1.-4. klass

“Innustunud avastajad”

Noorema kooliosa loodusklassi tuumaks on VAHETU KOGEMINE.

 Sisu loomisel ning tegevuspaiga valikul lähtume õpilaste vanusest ja klassi omapärast. Ühele on vaja pikemat kõndimist, teistele enam keskendumist ning koostegutsemist, kolmandale aga vaikse olemise õppetundi. 

Suures plaanis on ühe õppeaasta loodusklassid kavandatud nii, et nad sisaldaksid kõiki allolevaid komponente ning I – IV klassini järjest sisutihedamalt:

• Leidmine, uudistamine, avastamisrõõm – kõige selle kaaslastega jagamine.
• Matkamine, teineteise ja loodusega arvestamine. Esmaste matka-ja üleelamistarkuste omandamine.
• Õppimine praktilise tegevuste kaudu. Iga tegevuse juures peaks tekkima arusaamine sellest, mida ja kuidas tehakse ning mis on tagajärg.
• Aastaajast lähtuvad märkamised ja tegevused.
• Loodusõpetuse teadmiste kinnistamine looduse kogemise abil.

 

Looduses õppimine kogemise kaudu.

LOODUS on alati kohal, igal nädalapäeval, aastaajal, kellaajal. Ja alati eilsest erinev. Kui lisada õppija, retkele tulija, kes ei ole täna see, kes ta oli eile, siis ongi kirjeldatud looduses ja loodusest õppimise lähtekoht selle vahetu kogemise kaudu.

ÕPPIJA läheb retkele võimalikult vabana ootustest. Märkab, mida märkab, kuuleb, mida kuuleb, näeb, mida näeb, küsib, mida teada soovib… Nii kujuneb iga retk erinevaks ning sama keskkond avab end õppijale erineval kombel. Ühiselt õpitut ja kogetut kirjeldades, saab grupp kaasa nende endi avastatud terviku ja igaüks enda kogemuse. 

LOODUSMAASTIK, milles rändame, on suures osas loodud loomade poolt nende tarkuse ja vajaduse järgi. See on põtrade, metssigade, vihmausside, üraskite, seente jt. tegelaste poolt loodud. Kelle rajad, miks neid vaja?

KESKKOND sisaldab erinevaid kooslusi – heinamaa, karjamaa, võsa, segamets, kuusemets, põld, raiesmik, aed jt. Kuidas moodustub tervik?

Soovi korral saame koos püstitada ühise eesmärgi lähtuvalt soovist õppida loodust tundma kindlapiirilisemalt või harjutada mõnda oskust või kinnistada eelnevalt omandatut. 

Mõned näited:

• Harjutame koos looduses olemist nii, et see võimalikult vähe müra tekitab ja teisi segab.
• Märkame metsaelanike sügisesi toimetusi ja selle jälgi. Kuidas keegi talveks ettevalmistusi teeb?
• Kogeme, kuidas valgus kaob ja asendub videviku ning pimedusega. Mis hämaruses toimub? Kas metsas on tegelikult ka pime?

Eeltoodud näited on vaid mõtteharjutuseks. Mida selgemalt me enne retke ühise eesmärgi püstitame, seda selgemalt sellele keskenduda saame.

Mõtted õpetajate tagasisidevestlustest.

Lapsed näevad teisiti, nende –

• fantaasia on avaram, ideed ja küsimused tekivad „just nüüd“;
• rõhuasetus detailide märkamisel;
• oma tähendused, oma lood, millel ei pruugi olla mingit seost „loodusteadusliku“ käsitlusega; 
• kogu aeg on midagi avastada;
• suurused, kaugused, proportsioonid, ajataju teistsugune kui täiskasvanutel;
• iga retk on uus, kavandamata teekond tundmatusse.

Sellest lähtuvalt võiks retkel –

• märgata ja juhtida tähelepanu detailidele;
• kasutada sama rada, sest ikka ja jälle uued avastused, seosed, küsimused;
• luua seoseid lugudega – „pokulugu“, „lepatriinu jõulud“, „naksitrallid“… 
• toimuda fantaasia ja loovuse avardamine, luues ise „oma raja“ lugusid;
• aidata elusolendite omavahelised seoseid  nähtavale tuua;
• kogetu talletamine/“kasutamine“/ettevalmistamine koolis – kunstitunnis vahetu kogemus paberile; muusikatund looduses – kuulata helisid; käsitöötunnis teha väärikad matkakepid
• väärtustada LIHTSALT SIHITULT UITAMIST