Lihtsalt uitamine

Enne uitama minemist võiks võtta kätte Frederic Grosi raamatu “Kõndimise filosoofia” *. Lugemist võib alata algusest või juhuslikust paigast – ikka satub mõte kõndimise rajale. Paljud suurvaimud on saanud elada ja mõelda ainuüksi tänu kõndimise võimalikkusele. Kõndida saab kiiresti ja aeglaselt, üksinduses, vaikuses, mõtiskledes, uidates, argirutiinina, müstiliselt, poliitiliselt, heaoluseisundis, põgenemistungis, kohalolus …

Peatükis “Jalutuskäigud” kirjutab autor järgmist:
“Täiskasvanu näeb kõike oma eluaastate kõrguselt. Kogemuste perspektiiv tasandab, kahandab, surub kõik kokku. Kõik teeb sama välja.
Täiskasvanu teab, et tema kodu asub ühel maal ja sinna viib mitmeid teid. Lapse jaoks aga viivad teed eemale, muudavad ärevaks, neis on peidus kõik võimalikud maailmad. Teed ei sarnane mitte milleski üksteisega, nad viivad erinevatesse universumitesse.
Lapse jaoks pole olemas isegi kaht teineteisega sarnanevat puud – nende sõlmilised oksad, kõverad tüved, nende kuju -, kõik eristab neid teineteisest. Need pole kaks põldmarjapõõsast ega kaks tamme, vaid ravitseja ja nõid, koll ja laps. Nii et mida öelda, kui rääkida kahest jalutuskäigust, millel kummalgil on isemoodi puude järjestus, tegelaskujud, teede värvus ja inimesed, keda võib kohata? Kummalegi jalutuskäigule vastab eri lugu, kumbki avab erineva kuningriigi, kus on omamoodi asukad ja omamoodi kummitused.”

Ju me isegi mäletame lapsepõlvest oma teeradasid ja nende kogemist.
Nüüd võiksidki harjutada sihitut uitamist täis uusi märkamisi ning avastusi.

*Gros, Frederic. Kõndimise filosoofia. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016

Vaata SIIT,  kuidas harjutavad uitamist meie abituriendid.