Meelerahukuu mõtisklused ja haikud
Armsad ramikad!
Meelerahu on seisund, mida peaksime tundma iga päev.
Meelerahukuu jaoks oleme kirja pannud mõned haikud, mis on inspireeritud meie sügisesest loodusest.
Ka saab lugeda erinevaid mõtisklusi, mis aitavad meelerahu mõtestada.
Loodame, et leiate nendest lugudest ja haikudest mõtteid ja meeleolu, mis toob teile meeldivaid hetki ja mõtiskelu meie ümber toimuvast.
Meelerahukuu haiku:
***********************
Sügis ujub vees
kollase lehena loeb
puude sõnumeid.
/Liili Raava
***********************
Foto: Leini Kõrtsini
MEELERAHUKUU MÕTISKLUS (5. nädal)
Liisi Kärner, vilistlane
Kuidas leida meelerahu?
Meel on midagi ülimalt isiklikku, midagi intiimset ja salajast, see on meie süvameri. Kui olla ülimalt poeetiline, võiks siin keskseks motiiviks võttagi mere, liivasodise adrulöga, mis valget mereranda oma roima alla matab. See on aga selline triviaalne argielu problemaatika, ummikud ja õelad kaasmaalased, tige väike õde või tegemata kodutööd.
Kaldast veidi kaugemale ulpides satume vastamisi lainejänkudega, vahutavalt kokku paiskuvate laineharjadega, mis üksteisega vastamisi sarvi maha joostes ka oma pinge maandavad ja peale murdumist kalda poole edasi õõtsuvad. Seda nähtust võiks ehk kõrvutada aastaajast ja muust müstilisest tingitud stressi ja musta meelega, mis ükshetk tahes-tahtmata murdub ja annab järele või murrab meid endid.
Nii võiks tuua palju paralleele elu ja vee kulgemise vahel, nad mõlemad on piisavalt ettearvamatud ja täis salapära, kuid samas igati loogikapärased, igati struktureeritud. Siinkohal jõuamegi süvamere ja inimese meele juurde. Meie käegakatsutavad teadmised neist on ahtakesed, tajume, et nad on osa meist, meie kehast, meie maailmaruumist, aga nad on hämarad ja sügavad, täis ettearvamatut.
Kuidas siis taltsutada merepõhja helendavaid elukaid, kuidas tuua rahu iseendasse? Noore inimesena, kellel on mitte rohkem kui 7 kuud õndsat lapsepõlve veel enda meelest järel, on tihti raske oma süvaveest sotti saada. Adru hais on nii hingemattev, et maakoorest välja voolav laava ei tundu isegi mitte vett särisema löövat. Kust ja kuidas meelerahu otsida, on hea küsimus, eriti hea on see siis, kui seda kelleltki teiselt küsida saab.
Ma usun, et see võiks olla midagi lihtsat, midagi inimlikku, selline suure tahtejõu abil konstrueeritud sillerdav seebimull, milles aegruum on irrelevantne ja teadmine oma seebimulli tugevusest on piisav, et panna vastu süvameres valitsevale rõhule. Seega on juba pelgalt soovist, silmapiirist silme ees, piisavalt. Tüüne meri sümboliseerib minule hetke ajas, kus kõik rõhuv on taandunud, adru võib küll haiseda, aga ei mata enam hinge, kõik lainejänesed on oma sarved maha jooksnud ja süvamere helendavad olendid on minuga rahu teinud.
Niisiis, võiks siit sõnalaviinist ehk kaasa võtta, et kõik algab tahtest, soovist näha silmapiiri ja siis ta sulle ennast enamjaolt näitabki, tüüne mere kaldal ja hästi kaugel, aga seal ta seisab, nagu vana rahu ise, meelsasti.
