeliraamat “Kümme talve”
Kooli direktor Rein Rebane raamatust „Kümme talve“:
Raamatu peamine ajend oli kooli kümnes sünnipäev. Olulised tähtpäevad panevad mõtlema nii ette- kui tahapoole. Tahapoole vaatamise põhjuseks on see, et oli kogunenud nii palju, mida öelda ja meenutada. Teiseks see, et sündmused ajas ähmastuvad. On meil õigust mälestusi kaotada, pidades silmas neid, kes on kooli loonud ja ka neid, kes tulevad pärast meid? Veel oli raamatu väljaandmise põhjuseks soov olla kooli ajaloo suhtes täpne ja panna kirja kõik inimesed, kes ja kui kaua on siin õpetanud ning õppinud.
Et kümme aastat on just paras aeg sellisteks ettevõtmisteks, tundsin direktorina juba oma eelmises koolis, Inglise Kolledžis. See oli tükk maad vanem kool ja taolist raamatut polnud tehtud juba aastakümneid. Kui lõpuks ära tegime, leidsime lugedes ikka palju faktivigu. Iga sammu ju ei dokumenteeri ja kui pärast pikka ajalist vahemaad info mälu järgi kokku panna, siis ikkagi eksitakse. Seega oli „Kümme talve“ ka pragmaatiline otsus võtta vastutus mälus nii täpne olemiseks kui võimalik.
Raamatu kokkupanemise tähtaeg oli üle mõistuse lühike, sellest tuli ka meetod läheneda erinevate inimeste lugude kaudu, polnud võimalik lasta ainult ühel inimesel kirjutada. Samuti võib ühe inimese kirjutis kujuneda suhteliselt igavaks. Enamasti on erinevate koolide raamatud ühestiililised ja-vormilised ning igavad. Kuigi koolide inimesed ja üritused on erinevad, tulevad nende raamatud sageli sarnased, sest kool kui selline on konservatiivne ning see on hea, kuid raamatud võiksid siiski olla erinäolised, sest kooli tegevad inimesed on ju erinevad.
Raamatu ülesehitus inimeste kaudu tundus ka seetõttu hea mõte, et meil on nii tohutult värvikaid inimesi. Samuti on paljusid inimesi kaasav raamat konkreetse kooli kultuuri kandja. Kultuur pole iseenesest muud kui oma inimeste kultuuride peegeldus kokku.
Raamat „Kümme talve“ töötab sissejuhatusena RaM kooli kultuuri, ta on kui kokkuvõte koolist nende inimeste kaudu, kes seda kultuuri on rajanud ja kirjeldanud.
Meenutab „Kümne talve“ keeletoimetaja, emakeele ja kirjanduse õpetaja Anni Kalm:
Niisiis on talv. Kas hommik või lõuna, aga kooli jaoks üsna tegus aeg. Ja ma kohtun õpetajate toa ees Liivikaga, kes palub kahte sõna minuga. „Tead, me teeme kooli sünnipäevaks raamatut. Kas oled nõus selles projektis osalema, isegi kui me peame hullumeelselt lühikese ajaga hullumeelselt palju tööd tegema?” Ma ei kahtle hetkegi. „Muidugi ma osalen.”
Liivikal oli õigus. Meie tähtaeg oli hullumeelselt lühike – kõigest 3 kuud, et teha valmis raamat, algusest lõpuni – ideest kuni trükikujuni. Ja tööd oli hullumeelselt palju – muu töö kõrval raamatutäis jutte ära kuulata, kuuldu põhjal kirja panna, üle toimetada ja „söödavaks” kujundada. Aga ma pean ütlema, et mitte kordagi ei tekkinud tüdimust ega tunnet, et miks ma ometi sellega nõustusin. Vastupidi. Ma leidsin end mitmel puhul meelsamini kooliraamatu jutte lugemas kui näiteks kontrolltöid parandamas. Leidsin end mõtisklemas kooli algusaegade üle. Ja inimeste üle, kes selle kõigega seotud on olnud. Ja nende ideede üle. Ma sain võimaluse käia ära selles ajas, kui kõik oli veel alguses. Ja näha kooli sündi ise tegelikult selle juures viibimata.
Päris lõpp oli eriti pöörane. Mina olin vaheajaks Taisse sõitnud, aga ega raamat ju seepärast seisma jäänud. Töö pidi tehtud saama, kas või kell kaks öösel Aasia sumedas öös tsikaadide sirina ja moskiitode hammustuste saatel, toauks tihedasti kinni, et sealt kostev melu segama ei pääseks.
Mulle meeldivad hullumeelsed asjad. Ilus asi sai.