Meelerahukuu haiku:
*********************
Sõnajalg näitab
sügishooaja kõige
uuemaid mustreid
/Liili Raava
*********************
Foto: Leini Kõrtsini
MEELERAHUKUU MÕTISKLUS (4. nädal)
Monika Gorkin
Kas olete kunagi kahetsenud, olles kellelegi midagi lubanud?
Minuga just nii juhtuski. Lubasin oma heale kolleegile, et kirjutan meelerahu kuu raames ühe mõtiskluse. Kaotasin valvsuse ja lasin ennast uinutada tema kiidusõnadest minu sõnaseadmise oskuste kohta. Kui tunnustuse pilv mu pea kohalt hajus, sain aru, et olin andnud kuradile sõrme ja tema võttis terve käe. Esimese hooga tahtsin loobuda. Kohusetundliku inimesena, polnud mul aga lihtsalt südant ära öelda. Ja siin ma nüüd olen, püsti hädas.
Kuidas tunneksite end, kui näiteks peale A.H. Tammsaare teoste lugemist paluks teil keegi sõnastada oma isiklikud mõtted elu, armastuse, töö ja usu kohta? Õige vastus on: „Halvasti!“ Mida siis ühel tavalisel inimesel veel öelda on, kui suurmeistrid juba kõnelenud.
Millest siis kirjutada? Mille üle mõtiskleda? Mida rabavat mul maailmale öelda on? Mitte midagi, oh! …
Mida ma sellises olukorras oma õpilastele soovitaksin? Ütleksin, et ära pisenda ennast ja oma oskusi. Ära anna nii lihtsalt alla! Ei pea ju kohe ennast maailma parimatega võrdlema hakkama. Proovi alustuseks iseennast ületada. Harjutamine teeb meistriks, jne, jne. He-hee, muidugi on lihtsam teistele nõu anda, kui ise neid nõuandeid järgida!
Veel olen oma õpilastele soovitanud, et kui peate mingil teemal kirjutama hakkama ja ühtki mõtet pähe ei tule, siis astuge raamaturiiuli juurde ja võtke sealt mõni raamat, avage suvalisest kohast ja hakake lugema. Mind on see palju kordi hädast välja aidanud ja mõne mõttelõnga kätte juhatanud. Äkki aitab nüüdki?!
Raamaturiiuli asemel läksin hoopis arvuti juurde, avasin ühe kausta, kuhu olen aegade jooksul teinud ülestähendusi lugemis-, teatri- ja kinoelamustest. Mu pilk jäi pidama Jüri Naela mõtetel oma tantsulavastuse „Waiting for…“ kohta:
„Ootamine on luksus. Sest aega ei ole. Kannatust ka mitte. Ometi me ootame. Kogu aeg. Kedagi. Midagi. Et keegi tuleks. Või miski läheks. Või et õige hetk saabuks. Et siseneda. Väljuda. Või loobuda. Sestap tükk ootamisest. Inspiratsioon Samuel Beckett’i näitekirjandusest ja isiklikust oskamatusest. Isiklikust oskamatusest oodata.“
Ja millest siis kõneleb minu kirjatükk? Isiklikust oskamatusest “ei” öelda? Või sellest, et lasin end meelitada ja olin pisut edev? Või hoopis sellest, et meid kõiki võib tabada õige hetk, mil oleme sunnitud ennast kokku võtma? Või et vahel ei saagi põgeneda, vaid tuleb elu poolt pakutud olukordadele silma vaadata ja tegutseda? Või hoopiski sellest, et kirjutama asudes saab varsti loole punkti panna ja siis põgeneda… ning jääda lootma lugejate heatahtlikkusele? No umbes nii nagu luuletaja Lauri Räpp on öelnud:
oled see
mida sa
teistes näed
näe head
PS Aga mida siis ikkagi teha, et meel oleks rahulik ja rõõmus? Veeda aega armsate inimeste seltsis. Liigu värskes õhus. Mine teatrisse, kinno või näitusele. Loe, mõtle, pikuta ja mängi. Tee tööd. Õpi midagi uut. Helista mõnele vanale sõbrale, kellega pole ammu kohtunud. Tee kassile pai ja anna hamstrile süüa. Aita nõrgemaid. Ole enda ja teiste vastu lahke. Suhtu maailma asjadesse eluterve huumoriga, inimestesse heatahtlikult ja lugupidamisega… Ja ära võta kõike siin elus surmtõsiselt! Isegi seda, kui pead kooli kodulehele mõtiskluse kirjutama 🙂
Meelerahukuu haiku:
*********************
Teokarp meenutab
koltund lehtede vahel
möödunud suve.
/Liili Raava
*********************
Foto: Leini Kõrtsini
MEELERAHUKUU MÕTISKLUS (3. nädal)
Aive Herja
Käes on tulede süütamise aeg.
Meelerahu otsinguil meenub mulle ikka ja jälle müstik Osho jutustatud idamaine lugu surevast keisrist, kes ei suuda otsustada, millisele oma kolmest pojast pärandada troon. Olles tarkadega nõu pidanud, kutsub kuningas ühel hommikul pojad lõpuks enda juurde, annab igaühele sada ruupiat ja lausub: „Olen teile kõigile juba kinkinud palee. Siin on aga igaühele veel sada ruupiat, millega tuleb teil täita kogu oma palee, jätmata ainsatki kohta selles tühjaks. Poeg, kes ülesande kõige edukamalt täidab, saab päranduseks impeeriumi ja selle järgmise valitseja tiitli.“
Sada ruupiat pole suur raha ja esimene poeg kes mõistab, et selle eest midagi väärtuslikku ei saa, läheb ja kulutab raha õnnemängudele, lootes nii raha juurde võita, et seejärel palee asju täis osta.
Ka teine prints saab aru, et selle summa eest paleed teemantide ja kalliskividega ei täida. Küll aga tuleb ta kavalale mõttele osta kokku hulganisti prügi ja täita kogu oma palee sellega.
Millega täidab oma palee kolmas prints, selgub peagi.
Kätte jõuab saatuslik päev ning keiser oma saatjaskonnaga saabub esimese poja ukse taha. Kui prints ukse avab, vaatab paleest vastu tühjus. Poeg seletab isale, et sada ruupiat on liiga väike summa, et sellega midagi suurt korda saata ja tunnistab, et lootuses summat kasvatada, mängis ta selle õnnemängudes kahjuks maha ja nii palee tühjaks jäigi.
Kui keiser oma kaaskonnaga teise printsi paleesse jõuab, hakkab kõigil halb. Kogu palee on prügi täis ja lehkab jubedalt. Poeg selgitab isale, et nii väikse summa eest pole lihtsalt võimalik palee täitmiseks muud, kui vaid prügi osta ja seepärast ongi ta lahendus isa ülesandele just selline.
Hilisõhtul jõuab keiser oma noorima poja paleesse. Kõik ahmivad üle läve astudes üllatusest õhku. Palee särab valgusest! Kuuvalgus voogab akendest sisse, igas nurgas helendavad küünlad, kõikjal ripuvad lillevanikud ja õhku täidab imeline aroom. Kui keiser küsib seepeale kolmandalt pojalt: „Millega sina oled oma palee täitnud?“, vastab prints: „Valgusega. Valgustatusega.“
Nii saigi troonipärijaks selles loos kolmas prints.
Olles omaenese elu keiser, tuleb meil kogu aeg otsustada, millisele printsile trooni pärandame ja millega oma elupaleed päev-päevalt täidame. Kas mängime, lootuses kõike aina rohkem ja kiiremini saada, oma elu maha, kaotame ning lõpetame tühjas palees? Või täidame oma elu prügiga, kuhjates oma paleedesse tühja-tähja? Elu on ju üürike ja meie energia- ja ajavarud nii piiratud, et paleed kalliskivide ja teemantidega nagunii täita ei jõua. Prügi saab aga kaaluda ja mõõta. See on käegakatsutav ja reaalne.
Kõige olulisemat siin elus ei saa paraku aga ei mõõta ega kaaluda. Veel vähem saab seda endale mänguga võita või osta. Kõige olulisem on meil kõigil juba olemas – lisaks kallitele lähedastele on meil igaühel oma olemuse eriline aroom, oma hinge helgus, südame soojus ja vaimu valgus, mis kõik vahel vaid läitmist ootavad. Nii tasubki oma elu troonile pääsemiseks palees tihemini küünlad süüdata ja ringi vaadata! Ja mis saaks selleks olla parem aeg kui pime november. Löögem oma hingenurgad helendama ja saagu kõik paleed täis valgust!
Foto: Maris Kilmi
***********************
Sahistan koltund
lehtedes jalgu. Sügis
hõngub sealt vastu.
/Liili Raava
***********************
Foto: Leini Kõrtsini
MEELERAHUKUU MÕTISKLUS (2. nädal)
Leini Kõrtsini
Käi ikka vanu radu, siis näed midagi uut!
On ju loogiline eeldada, et uut näed loomulikult siis, kui satud uutesse kohtadesse. Tore on avastada uusi paiku ja näha uusi vaateid, kogeda uut ja põnevat. Ometi olen ma üsna kindel, et uut saab näha ka vanal ja ammu tuntud rajal. Kõik saab alguse sellest, kuidas vaadata, kuidas kogeda. Kui käia maailmas ringi teadmisega, et siin olen ma juba olnud, seda ma juba tean – eks siis vist jääbki vaade kitsaks ning uut ei oska märgata. Kui aga käia juba tuttaval rajal ringi nii, et süda ning meel on avali – siis võib iga päev näha ja tajuda uut ja seni nägematut.
Olen maalt pärit ja looduses liikumine on mulle alati väga meeldinud. See on olnud loomulik osa minu lapsepõlvest ja suureks saamisest. Loodusesse minekuks ei pidanud ma eraldi kuhugi sõitma – piisas sellest, et astusin uksest õue ja olingi looduses.
Loodusesse lähen igal võimalusel – olgu tuju kurb või rõõmus – seal saan uut energiat ja jalutuskäik looduses rahustab alati mu meeli.
Kui ma aastaid tagasi Tallinnasse kolisin, siis natukene muretsesin selle pärast, kas nüüd loodus minust liiga kaugele ei jää.
Aga mul on tõeliselt vedanud – töötan küll Tallinna linnas, aga akna taga kõrguvad tammed ja laiub meri. Töölt koju kõndides näen tihti metskitsi või jäneseid ja saan imetleda looduse ilu.
Kõnnin samu radu väga tihti. Kodust tööle ja töölt koju. Need jalutuskäigud on mu päevas alati väga oodatud. Kuigi teekond on üks, on teekonnal toimuv alati nii erinev.
Olen viimased 20 aastat tegelenud pildistamisega. Püüan jäädvustada mingeid selliseid hetki, mis minu tähelepanu köidavad, mis hoiavad endas lihtsat ilu ja ometi ka veidi maagiat. Kõige rohkem pildistangi just looduses viibides ja väga palju olen pilti teinud teel tööle või koju.
Erilised lemmikud on valguse ja varju mängud, mustrid, kujundid. Loodus ei ole mitte kunagi samasugune, ühetaoline. Iga hetk looduses on täiesti kordumatu. Isegi kui käid sajandat korda sama rada, on siiski iga kord võimalik avastada hoopis midagi uut ja ilusat.
Üks ja sama oks puul pakub iga päev uut vaatemängu – kõik oleneb ilmast, mis nurga alt paistab valgus, mis nurga alt ise vaatad, kas taustaks on rohelus või lumeväljad, kas oks on raagus või lehtedega ehitud, kas ees on tärkamine või juba lume-eelne vaikelu jne. Nüansse on väga palju ja tulemus iga kord uudne.
Ka sõltub palju sellest, mida ma näen, sellest mida sisimas tunnen ja läbi elan. Rõõmsa tuju korral märkan hoopis ühtesid detaile ja mõtlikuma tujuga jääb silma midagi muud.
Minu meel rõõmustab iga kõndimise üle. See on justkui aeg iseendale, mis üheskoos looduse iluga hinge rahustab, meeleolu parandab ja südamele head teeb. Ja kui siis õnnestub veel mõni hea foto teha, siis on see justkui boonus.
Soovitan kõigil liikuda just mööda juba ammututtavaid radu ja otsida seal alati midagi uut.
Märgake pisiasju nii uues kui ka juba tuttavas, vaadake ringi avatud silmadega ning tunnetage hetke – iga teekond viib loodusele ja iseendale lähemale. Iga teekond rahustab meeli.
Sama koht, aga erinev aeg:
***********************
Puud kingivad kõik
oma kulla maale ja
leiavad rahu.
/Liili Raava
***********************
Foto: Leini Kõrtsini
Mõeldes tänasele hingedepäevale:
******************
Linnuparv taevas
toob igatsuse hinge.
Novembri nukrus.
/Liili Raava
******************
Foto: Leini Kõrtsini
***********************
Uduvihmana
tasased mõtted peas. On
meelerahukuu.
*********************
Meeled väsisid
pillerkaarist. Hing otsib
novembris rahu.
/ Liili Raava
Foto: Leini Kõrtsini
MEELERAHUKUU MÕTISKLUS (1. nädal)
Siiri Vallimäe
Meelerahu harjutused on minu jaoks väga oluline enda vaimselt tervena hoidmise viis. Mulle meeldib peale pingelist päeva võtta hetk endale, et lõõgastuda. Töötasin varasemalt Tallinna kesklinnas ning kodutee oli rongiga 40 minutit sõitu ning veel 15 minutit jala kõndimist. Töölt koju sõites võtsin rongis igal korral meelerahuhetke – jätsin kõik töö mõtted Tallinnasse ja seadsin ennast valmis perega aja veetmiseks, kodus toimetamiseks või sõpradega kohtumiseks.
Sellest, kui tähtis mulle see enda aeg rongis tegelikult oli, sain teada aga üsna ootamatult. Ühel õhtul, peale pikka ja tihedat tööpäeva, istusin nagu tavaliselt rongis akna alla. Mulle meeldis vaadata mööduvaid puid, teid ja põlde. Rongis oli rahvast väga palju. Äkitselt segasid mu mõtteid lustakad akordionihelid. Vagunis olid ennast mängima seadnud mitu muusikut. Inimestele meeldis muusika väga. Nad plaksutasid ja kiitsid. Ja mina olin vihane. Kuigi muusika oli rõõmsakõlaline ja tore, ajas see mind üha enam marru. Kuhugi ei olnud minna ka. Teistest inimestest mööda trügida ei olnud võimalik.
Mõne aja pärast läksid muusikud rongist maha ja mina jäin mõtlema juhtunu ja enda tunnete üle. Miks ma nii reageerisin? See oli minu meelerahuaeg ja tundsin, see oli minult ära võetud. Ma olin oma puhkamise ning ümberlülitumise ajast ilma jäänud. Rongist maha minnes võtsin ette veidi pikema jalutuskäigu ja sain oma meelerahu tagasi. Sellest päevast peale on mul alati meeles leida hetk mõtete korrastamiseks erinevatel viisidel – hingamisharjutusi tehes, jalutades, pikutades voodil, lugedes raamatut, minnes trenni või istudes kuskil. Sest pahasena koju ma minna ei taha. Mu lapsed tahavad rõõmsat ja rahulikku ema 😊